Veidral kombel on tõusnud Ersen
juhtivaks tõlkeulme kirjastajaks – ja tõlketeoste valikus pole
mingi YA või paranormaalne armastus, vaid tõepoolest... SFF (jutt
on siis sellest sarjast, kus Varley jms ilmunud). Mil viisil
tõlketeoseid välja valitakse, ei oska arvata, igal juhul on see
(ulme)kirjanduspilti rikastav. Käesolev romaan on Erseni ulmevaliku
seni kõige retrom väljalase – nimelt pärineb see 1949. aastast.
Mis lubaks justkui seda, et võimalik on kõiksugu camp ja muidu
poisikeselik elamus... ja tõepoolest, nii ongi (eks see oleneb
lugeja rikutusest ka).
Lugu algab siis sellest, kuidas
ameeriklasest Teise maailmasõja veteran John Gordon ei oska eluga
midagi peale hakata. Enne sõda oli ta raamatupidaja, sõjas
koolitati pommituslenduriks ning nüüd tagasi New Yorgis on peale
adrenaliinirohkeid võitlusi raske tagasi tavaellu lülituda –
jätkata raamatupidajana ja see muu argirutiin. Aga siis hakkab ta
öösiti unedes häält kuulma... mis pakub talle teadvusevahetust –
Gordoniga võtab ühendust mees, kes elab 200000 aastat edasi
tulevikus ja kes sooviks paar nädalat tutvuda selle igiammuse Maa
eluga, on selline uudis- või teadmishimu. Teadvused vahetaksid
kehasid, Gordon saaks omakorda paar nädalat kaugtulevikuga tutvuda.
Peale kõhklusi Gordon nõustub (see neetud igav rutiin!). Ja
plaksti, ongi ajas kohta vahetatud.
Selgub, et Gordon on nüüd tulevikus
üüratu kosmoseimpeeriumi printsi Zarth Arni kehas (ja see keha on
mehem kui New Yorgi raamatupidaja oma). Printsi eakas teadlasest
abiline Vel Quen aitab tal uue ja fantastilise olukorraga kohaneda,
kui äkitselt... ründavad seda eraldatud kantsi (mis asub Himaalaja
mäestikus) halva impeeriumi käsilased, eesmärgiks Zarth Arn
röövida. Olukord justkui laheneb, aga tegelikult läheb hoopis
hullemaks – korraga on Gordon sisse tõmmatud tulevikuimpeeriumide
gigantsetesse sepitsustesse ning peagi puhkevasse konflikti, mis
peaks lõpuks kosmoseimpeeriumid paika panema. Ning masinavärgile,
mis peaks teadvusi tagasi vahetama, sellele ei pääse enam teps
mitte ligi.
Gordon oli lubanud oma
teadvusevahetajale, et ta ei paljasta seda teadvusetehingut toimimist
jne – mistõttu satub minevikumees üha hullematesse olukordadesse,
sest Gordon peab nüüd toimima printsina, näiteks muuhulgas ühe
naaberimpeeriumi printsessi naiseks võtma (realpolitik!).
Probleemid, probleemid, probleemid (naine kui unelm, aga Gordon...
tema peaks ju minevikku naasma, ta ei saa printsessi niimoodi
petta!). Lõpuks on mees segatud oma nö isa tapmisse, selle
lahenedes oodatakse temalt superrelva käivitamist (seda saavad
käsitleda vaid kuningapere liikmed)... ja kõige selle keskel peab
ta muretsema, et kuidas õige prints oma kehasse tagasi saada.
Tegevust on siin pea igal leheküljel,
tormatakse kosmoses ringi, tagaajamised, vangistused, lahingud,
pääsemised, intriigid ja õhkamised. Veetlev leedi või kaks.
Kaugtulevik näib üsna välja kui varasemate sajandite killustunud
Euroopa, on paar suurt konkureerivat impeeriumi, mille tuules siis
väiksemad valitsejad oma eksistentsi rihivad (erinevuseks küll see,
et siinne maailmakorraldus on selgelt mustvalge). Et siis
kostüümidraama on venitatud.tähesüsteemide vahele Hiiglaslikud
vahemaad, mida kord läbitakse päevade või tundidega. Autor on
omapoolselt reaaluste seletustega selgitanud mitmeid printsiipe,
kuidas see või teine tehnika toimib (pole enam raamatut käepärast,
aga mingi liikumiskiirus oli vist nt sadu või tuhandeid
valgusaastaid sekundis). Eks muidugi võib mõttes imestada, et miks
just 200000 aastat, see näib ikka üüratu ajahüppena (selline aeg
tagasi olevat elanud Maal nt homo heidelbergensis, võidukäiku
alustas neandertaallane). Paar korda on tõlkes kasutatud Gordoni
asemel nimena Cordonit, on see siis autori soovist või tegemist
näpukaga.
Üldiselt ja rahulikult võttes, hooga
loetav ulmepõnevik, retroelamus kaugtulevikust. Selline raamat
olnuks ehk 20 aastat tagasi värskendav lisandus tõlkeulmesse,
praegu on vast... ajaloolise ulme huvilistele või nii? (Huvi pärast
võiks keegi võrrelda Besteri ja Hamiltoni romaane, originaalid suht
lähestikku ilmunud.) Mis tekitab taas küsimuse, et kes või mis
neid Erseni tõlketeoseid välja valib? Loodetavasti on kirjastusel
jaksu selle projektiga edasi tegelda, ei kujuta küll ette
kommertsedu Hamiltoni-laadsetele autoritele... aga miks mitte.
“Sellega tegele Gordon terve nädala, ilma et oleks tornist lahkunud. Ta omandas võõra keele imetlusväärse kiirusega, osaliselt tänu Vel Queni käsutuses olnud teaduslikule meetodile ning osaliselt seetõttu, et selle keele aluseks oli tema oma inglise keel. Kahe tuhande sajandi jooksul oli selle sõnavara küll tublisti täienenud ja muutunud, kuid mitte nii palju, et see oleks täiesti võõrana tundunud.” (lk 14-15)
“Siin sügaval vangikongis Throoni palee all tundis Gordon metsikut meeltülendavat rõõmu, mis viis ta peast mõtted ohtudest ja intriigidest, mille lõksu ta oli langenud.
Tema oli see, kes võitis Lianna armastuse, olgugi et võõras kehas olles! Kuigi ta seda võib-olla kunagi teada ei saa, ei ole Zarth Arn see, keda ta armastab, vaid tema, John Cordon.” (lk 76)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar