27 august, 2015

Eno Raud – Karu maja (1972)

Raamat ülistab sõprust, laiskust ja loomulikke eluviise. Milleks metsseale oma kartulipõld, kui selle saak võib niru olla. Milleks karule maja, selle nimel tuleks paikseks jääda ja maja eest hoolitseda. Milleks toonekurele vegan eluviis, kui konnad on kõige toitvamad. Või siis jänes ja sokk, keda metsaelanikud sunnivad tegema asju, mida neil kahel õieti teha vaja pole – lihtsalt et teistel oleks tegevust, et saaks kellelgi naha üle kõrvade tõmmata. (Samas – vägivald puudub.)

Kogumiku vast melanhoolseim lugu on siilist, kes ostis linnast endale keedupoti. Pott on ilus (noh, see punane ja valgete täppidega), aga siili külastavad sõbrad... nemad pole rahul. Mäger ei mõista, miks potil sangad on. Kurg ei näe potil kellukest, mis toidu valmimisel helisema hakkaks. Jänes avastab, et pott on üldse seest õõnes. Siilil läks kuuldust meel üha kurvemaks, ja üksi jäädes hakkas pisarkalkvel õunasuppi keetma. See tuli imemaitsev ning nii sai heastatud sõprade vaimupimedusest ja kadedusest tehtud etteheited. Selline see sõprus on, alati ei saa sõpru usaldada, aegajalt peab endal pea otsas olema.

Lapsepõlvest on hägusalt meeles raamatu illustratsioonid, nüüd värskema pilguga vaadates näib metssiga päris bravuurika välimusega dändina, natuke naljakas on murumütsi kandev toonekurg. Miks sokul selline riidepalakas ümber kaela on, ei tea. Eks metsloomade riietumisega peaks kaasnema mitmeid probleeme – metsarägastikes liigeldes peaks riided kiiresti lagunema või veel hullem, okstesse-põõsastesse takerdudes osutuda surmalõksudeks. Rääkimata sellest, et sõrgade või käppadega on ehk päris keeruline rõivaid käsitleda.

Kommentaare ei ole: