15 juuli, 2015

Gregory Benford – Penumbra (Year's Best SF 16, 2011)

Lühilugu sellest... kui äkitselt meie galaktikas läheks täht mustaks auguks. No tulemuseks on tohutu gammakiirguse pahvak Maale, mille tõttu pahvakule ettejääv põleb maha. Aga loo jutustaja on vägagi elus – tema on sel hetkel sõbratariga puhkamas Vaikse ookeani saarel, ning nagu selgub, jäi gammahoole osaliselt ette Kuu. Arvatavalt hävinesid Ameerikad, Euroopa ja Aafrika, ent Aasia kant jäi tänu Kuule alles. Ja see on uus maailm. Et tegemist on valgete ameeriklastega, vaatavad kohalikud saareelanikud vägagi kahtlustavalt nende poole – küllap ameeriklased tegid midagi närust, mis selle ilmatuma katastroofi põhjustas.

Et lugu veelgi mugavamalt jutustada (või noh, ökonoomsemalt?), on peategelaseks parasjagu puhkusel olev astrofüüsik, kes just oli Galapagosel uurimistööd tegemas. Ning kel õnnestub kohaliku kiriku satelliidiühenduse kaudu logida teaduslike satelliitideni, mille abil saab siis vähemalt osalise pildi hävingu ulatusest. Ega suurt midagi muud pole loo kohta öelda, on selline laast ja järjekordne infost särisev postitus tehtud.

Kommentaare ei ole: