Mõneti ühes paadis Scalzi “Vanamehe sõja” romaaniga – kui seal disainiti tavalisi vanainimesi
übersõdalasteks, siis siin leiavad vanad sõdalased rakendust
sellisel missioonil, mil pole suuremat häda kui nad seal saavadki
surma – niiehknaa on vanuritel paar eluaastat jäänud, meditsiini
kõigist arengutest hoolimata pole surma eest pääsu.
Niisiis 4 naist (kõik rohkem või
vähem saja-aastased) on läinud Jupiteri kuule Callisto, et seal jää
kaevandamiseks ettevalmistusi teha. Naiste käsutada on 10
intelligentsiga robotit (mech), mis hakkavad korraga mässama, püüdes
naisi tappa. Üks vanur lastaksegi une pealt lõhkeainega õhku,
teised kolm hakkavad mechidele vastu. Probleem selles, et naistel on
vaja neid meche, et oma tööd Callistol jätkata, neid masinaid ei
tohi kahjustada, mechid tuleb käsitsi välja lülitada. Mis viib
edasi järgmise probleemini, mechid õpivad oma vigadest ning peale
esimese mechi väljalülitamist hakkavad ülejäänud üheksa aina
kiivamalt oma vabadust kaitsma, ning leiutavad aina nurjatumaid viise
vanurite teise ilma saatmiseks. Kuid eks naistelgi on omandatud
eelnenud militaarse karjääri jooksul omad sõjakavalused.
“They'd celebrated when they'd won this mission, knowing they'd gotten it because it was risky and because they were old. Medical technologists in the Shell Cities had learned to minimize the deterioration of age so that hale and healthy lifespans stretched past a century, but inevitable, catastrophic failure still loomed: a blood vessel bursting in the brain, a heart chamber undergoing sudden collapse, a lung growing irreparably brittle. The cold fact was, none of them had much time left. If they didn't survive this mission, well, only a handful of unlived years would be lost. But in the meantime they were privileged to set foot on one of Jupiter's moons and to have the chance of leaving the Shell Cities just a little more secure.” (lk 471)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar