12 juuli, 2015

Caitlin R. Kiernan – Interstate Love Song (Murder Ballad No.8) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Roadmovielik jutt täis jõhkrat vägivalda, kaks armunud neidu sõidavad autoga mööda Ameerika lõpmatuid maanteid, naudivad teineteise lähedust ja hääletajate tapmist. Armastus on vahva, eriti kui seda turgutada amfetamiini ja kanepi ning inimeste nülgimise ja tükeldamisega. Ning biseksuaalsus, see on tore.

Vahel nagu selline stiliseeritud ultravägivald ei avalda suurt muljet ja tekitab küsimuse, et miks selline sarimõrvari maailm... peaks põnev olema või nii. Et kui on üliagarad maniakid, siis kaasneb sellega muu kõrgendatud meeleolu, adrenaliini ülespeksmine seksi ja droogide abil (muidugi, maniakke on igasuguseid, kasvõi uimaseid introverte). Või tuleb järeldada, et väljakujunemata maailmapildiga noored ongi võimelised midagi säärast ebainimlikku korda saatma – sest see näib tol hetkel neile cool? Või mida autor õieti öelda tahtis? Tahtis näidata, et suudab luua sellist tumedat ja vägivaldset maailma? Miksida kokku “Natural Born Killers” ja “Thelma & Louise” (loo tegevus leiab aset 90ndate teises pooles) ning posu jõhkraid road moviesid? Ja mille poolest see tekst õieti SFF on? Või on see näide dark fantasy võimalustest?

Ma ei tea, kuidagi segane mulje jäi. Autor oskab löövalt kirjutada (road movie on ikka selline kerouaclik vool, eksole), lõpp läheb ehk vähe fantastika valda. Aga... milleks? Millest see lugu on? Naiste allasurutuse tagajärgedest? Eros ja Thanatos 90ndate nostalgilises soustis? Vabaduse illusoorsusest? Mõnuainete kahjulikkusest? Lööv pahelisus? Et jah, omanäoliselt kirjutatud, aga... no mingil moel hakkas vastu.

Kommentaare ei ole: