Porutšik Rževski. Anekdoodid (2014)

Peaaegu 300 lehekülge porutšiku anekdoote, mis koostaja järgi on pea täielik kogu... sellest vene kangelasest, kes satub tegutsema nii mõnelgi ajastul ja erinevate ajalooliste isikute seltsis. Noh, mõned siivsamad ja lühemad sai postituse jaoks välja valitud.

“Pärast kohalikku muusikasalongi külastamist tormab porutšik Rževski vihaselt korneti juurde: “Kuradi siga! Ma palusin sind õpetada mind vestlema muusikast! Ma ütlesin neid lauseid, mida sa käskisid, aga nüüd ei räägi minuga enam mitte ükski daam.”
Kornet vastab: “Kuid, härra porutšik, te ajasite ju kõik segamini! Jätke meelde, et teie lemmikhelilooja pole mitte Lits, vaid Liszt ning lemmikheliteos ei ole minett, vaid menuett!”
(lk 20-21)

Trahteris toimub husaaride pummelung: klaver on lõhutud, klaverikaane alla on üks husaar kinni jäänud, kaks silmini purjus husaari armatsevad nurgas sama purjus daamidega, kaks husaari klohmivad teineteist näkku...
Üldises korralageduses vedeleb põrandal nii toidunõusid kui aluspesu.
Äkki tormab sisse kornet Obolenski ja kriiskab: “Härrased, kohe saabub siia porutšik Rževski!”
Purupurjus Odojevski tõstab näo salatikausist korraks üles ja tõdeb: “No nii, härrased, nüüd läheb läbuks!”
(lk 55)

Porutšik Rževski tantsib Natašaga ja paitab tema kaela.
“Oo, Nataša, milline kael teil on!”
“Mul on ülejäänud keha täpselt samasugune,” vastab Nataša koketeerivalt.
“Aga Nataša, peske end ometi!” karjatab Rževski õudusega ja kargab daamist eemale.
(lk 63)

Husaarid kogunevad kaarte mängima. Vaatavad ringi – Rževskit polegi.
“Kornet! Ega te juhuslikult ei tea, kus Rževski on?”
“Porutšik palus edasi ütelda, et ta on daami juures ja jääb kolm tundi hiljaks, kui saab.”
“Aga kui ei saa?”
“Noh, siis tuleb kümne minuti pärast!”
(lk 83)

Porutšik Rževski ja Pierre Bezuhhov on kalastamas.
Istuvad jõe ääres, päike soojendab, linnud laulavad, kuid kala ei võta. Mitte kuidagiviisi ei näkka.
“Pierre, ütelge “Jah!”,” ütleb porutšik.
“Aga milleks?”
“Psühhomotoorse retoorika protsessi algatamise jaoks,” räägib mõtlikult Rževski.
(lk 99)

Porutšik Rževski astub valsi ajal daami juurde: “Kas tohib teid?”
“Tohib, porutšik, tohib! Kuid võib-olla enne tantsiksime?”
(lk 296)