19 detsember, 2015

Cory Doctorow – Petard: A Tale of Just Deserts (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Nägemus lähituleviku maailmast, mille ideaaliks võiks olla... töötav süsteem. Selleks siis kasutatakse kõiksugu statistikat ja teooriaid jne jne. Natuke meenutab see seda, kuidas praegu sportmängudes püütakse väga mitmekülgset statistikat kasutada – ja kuidas vanakooli treenerid ja fännid vaidlevad vastu, et platsil on siiski inimesed, mitte numbrid, et treener peab toetuma oma reaalsetele kogemustele, mitte statistikute soovitustele (ja et mõista kasvõi neid statistikaid, mida tõsimeelsed huvilised kasutavad (alati omakorda viidates sellele, et sporditiimides on see kordades keerukam), tuleks omada kogemust reaalteadustest – vähemalt mulle on küll raskusi selle süvitsi mõistmisega).

Okei, tagasi teksti juurde. 18-aastane värske MIT üliõpilane Lukasz on jõudnud veendumusele, et lääne ühiskonda juhib (ja lämmatab) miski korporatiivne kord... ja ta otsustab sellega võidelda. Muuhulgas satuvad ta kätte dokumendid, mis kirjeldavad üsna krõbedalt seda, kuidas ühiselamust näiteks rasedaid naisi minema kupatatakse. Ta otsustab pöörduda ühiselamu haldaja poole... kus satub peale sellistele meestele-naistele, kes seda senist korporatiivset korda püüavad omal moel täiustada, poisil lähevad seepeale silmad põlema... See on hirmutaval kombel vaimustav!

“Lukasz, you come in here with your whistleblower memos. But I'm not participating in a short-term exercise. Our mission here is to quantize, systematize, harness, and perfect interactions. You want me to explain, right now, what we're going to do about your piece of information. Here's your answer, Lukasz: we will integrate it. We will create models that incorporate disprovable hypotheses about it; we will test those models; and we will refine them. We will make your documents part of our inventory of clues about the underlying nature of deep reality. Does that answer satisfy you, Lukasz?” (lk 332)


Doctorowi tekstid tekitavad kuidagi ebaleva tunde – kuigi see on alles teine tekst, mida olen lugenud (no aga käesolevat püüdsin paar korda alustada ja ei saanud ree peale, sest see ülbikust noormehe vabadusvõitlus käis kuidagi närvidele). Teksti maailm on selline, mis on arenenud nö positiivses võtmes praegusest olevikust, ja see mõjub natuke naiivselt (muidugi – see naiivsus võib olla põhjustatud 18-aastase noormehe maailmanägemusest). Ehk eksin.

Kommentaare ei ole: