Kostab koputus ja tuppa astub võõras
naine. Veidralt riides, haiseb ookeani järele ja keelekasutusell ka
kummaline kõla. Tuleb välja, et ta on pärit... ookeani kukkunud
laevast ja ühtki muud ellujäänut pole. Naine on veidra
nahavärviga, pole selline nagu valgenahaline majaomanik Michael –
Kali on nimelt pruuninahaline. Ja nagu selgub, on Kali... taevast
alla kukkunud. Või noh, õigemini öeldes on naine lahkunud
kosmoselaevaga paarsada aastat tagasi konfliktidest räsitud Maalt,
et uut elamiskohta leida. Ent uut Maad ei avastatud ning
ekspeditsioon otsustas viimaks hädavaevu töötava kosmoselaevaga
Maale naasta.
Maal aga... on toimunud selle aja
jooksul muutused ja maalased hoopis teistsugused kui Kali ajal.
Inimesed elavad pea keskaegsetes tingimustes (aga puhtalt!), teevad
käsitööd, saavad vajalikku vahetuskaubanduse abil ning elavad
väikestes külaühiskondades. Ning ei oska ega suuda abstraktselt
mõtelda ega kirjutada. Nagu Kali jutust selgub, toimus nende
lahkumise ajal... revolutsioon (selle toimumist jälgiti äralennul
niikaua kui võimalik). Tehisintelligentsil sai villand märatsevast
inimsoost ning nende seas hakati levitama geneetilist mutatsiooni,
mis eemaldas teatud inimlikud omadused, mistõttu ongi nüüdseks
Maale elama jäänud isetud inimesed, omamoodi nukuühiskond. Oluline
on vaid siin ja praegu toimuv; ükskõik minevikust ja tulevikust ja
auahnusest ja võimuihast. Kosmosenaine Kali kohe ei oskagi
rõõmustada, on teine üpris masendatud nii võõrasse aega
sattumisest – kuigi uued maalased on toredad ja lahked jne. Kali
jääb Michaeli juurde elama ning nad saavad lapse.
Lugu kerib veel edasi ning saab oma
õnnetu ja kummastava lõpu. Eks jah, kas õnnelikum on elada
kõiksugu võimalike rõõmude ja õnnetustega või siis monotoonselt
rahulikku elu. Kas võimalik progress ja katastroof või rahulik ja
harmooniline olevik. Stiihia või masinlikkus. Üpris loetav
lühilugu, kohe lausa eksistentsiaalne ulme või nii.
“I know you don't understand those words, Michael. What they mean is that you – your people – don't have the concept of belonging to a larger community – a community that includes people you don't know, people who aren't standing in front of you. You can't think of people who are far away as being a part of your social group. Your brain doesn't work that way. You can interact with people who are standing in front of you, but that's all. You instinct to social behaviour doesn't extend beyond that.” (lk 97)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar