Täheaeg 14: Teise päikese lapsed (2015)

Siin kogumikus trükitud ulmejutuvõistluse teise kümne lood. Vast teistest enam kerkisid minu jaoks esile Andresoni, Friedenthali ja Jekimovi tekstid – SF, veiderulme ja märul. Eks ole huvitav näha, kas siin trükitud autorid jõuavad edaspidi raamatu väljaandmiseni (nagu Friedenthal ja Pettai), nende loodud maailmu loeks teinekordki. Aga kiiret pole kuhugi, enne vaja sadu lehekülgi toimetada, ümberkirjutada, kustutada ja luua.

Harjumatul kombel on seekord Krošetskini kaaneillustratsioon selline, mis mulle isegi meeldib, ning tuletab meelde seda õnnist aega, kui Täheaeg 7-10 olid üsna müüdava välimusega (einoh, täpselt sama kirjutasin eelmises Täheaja kokkuvõttes). Eks küljendaja on pidanud selle kogumiku puhul tegema üsna tänamatut tööd ehk siis leheküljed võimalikult maksimaalselt ära kasutama, nii on lehe üla- ja alaserv õige napid. Selge see, et kirjastusel pole raha jne.

Peale eesti autorite tekstide on siin kogumikus veel kaks tõlget.

Orson Scott Card “Kingituste sõda” - jõuluteemaline ulmelugu, Ender Wiggin on geenius, kes end kokku võttes lahendab Lahingukooli kaaslaste painajalikud hirmud. Vägivald on nõrkus, usk peab olema õigetel alustel. Noh, südamlik ja moraalne värk. Hea, et loos on kolm peategelast, mis annavad siin toimuvale laiema vaatenurga.

Henry S. Whitehead “Paani rahvas” - üsna lapsik või vanamoodne lugu kadunud helleni rahvast, kes aastasadu elanud Kariibi mere aladel, ning nüüdseks pelgupaiga leidnud väikese saare mäesügavikku rajatud nö multifunktsionaalses varjendis (selle olevat ehitanud omal ajal rahvas, kelle tegevus hävitas Atlantise?). Eks see on siis selline maa-alune paradiis oma puuviljade ja hõrkude inimolenditega, ainult et... hellenid hiilgavad vaimselt kerge ebastabiilsusega. Asja satub uurima puueksporti korraldav ameeriklane (eesmärgiks saar väärispuidust vabastada, maa-alustel hellenitel pole midagi selle vastu), kel lähevad silmad kilama nii nähtud kultuurist kui kullast.

ulmekirjanduse baas