30 mai, 2015

K.J. Parker – The Dragonslayer of Merebarton (Fearsome Journeys, 2013)

Inglise huumoriga vürtsitatud lugu rüütlist, kes peab korraga tapma draakoni, kes (või mis?) on äkitselt tema maadele ilmunud ja seal ainelist kahju põhjustanud. Rüütel on juba 56-aastane, armastab pigem kodus nokitseda kui kõiki neid rüütlivärke teha, ent mis tal üle jääb. Naine küll tänitab, et mis ta surmasuhu ronib, kuid rüütel peab tegema seda, mis ta kohus – olgugi, et parema meelega ootaks, et draakon edasi lendaks naabrite juurde või kaugemale vms. Ta laseb sepal valmistada suure lõksu ning laenab naabrilt vana piiramisambu, ja noh, plaan on siis lõksu pandud lambakorjusega draakon kohale meelitada ning lõksu kinni klõpsatades jätta draakon nälga surema (sest tapmine on vastik). Aga läheb veidi teisiti ja loo senine inglise huumor kipub vähe mustaks kätte.

Tekst pole mingi tuim fantasy ootamatult kangelaseks osutuvast mehest. Ei, siinne rüütel on mees, kes on küll nooremana suures sõjas kaasa löönud, aga oli seal pigem nahahoidja, kel puudus soov kangelaseks saada (ja kas see on sõjas vale lähenemine?). Ning nüüd püüab ta oma elupäevade lõpuni esiisade mõisa valitseda nii kuidas oskab, püsides rahaliselt vaevu vee peal. Abielu on selline nagu see on, naine paras tulehark ja pärijast poeg pigem tossike. Ning mõisarahvas, osadega on ta koos üles kasvanud ja nende silmis rüütel suuremat respekti ei oma. Ühesõnaga, on selline kena väike uimane maakohake, kus siis korraga... tuldsülgav draakon.

Eks rüütel tea natuke draakonitest – on sellised kuni poolteisemeetripikkused linnulaadsed sisalikud, kes elavad puudel ja on herbivoorid. No on ka olemas pisikesed sisalikulaadsed, ee, draakonid, kes röhitsevad suust gaase, mis vahel sutsakaga põlema sütivad; aga et oleks selline ilmatu elajas, kes maju põletab ja lambaid röövib... see on nagu võimatu. Aga mis rüütlil üle jääb, hakkab siis kaaslastega draakonijahile. Tore humoorikas lugu.

Kommentaare ei ole: