04 detsember, 2015

Elizabeth Bear – The Hand is Quicker– (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õige tume lugu tulevikust, mis põhineb praeguse lääne elulaadi tulemustel või noh, jätkusuutlikkusel. Siin loos elavad inimesed nö virtuaalse reaalsuse moodi mullis – nad liiguvad pärismaailmas, nad söövad päris toitu ja kogevad aegajalt füüsilisi kontakte, aga see toimib läbi virtuaalse reaalsuse filtrite, mis võimaldab inimestele just sellist välimust nagu nad soovivad, sellist keskkonda nagu meeldib, sellist sööki mis maitseb – muidugi, kui nad saavad endale rahaliselt lubada. Kõik on kontrolli all.


Loo peategelasel Charliel aga juhtub nii, et maksuamet teeb ta arved tühjaks ja nõuab enamgi, ning nüüd on Charlie lahti lõigatud kõigist normaalsetest hüvedest ja oludest – mis omakorda tähendab seda, et ta kaob normaalsete inimeste vaateväljast ja seda sõna otseses mõttes, üldlevinud virtuaalses reaalsuses teda enam ei ole, ta on nähtamatu või õigemini tühi koht (tõsi, soovi korral on alati võimalik välja astuda nö virtuaalist, sel juhul puudub sul igasugune ühendus info- ja andmevoogude jms). Naisele vahib vastu ilustamata maailm, mis on muidugi... kole. Söök, mis muidu tundub/näib mahlane ja hõrk, on mingi kuivanud öök. Jõgi, mis muidu paistis sillerdav ja vahva, on haisev jäätmemülgas. Charlie avastab end õudusega ühiskonnast väljatõugatute maailmas, millest meedia on kõnelenud jubedaid hirmulugusid, ning esimesel juhul röövitaksegi ta paljaks ja pekstakse poolsurnuks. Aga see pole veel kõik.

Beari lugu pole vaid kirjeldus kahe sellise maailma erinevusest, see on ka sellest, mis kaasneb nende inimestega, kes vaid endale paremat ümbrust laevad, kuidas see inimese enda bioloogilist külge muudab (loos on natuke segane näide sellest, kuidas aastavanused lapsed juba menstruatsiooni kogevad jne). Või et, mis saab maailmast, millest vaid võetakse-võetakse-võetakse ning jäätmed hoolimatult kõrvale visatakse. Ja muidugi inimesed ise ja nende reaalsed kontaktid, mis virtuaaltingimustes osutuvad õige haprateks. Et siis selline tõsine lugu kahe naise luhtunud suhtest.

Kommentaare ei ole: