06 aprill, 2015

Henning Mankell – Viies naine (2010)

Paar meest kaovad. Kuniks selgub. Koletud mõrvad. Ohvrite piinarikkad surmad. Kes küll midagi sellist teeb. On ta hull. Mis neid mõrvatuid ühendab. Vägivald naiste vastu. Või veel midagi. Ei tea. Pilkane teadmatus. Wallander ja Ystadi politsei on vapustatud. Kohalikud on marus ja kardavad. Nende arvates ei tee politsei midagi. Kohalikud otsustavad iseend kaitsta. Pole hea mõte.

Sügis. Mõned plusskraadid. Pimedus. Talv pole kaugel. Mõrvar ei mõista politsei abitust. Kuid ta peab vägivaldseid mehi edasi tapma. Taaskord adub Wallander Rootsi ühiskonna rappajooksmist. Niisamuti ei lähe tal Baibaga kõige paremini. Sarimõrvari jälitamine sunnib uurijaid meelemärkusetuseni töötama. Ja ikka pole selgust. Tuleb mõelda teisiti. Nagu kunagi Rydberg soovitas.

Et mõrvariks võib osutuda kujutletust hoopis keegi teine. Aga kes ja miks. Lõpuks selgub. Ausalt.

“Ühiskond oli muutunud karmimaks. Inimesed, kes tundsid end oma maal ebavajalikena või lausa ebasoovitavatena, reageerisid agressiivsuse ja põlgusega. Wallander teadis, et vägivallal on alati mingi põhjus. See, kes kasutas vägivalda, tegi seda mingi tagamõttega. Kõigepealt peame julgema tõde aktsepteerida, alles siis on lootust ühiskonna arengusuunda pöörata.” (lk 205)


Mankelli puhul on teatav võlu selles, et ta kirjutab lihtlausetes. Muidugi mõjub mingil hetkel selline lihtlausetega tulistamine vähe masinlikult või emotsioonitult – tagakaanereklaam nimetab seda küll laetud pingega tekstiks. Et autoril on vaja igas raamatus Wallanderi emotsionaalselt rappida, laseb ta selles osas uurija isal äkitselt siitilmast lahkuda.

Kommentaare ei ole: