14 detsember, 2015

Gene Wolfe – Bloodsport (Swords & Dark Magic, 2010)

Täielik vastand Abercrombie loole – kui üks pulbitseb vahetust tegevusest, siis teine ulbib poeetilises ja müütilises voos. Midagi toimub, midagi on, maailm on selgelt mütoloogiline, tegelased kui kujud legendidest. Niipalju kui olen mõistnud, on Wolfe mitmekülgne autor, küllap selline tekst on nö jõuproov: “võin ka niimoodi kirjutada”.

Lugu ennast ei oska kokku võtta. Et on noor rüütel, kes valitakse turniiril esinema. Ühel esinemisel saab ta tappa nö amatsoonilt – selline elust suurem naine, keda on aretatud võlurite poolt. Need naisolendid on ühtlasi kuninganna käepikendusteks? Ühtlasi on need seotud sellise taevakehaga nagu Kuu. Igal juhul (või midagi), peagi ründavad riiki vaenlased, ning peale võitlust peab rüütel mahapõlevast linnast põgenema. Mõne aja pärast kohtub ta selle monstrum-näitsikuga (kes küll on välimuselt rüütlile lummav), koos hakkavad nad sissetungijate vastu võitlema. Rüütel on naisest sisse võetud, naine vist niisamuti. Viimaks, peale võitlusi (kus neid ei taheta enam?), siirduvad nad mägedesse salajasi paleesid otsima – sest naine tahab nii. Ja nii edasi, kuni see segane lugu jõuab oma legendilaadse lõpuni.

Peale Abercrombie vägivallapahvakut on sellist irreaalset mõistulugu üsna piin lugeda. Kõik need poosid ja aimatavad tähenduslikkused, ei jaksa ega mõista süveneda, isegi emakeelsena lugedes kaoks kannatus õige pea. Või äkki o tegemist autoripoolse irooniaga niisuguse pühaliku fantasy suhtes? Või kuidas seda teksti nüüd mõistagi.

Kommentaare ei ole: