30 oktoober, 2015

Joe Abercrombie – Pool kuningat (2015)

Abercrombie YA fantasy on kerge aseaine autori tellistele. Jah, on seiklusi ja intriige, mis pillutavad peategelast üha uutesse olukordadesse, kus surm ikka silme ees. On tegelasi, kelle minevik ja motiivid avalduvad alles viimasel hetkel (ja taas saab peategelane, noor ülikust sant, selle eest vastu hambaid). Ent Abercrombie tellistele mitteomaselt on siin ühtlasi tegelasi, kes pole isekad või saladuslikud sitapead, nad tahavad vaid pääseda täbarast olukorrast, kuhu nad on sattunud (ehk siis umbes pool seda seltskonda, kellega Yarvi tagasi kodumaale suundub). Muidugi, ega neid kullakesi midagi head ees oota – sõpruse hinnaks on lahingus langemine. Ühesõnaga, on aimata Abercrombie telliste tumedat (ja sünklõbusat) vaimsust, aga üpris siivsalt.

Lugu ise selline: nõuandjaks valmistuv kuningapoeg saab äkitselt kuningaks, kuna reetmise tagajärjel lüüakse maha ta isa troonipärijast vend. Yarvi probleem on selles, et ta on sündinud kärbunud käega, mis selles viikingilaadses ühiskonnas (midagi Põhja ja Uniooni vahepealset) on vägagi alandav. Noorkuningas avastab ühtlasi, et nüüd peaks ta abielluma oma venna pruudiga, kes on talle ühtlasi onutütreks. Segadusse sattunud kuningas annab kihlusel vande maksta kätte isa ja venna surma eest – pruut ja õukond on sellega rahul. Kuningas siirdub onuga naaberriiki kättemaksuretkele, kus juhtub nii... et ta satub orjaks. Ja orjana müüakse ta galeerile aerutajaks. Aga et ta on ikkagi mitmekülgselt haritud noormees, siis... Ja galeer hukkub maailma teises otsas... Ent pääsejad ja nende jälitajad... Palju raskusi. Viimaks kodumaal... lähevad asjad jälle uperkuuti ning Yarvi leiab uusi vaenlasi... aga sellest siis arvatavalt järgmistes romaanides.

Ühesõnaga, viha ja kättemaks hoiavad vaimu virge ja annavad lihastele rammu, aga samas... vannetega tuleb ettevaatlik olla – kättemaks iga hinna eest toob rohkem kahju kui kasu (natuke heiastub külmaraamat). Huvitav tegelane on Yarvi ema, nö kuldne kuninganna, kelle tegude motiivid võivad järgmistes romaanides ehk mõnes teises valguses paista. Ja muidugi see ministrite-nõuandjate ametkond, mis meenutab pisut Martini meistrite tsunfti oma võimalike hämarate sahkerdamistega (kes siis õieti valitsevad Purumere kuningriike?). Niisamuti Yarvi ja onu suhe, kaua onu talub Yarvi ja ta ema võimalikke pretensioone.

Ei oskagi öelda, on siis tegemist hea või normaalse raamatuga – ühelt poolt tegemist ikkagi Abercrombiega! Teiselt poolt... selline lahjendatud ja lihtsustatud Abercrombie – seiklused toimuvad siuh ja säuh ning tegelaste moraalsed küsitavused pole niivõrd vänged (või ka – tühistunud). Kõik on natuke... lihtne. Ja no on ka musta huumori nappust. Ent muidugi, tegemist YA maailmaga ja nagu öeldud, eks paistab mis romaanides edasi juhtuma hakkab, millised Coscad või Üheksasõrmed võivad esile kerkida. Sest... kuidas siis muidu?

Kommentaare ei ole: