Noor Barbara tuleb Londonisse, sooviga
saada komöödianäitlejaks. Kummaline soov kuuekümnendate keskpaiga
noorel naisel, aga... Hornby püüab lugejad osavalt võrku,
kõigepealt palju elevust, nalja ja mõni ebaõnnestuminegi, edasi
läheb toon asisemaks (Barbara vaatenurgale lisanduvad kaastööliste
vaatenurgad), aga seda küll mitte üdini kainestavalt. Algusaja
komöödiaseriaali elevus ja löövus asendub palgatööga,
reitingute nimel tuleb üha edasi punnitada – sest pered ja tuntud
inimese elustiil tuleb kinni maksta jne. Niisamuti hakkab näitlejaid
kummitama tavaline probleem, vaatajad ootavad, et seriaali mees ja
naine ka väljaspool ekraani jätkaks teineteisele elamist.
Kapihomodest stsenaristidel puudub arusaam pereelust, kaasnäitleja
ei salli Barbara domineerimist jne.
Autor kirjutaks Barbara / Sophiest
justkui meelelahutusmaailma ideaalnaisest – ta on tarmukas,
vaimukas, kahe jalaga maa peal, tal on pea õlgade vahel ja arvestab
teistega (muidugi, eks igaühel on oma nõrkusehetked). Ja muidugi
välimus, mida sooviks lausa guugeldada oma silmaga veendumiseks.
Kuid romaan pole vaid Sophie edu- ja eluloost, peale tema on veel
nelja mehe lugu, kes Sophie turjal karjäärile hoogu juurde saavad.
Raamat on tollasest Inglismaa 60ndate ajastust, mil sõjajärgsed
kasinusaastad hakkasid üle saama ning avastati, et inimesed on
midagi enamat kui töö- ja pereloomad, inimesed on erinevad ja neil
on eraelulised probleemid, millest polnud senini laiemas avalikkuses
räägitud. Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta (kuigi muidugi
selle asemele tekib uus mõõdupuu, uus nivelleerimine).
Tegemist pole just ajatu romaaniga,
eelkõige on raamatul meelelahutuslik funktsioon (seda peamiselt
inglastele, kellele tollane olustik paratamatult enam ütleb kui
eestlasest lugejale). See on romaan neist õnnelikest inimestest, kel
on töö ja lõbu ühendatud, kel on omavaheline klapp, sünergia –
koos tegutsedes saavad teha midagi... rahuldust pakkuvat.
Eneseteostus ja rutiinist eemalolek (no mõneks ajaks).
Okei, sel postitusel pole suurt saba
ega sarvi. Ühesõnaga, üle keskmise meelelahutuskirjandus, saab
nalja ja erinevatele tegelastele kaasa elada. Pigem lugeda kui
niisama ükskõikne olla.
“Dennis oli üsna kindel, et mõistab Sophie' ettepanekut, kuid “üsnast” polnud küll, vähemalt mitte Dennisele. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes eeldab kõige hullemat. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes tõlgendab kahemõttelisust kõige kindlamalt, igavamalt ja sõnasõnalisemalt. Tema ees terendas väga suure tõenäosusega elu lõpuni üksikuks jäämine.” (lk 315)
tarbimiskriitika
marcamaa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar