09 juuni, 2015

Megan Lindholm – Old Paint (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Seda lugu võiks nimetada sõidautoiulmeks. Majanduslikes raskustes vaevlev üksikema kahe lapsega saab vanaisalt päranduseks auto. Sellise 2020ndatel ehitatud retromasina, mis disainilt meenutab 60ndate-70ndate ameerika autosid; 2030ndatel järgmise põlvkonna täielikult isejuhtivate autode kõrval näib see üsna rondina... aga ikkagi, peale käsitsijuhtimise on sel samuti (modifitseeritud) isejuhtimise võime. Emale meenuvad kõiksugu seiklused, mida ta oli nooruses selle autoga läbi elanud, ning samuti see, kuidas vanaisa püüdis seda ümberprogrammeerida turvalisemaks jne. Vanem laps tahab küll sellise sauruse maha müüa, et saaks värskema nüüd muretseda, kuid auto jääb, veel hullem, ema sunnib poega autojuhieksameid tegema, mis on loo toimumise ajaks paras anakronism – autod sõidavad ise, istu vaid sisse ning sind sõidutatakse sihtkohta.

Ent juhtub selline lugu, et häkkerid murravad sisse isesõitvate autode süsteemi ning istutavad sinna viiruse, mille tagajärjel hakkavad kõik nö tehisintelligentsiga masinad väga ettearvamatult käituma. Sama juhtub ka selle retroautoga. Ameerika langeb kaosesse, enam ei saa koduntki välja, sest omapäi tiirutavad autod võivad sind lihtsalt alla ajada. Lõpuks leiutatakse antiviirused, mis nanotehnoloogiliselt “normaliseerivad” autod, aga probleem niipea ei kao. Ja see vana auto? Sellega läheb edasi oma lugu.

Ühesõnaga, tegelikult üpris armsavõitu tulevikunostalgiline lugu. Mälestused ja üleskasvamine ja tõdemus, et tiinekana tehakse igasuguseid lollusi (nagu siin loos poeg), sellest kasvab välja alles ise lapsevanemaks saades (no muidugi on erandeid). Autor on teadatuntud fantasykirjutaja, samas käesoleva loo puhul paralleeli eluslaevadega suurt ei tõmbaks. Lugu pole õnneks ka mingi tulevikutehnoloogia kuulutaja, ikka päikese- ja elektrienergia ning nanotehnoloogilised vidinad, muud hullu midagi.

Kommentaare ei ole: