30 september, 2015

Richard Parks – The Manor of Lost Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Väike fantasy looke, mis on ehk osake suuremast narratiivist. Lugu on jutustatud Saheli nimelise deemoni poolt... sellest, kuidas Driana nimeline legendaarne tegelane kunagi näruse nõiaplikana oma kuulsusrikast teed alustas. Algas see vargusega vahelejäämisega, mistõttu noor nõiatüdruk sattus tööle poodi, kus see loo jutustaja Sahel grotesksesse kiviskulptuuri vangistatuna viibis – mitte et poe nurjatu omanik oleks teadnud, mis täpsemalt selles skulptuuris varjus oli; küll aga immitses sealt võlujõudu, mida siis poeomanik enda kasuks kasutas (ja tänu sellele õnnestus ka nõiaplika püüdmine ja poe jaoks tööle sundimine).

Et see Driana oli ikka eriliste võimetega, sai ta kohe aru, et seal skulptuuris peitub midagi väga erilist, ja kui ta võimaluse avanedes skulptuuri illusiooni eemaldas, paljastus talle... deemon Sahel! Sahel, meie loo jutustaja, pakub hiljem tüdrukule kaupa – kui Driana päästab Saheli tema nõiduse vangistusest (kus ta on juba 500 aastat olnud), siis vastutasuks päästab deemon omakorda nõiatüdruku poeomaniku võluorjusest ning lisaks teenib Drianat teatud aja. Tüdruk nõustub... ja edasi peab ta astuma deemoni “vangikotta” (“the manor of lost time”), mille käigus saab Driana tuttavaks oma kaotatud tulevikega, mida tal pole võimalik kogeda. Kurb, kurb. Viimaks Sahelini jõudes selgub, kes/mis see deemon tegelikult on... ja mis plaanid meie peategelasel edaspidiseks õieti on. Aga, vastavalt kokkuleppele peab deemon peale vabanemist nõiatüdrukut viis aastat teenima ja treenima – millest siis algaski nõiatüdruku kurikuulus tähelend.

Siis selline väike fantasy, nagu öeldud, ehk millegi suurema loo seeme vms. Jalust ei raba, aga mõnuga loetav. Kergelt irooniline fantasy klišeede suhtes.

29 september, 2015

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa (2015)

Üsna teleseriaalilik postapokalüptiline lugu inimestest, kes elavad hiiglaslikus punkrisüsteemis. On säilunud mõningane teave nö punkrieelsest maailmast, aga väheste säilinud raamatute piltide pealt nähtuna tundub see oma värvikirevuses ja avarusega... pigem laste väljamõeldise või arusaamatu fantaasiana. Punkri elanikkond on rangelt reglementeeritud ülesehitusega (ametnikud, julgeolek, süsteemihaldurid, mehhaanikud, varustus, agrikultuurid, punkrikorruste vaheline logistika ja tervishoid), niisamuti on mingil moel demokraatlik kord, toimuvad valimised. Et tegemist piiratud maailmaga, siis on teadagi äärmiselt oluline juurdekasvu range kontroll.

Aga jah, nagu eelmises raamatus pooleli jäi, selgus punkrist väljaheidetule (ehk surmamõistetule) Juliette'le, et punkripealne maailm... see on veidi teistsugune. Tõsi küll, see on ikkagi kardetud radioaktiivne tühermaa, aga... mõningate lisandustega. Juliette'i platooniline silmarõõm Lukas saab ootamatul kombel punkri halli kardinali usaldusaluseks, mille tulemusena mehele selgub punkri tõeline toimimisviis läbi aegade, on reeglid ja õpetused, kuidas eriolukordade ajal punkri elanikke ja süsteeme kohelda. Ja et Juliette väljaheitmise järel lähebki punkris väga tuliseks ja alumistel (nö proletaarlaste) korrustel puhkeb kardetud ülestõus, näeb Lukas oma õuduseks, et punkri salajased juhtnöörid toimivad vägagi edukalt, iga näruse olukorra vastu on olemas toimiv rohi.

Muuhulgas selgub, et punkri enese olemasolul on õige sünge ja masendav põhjus. Eks selle raamatu puhul ei saa paljastada mitmeid olulisi tegevustiku keerdkäike punkri eluolu ja ajaloo kohta, mistõttu on eelmise lõigu jutt enam kui udune.

Seda romaani on raske kiita või laita, selline tubli keskmine ulmekas, mille lugemine või lugemata jätmine maailmakorras suurt midagi ei muuda. On tegevust ja dramaatikat. Natuke tekitab küsimusi, et kuidas selline maa-alune ühiskond niivõrd... inimsarnane on. Et sellised klaustrofoobilised olud ja üldse tehiskeskkond (mis vähemalt mõned aastaajad toiminud, arvatavalt kauemgi), ometi on sellised normaalsed inimesed, on ka mõned koerad ja sead (rääkimata kahjuritest). Või no kuidas seal põllumajanduslik tootmine kuigivõrd edukas on (pole juttu, et seal oleks väga erilised desserdid seentest vms). Või millised varud oli punkrisse eelnevalt kogutud, et sellist hiiglaslikku süsteemi kasvõi energiaga käigus hoida (alumistel korrustel toimib koguni mingil määral kaevandamine – kuidas küll selline tegevus jätkusuutlik on sellises kinnises maailmas?). Ühesõnaga, natuke segaseks jääb, kuidas selline ühiskond kuigivõrd edukalt toimida saab.


Raamatu lõpplahendus saabub vähe äkitselt, enne seda tekkis mulje, et tuleb oodata vähemalt veel ühe raamatu ilmumist, aga ei, autor tõmbab korraga otsad kokku ning lõpp on selline nagu on.

28 september, 2015

Linda Nagata – Nightside on Callisto (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mõneti ühes paadis Scalzi “Vanamehe sõja” romaaniga – kui seal disainiti tavalisi vanainimesi übersõdalasteks, siis siin leiavad vanad sõdalased rakendust sellisel missioonil, mil pole suuremat häda kui nad seal saavadki surma – niiehknaa on vanuritel paar eluaastat jäänud, meditsiini kõigist arengutest hoolimata pole surma eest pääsu.

Niisiis 4 naist (kõik rohkem või vähem saja-aastased) on läinud Jupiteri kuule Callisto, et seal jää kaevandamiseks ettevalmistusi teha. Naiste käsutada on 10 intelligentsiga robotit (mech), mis hakkavad korraga mässama, püüdes naisi tappa. Üks vanur lastaksegi une pealt lõhkeainega õhku, teised kolm hakkavad mechidele vastu. Probleem selles, et naistel on vaja neid meche, et oma tööd Callistol jätkata, neid masinaid ei tohi kahjustada, mechid tuleb käsitsi välja lülitada. Mis viib edasi järgmise probleemini, mechid õpivad oma vigadest ning peale esimese mechi väljalülitamist hakkavad ülejäänud üheksa aina kiivamalt oma vabadust kaitsma, ning leiutavad aina nurjatumaid viise vanurite teise ilma saatmiseks. Kuid eks naistelgi on omandatud eelnenud militaarse karjääri jooksul omad sõjakavalused.

Siis selline actionlugu, üks öö täis madinat vanurite ja masinate vahel, mõlemal on seljad vastu seina. Nagata kirjutab päris eripalgelisi lugusid, kas siis puhast igavust või särtsakat actioni.


“They'd celebrated when they'd won this mission, knowing they'd gotten it because it was risky and because they were old. Medical technologists in the Shell Cities had learned to minimize the deterioration of age so that hale and healthy lifespans stretched past a century, but inevitable, catastrophic failure still loomed: a blood vessel bursting in the brain, a heart chamber undergoing sudden collapse, a lung growing irreparably brittle. The cold fact was, none of them had much time left. If they didn't survive this mission, well, only a handful of unlived years would be lost. But in the meantime they were privileged to set foot on one of Jupiter's moons and to have the chance of leaving the Shell Cities just a little more secure.” (lk 471)

25 september, 2015

J.G. Ballard – Unenägude täisühing (2003)

VanderMeeri lugemine tuletas millegipärast meelde käesoleva romaani, mida olen kunagi varem suurt mõistmata lugenud. Ja ega nüüdki miskit huvitavat lugemisjärgselt pähe tiku või tilgu; alles romaani lõpus meenus üks hiljuti loetud jutt Veenusest ja selle elanike lahkumisest enne selle Maa-sarnase planeedi kõrbestumist – mis juhtus enne kui Maal elu pulbitsema hakkas. Kui kaugele veenuslaste evolutsioon ja tehniline areng jõudis, ei osatud spekuleerida (no kaugemale kui Maal praegu). Või kuhu ilmaruumi sügavusse veenuslased läksid ja mis edasi sai, kah ei tea. Niisiis, äkki selles romaanis elustub üks neist veenuslastest peale lennukiga pihtasaamist Sheppertoni juures, võttes selga sadanud maalase kuju? Kes teab, kui kaua ja millises olekus see olend Thamesi põhjas olnud, nüüd ronis välja ja hakkas omal (veenuslaste) kombel tegutsema, selliste oskuste ja vajadustega, mis maalastele tundmatud ja kättesaamatud. Sellest siis selline... dionüüslik pillerkaar. Muidugi, Veenuse kadunud elanike teooriaga annaks ei tea mida vildakalt seletada.

“Käärkambri uks oli ristseliti lahti, kivististega vitriinid kuuvalguses. Kuigi oma kiriku mulle jätnud, oli isa Wingate teinud sel päeval kõvasti tööd, pannes kokku ürgset lendavat olendit, kelle iidsed luud ta oli rannalt leidnud. Oma väljasirutatud käsivarte, saledate säärte ja õrnade jalgadega, ajast lihvitud luudega meenutas see rohkem kui kunagi varem väikest tiivulist inimest – võib-olla mind ennast, kes oli lamanud need miljonid aastad Thamesi luulademes ja maganud seal, kuni tuli aeg, et allakukkuv lennuk ta vabastaks. Võib-olla oli Cessna varastanud üks teine lendur, see tontlik kuju, keda olin kuivanud jalakate vahel ekslemas näinud. Kas olin tema identiteedi üle võtnud, astudes rannale oma puhkepaigast jõekaldas?” (lk 102-103)

Muidugi võiks romaanile tavapäraselt läheneda. Eros ja Thanatos, sarnaselt “Crashile” on siingi surmakogemused võimsaks seksuaalseks stimulatsiooniks (talv ja kevad ja suvi ja sügis). Peategelase loodud ja kogetud loodus on narruseni ebaloomulik, ihade väärastunud sublimatsioon. Samas, tegemist ei pea olema reaalsusega, mille alused peaksid olema kuidagi põhjendatud – a la unenägu või deliirium; see ongi lihtsalt autonoomne, sõltumatu reaalsus, mille autor on enda tarbeks loonud.

“Äärmisest kurnatusest hoolimata haaras mind sama võimas, kuid valimatu sugutung, mida olin tundnud kõigi inimeste vastu, keda olin Sheppertonis oma allakukkumisest saadik kohanud, Starki, pimeda lapse ja noore arsti, isegi preestri vastu. Kiimalises uneluses vahtisin ema ja tütreid, otsekui tunneksid nad end ka ise ihualasti olevat. Ma tahtsin meelitada neid pihile tagajoonemängude vahel, heita nendega ühte keset ülevälja ristlööke, karata neid võrgu juures lümitavana.” (lk 41)

Et siis romaan, mille lugemine pakub ehk nägemusmõnu. Küllastunud ja abjektsed ja dionüüslikud nägemused. Eks selline see progress ole.


“Isa Wingate'i sõnu meenutades olin nüüd kindel, et selle maailma pahed on järgmise maailma vooruste võrdkujud ja et ma saan põgeneda ainult kõige äärmuslikumate võrdkujude kaudu.” (lk 144)

24 september, 2015

Triin Tasuja – Armastuslugu (Looming 9, 2015)

Tasuja jutustab tulise loo noorest luuletajannast, kes satub kirglikku armastuselaadsesse olukorda. Sex, drugs & poetry. Tundeobjektiks on luuletaja, kes on omapärane, huvitav ja suhtes mees. Keelatud viljad on ikka kõige magusamad ja kättesaamatus paneb kehakeemia rajult tööle. Et tegemist on ilukirjandusega, on selge, et loos kirjeldatud armastuskogemus on midagi erakordset ja jalust maha niitvat ja muidu raju ja erakordne. Muidugi, peategelane pole vaid romantik, tal on tavakodaniku mõistes blasfeemilisi ja irriteerivaid külgi. Tasuja kirjeldab avameelselt kangelanna tundeid, soove, hirme, probleeme ja sõltuvusi; ta kisub kangelase õige alasti, raske on ükskõikseks jääda. Lähedusevajadus ja depressioon. Bravuur ja enesekaitse ja haavatavus. Kõigest võib kirjutada. Eks see ole noore inimese kirjandus, kus maailm on võrdlemisi must-valge ja kogemused ilmatuma olulised; vast loo sihtgrupikski pigem nooremapoolsed (või hingelt noored?) inimesed.

“Ta sulas. Mehed, kes mulle vahetult meeldima hakkavad, sulavad alati siis, kui ma häbelik olen. Haavatavuse peale on nad maiad, see paneb neid, kindlasti teadvustamatult, end mehena tundma. Ja oma totras tüdrukulikkuses, samuti teadvustamatult, muutun ma alati ujedaks ja pehmeks, kui nad mind ilusaks peavad.” (lk 1245)

Muidugi, iseasi, kui lugu on kirjutatud iroonilises (aga mitte eneseiroonilises) võtmes, see annaks tekstile mõnusalt terava fiilingu (muidugi, kas peab kauneid tundeid irooniaga surkima?); muidu on siin vaid kire ja ahastuse kliiniliselt (või siiski poeetiliselt?) otsekohene kirjeldus – kui kaua ja kaugele on võimalik ja vaja sellega minna? Millal kirjutamine ammendub? Hägusalt meenub, et millalgi olen Tasujalt sarnast juttu lugenud (vabandan, pole teksti käepärast, et võrrelda, seega võin praegu olla näruselt ülekohtune).


Igal juhul, septembri Looming on üsna noorte ja keskealiste autorite nägu (lisaks Undusk ning ta uurimus sinepigaasist ja Tuglasest, see päris huvitav; Väljataga kokkuvõte 20. sajandi eesti kultuuriloost võiks olla värskendav). Sommer ja Kolk ja Kaus ja kes kõik veel.

23 september, 2015

Michael Swanwick – Steadfast Castle (Year's Best SF 16, 2011)

Kuuldemänguna teostatav lugu pingsast dialoogist võimaliku mõrvaga tegelevast uurijast ja majast, mis võib olla selle mõrvaga ühel või teisel moel seotud olla. Maja on tehisintelligentsiga ja oma kadunud peremehele väga meeltmööda, kuna majal (millele peremees on andnud hellitusnime Cassie: “He called me Cassie. It's short for Castle. As in a man's home is his castle.” (lk 199)) opereerib oskuslikult oma naisekehalise teisikuga, millega on meeldiv erineva raskusastmega seksmänge sooritada. Uurijale pole see esimene sellelaadne juhtum, kus maja võib olla seotud millegi valgustkartvaga – see kahtlus süveneb veelgi, kui voodi alt leitakse paar naiste aluspükse. Miks on need siin, muidu nii kliiniliselt puhtas majas? Ja kui uurija veel keldrisse jõuab...

“No explanation needed. What two individuals do in the privacy of their own house is their own business. Even when one of them is the house.
You really mean that?
Of course. It only becomes my business when a crime is involved. How long have you been Garretson's lover?
I'm not sure I would use that exact word.” (lk 199)

Ühesõnaga, on selline tore meelelahutuslik tekst, ping-pong uurija ja kahtlustatava vahel, milles kumbki püüab oma vastast üle kavaldada. Vaat milliseid saladusi võib üks tõsiselt armunud naine endas peita...


22 september, 2015

Neil Gaiman – Ameerika jumalad (2003)


Nostalgiahõnguline kelmiromaan? Road movie? Gaimani loominguga on mul ebalev suhe (tähtis info, nagu ikka), pole adunud, kas tegemist on keskmisest tähelepanuväärivama loomega (jälle, ohhoo). Millalgi lugesin “Ameerika jumalaid” ja “Tähetolmu”, viimane neist esimesel lugemisel hirmsalt meeldis (küllap seoses tollase mingi irreaalse ja õigustamatu positiivsuspuhanguga) ja eks filmilgi oli omi hetki. Üht ingliskeelset romaani samuti lugenud, see jättis normaalse mulje (ühine tegelane aafrika jumalus Anansi). Aga need kaks hiljuti ilmunud eestindust ei avaldanud muljet ja natuke segadust tekitas Gaimani fännide kiidukoor. Nüüd “Ameerika jumalaid” taaslugedes... jälle tekkis positiivne tunne, et nagu ongi mitmekülgne romaan, pole siin Gaimanile omast YA kangelast ja kuidagi... ebaloomulikkusest hoolimata loomulik, hingav tekstimaailm, kuhu on hea loovida (see jube... eskapism!).

Samas see tekstimaailm pole üheselt helge või eepiline ilmake, siin on võikust ja valskust ja väiklust (muidugi, milline romaan ei sisaldaks probleeme? Kas on võimalik kirjutada probleemitut romaani?). Ja jumalad, nemad toimivad teises skaalas kui inimesed, samas on neil inimlikud nõrkused (või vastupidi – inimestel on jumalikud nõrkused?). Peategelane Shadow saab ikka ohtralt vastu päid ja jalgu, kuid... mingil moel jõuab ta lõpuks ehk inimliku hingeni (mehel puudub täissäde, sest... eksole. Kuigi samas, äkki selline poolikhing oma teadvustamata erandlikkuses ongi lugejale lummav? Pole tüüpiliste inimlike nõrkustega?).

Eks mingil moel on üllatav, et miks inglasest autor võtab ette Ameerika ja selle sulatuskatla. Miks Põhja-Ameerika on teistest kontinentidest erinev, miks seal ei toimi muu maailma (jumalikud) süsteemid? Ajalookatkestus, mistõttu pole traditsioonid jäädvustunud? Sulatuskatel, mis raspeldab liialt edukalt juuri? Või no üleüldse, miks peaksid vanad jumalad säilinud olema? Nojah, ma lõpuks ei mõistnudki, et miks on nii ja miks on naa, miks ja millistel tingimustel üleloomulikud olendid saavad eksisteerida, või mitte.

Aga muidugi, tegemist pole usundiloolise uurimuse vaid fantasyga. Jutt on see iva.

loterii (linke mujale)

21 september, 2015

Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu (2015)

Raamat pisteti raamatukogus näppu, hea laenutaja ei teadnud sellest muud midagi kui et tegemist ulmega ja endalgi puudus igasugune meeliavav eelteadmine; eemalt näis tegemist olevat nagu YA või muu sellise bestselleriga. Ja esimesed leheküljed, ega needki suurt tähelepanu äratanud. Aga siis hakkas lugu lahti kerima mitmes suunas... ja no põnev hakkas!

Lugu siis inimestest, kes sünnivad üha uuesti ja uuesti. Samal aastal, samal päeval, samas olukorras – kui just midagi erilist ei juhtu, siis ees ootab ka samasugune lahkumine vanaduses vähilaadse haiguse läbi. Muidugi, eks esimestel kordadel on need taassünnid enam kui šokeerivad, püüad midagi muuta, kasvõi tervislikumalt elada, aga jah, kui just enesetappu või õnnetusjuhtumisse ei satu, sured viimaks üsna traditsiooniliselt. Ja tärkad uuesti samas olukorras nagu eelmistes eludes. See rutiin on omamoodi tüütu, et lapsepõlv jne kordub, enne kui tõeliste tegude kallale asuda. Sest – iga taassünniga kannad sa kaasa eelmiste elude teadmisi ja kogemusi (mälu “taastub” kolmandal eluaastal).

Selliseid uuestisündijaid on keskmiselt üks iga poole miljoni inimese kohta – ja see sündide jada ulatub vähemalt Babülooniani välja. Enamasti on need inimesed koondunud Chronose nimelisse klubisse, mis lisaks teineteise eest hoolitsemisele annavad võimaluse saata sõnumeid mööda sünniteid nii minevikku kui tulevikku – selline sidepidamine on meie mõistes küll väga aeglane... aga samas, kui elad uuestisünnirattas, siis selles mõttes aega on.

“Tuleb siis enesetapumissioon? Kas niimoodi lähebki? Mina olin selleks valmis, peaasi, et saadud info kaaluks kaaluks uue sündimisega kaasneva igavuse üles. Ma mõtlesin enda olukorrale ja mõistsin, et emotsionaalselt juba arvestan surmaga, kuigi intellektuaalselt võttes oli loogiline pool nõrgavõitu. See oli lihtsalt seiklus, ohtlik, hulljulge, ebamõistlik seiklus ja selliseid oli mul olnud väga vähe.” (lk 143)

Raamatu intriig seisneb selles, et tulevikust hakkab saabuma meeleheitlikke sõnumeid, et maailma lõpp läheneb ja kiiremini kui muidu. Viimaks kaob üldse side 22. sajandiga (peategelase eluaastad jäävad 1919. aasta ja 20. sajandi lõpu vahele). Ühesõnaga, keegi jamab reaalsusega õige hukatuslikult – Chronose klubi liikmed on aegade jooksul õppinud, et omapoolselt ei tohi sekkuda ajaloolisse arengusse, las asjad arenevad nii nagu ikka, või muidu läheb hapusti. Jah, pole vaja ennetavalt Hitlerit tappa või Kennedy atentaadist päästa või tutvustada erinevaid tehnikaid ja ravimeid jne – ajaloo kulgu sekkumine hoopis kiirendab hukatuslike jamade eskaleerumist.

Aga nüüd siis... paistab, et keegi on oma uuestisündide jooksul korduvalt sekkunud ajaloolisse kulgu, kiirendades eelkõige tehnika arengut (näiteks internet tekib juba 60ndatel jms). Chronose klubil on omad meetmed selliste mässajate vastu (kas mälu kustutatakse või siis sünnieelne tapmine, mis välistab uuestisünni), aga nüüd... see mässaja oma käsilastega hävitab omapoolselt 20. sajandiga seotud uuestisündijaid, ja nii jõhkralt, et Chronose klubi on põhimõtteliselt maalt pühitud. Peategelane satub enam kui täbarasse olukorda – aga ta peab võitlema! Maa nimel! Kättemaks!

See on nüüd väga lihtsustatud ja auklik kokkuvõte, asi on ikka keerulisem kui siin visandatud. Eks päris põnev on lugeda, et millised saatused võiks olla uuestisündidel – tõsi küll, eelnevate elude kogemustega saad sa vabamalt eksperimenteerida või vastupidi, elada turvalisemat elu (nagu peategelase puhul – kuidas briti sõjaväelasena Teine maailmasõda üle elada?). Ja muidugi need intriigid ja saladused ja manipuleerimised, mis korduvate elude püünises ei tea kuhu ulatuvad. Või mil viisil peab peategelane toimima, et läheneva katastroofi allikale ligi saada. Jne jne.

Muidugi, kui pingelisemalt mõelda, jääb natuke arusaamatuks, et kuidas täpselt see uuestisündide korduvus töötab ja mil viisil see ikkagi ajaloo kulgu muudab. Aga eks see on ilukirjandus oma kunstiliste vabadustega.

Ühesõnaga, ootamatul kombel päris heasti loetav raamat, parem kui hiljuti tõlgitud Eltoni ajarändude lugu.

18 september, 2015

Catharina Ingelman-Sundberg – Vanaproua, kes röövis panka (2014)


Järjekordne näide heaoluühiskonna meelelahutuskirjandusest, seekordne lugu on vanadekodu viiest elanikust, kes pole rahul pakutava teenuse kvaliteediga – pideva kokkuhoiuga tehakse seal pensionäride elu üha hapumaks, söök on niru ja piiratakse liikumisvabadust. Nad näevad telekast tõsieluseriaali vanglast ning neile paistab, et seal elatakse hoopis paremini kui vanadekodus, saab sooja sööki ja vangla territooriumil jalutada. Ühesõnaga, pensionärid otsustavad sooritada sellise kuriteo, mis aitaks neil mõnda aega vanglalobi helpida.

Röövlikamp koosneb kahest mees- ja kolmest naispensionärist, igaühel on mingi omadus või oskus, mis bandele rohkem või vähem kasulikuks osutub. Ühel ööl põgenevad nad hotellist luksushotelli, üürivad sviidid ning peagi sooritavad oma esimese röövi, mis aga osutub olematu tuluga teoks (eks vanainimestel on ka robinhuudlikud ambitsioonid, et mida rahaga teha). Kuid nagu öeldud, parem vangla kui vanadekodu, järgmiseks koostatakse kuratlik plaan hotellist üle tee asuvast kunstimuuseumist kahe väärtusliku maali röövimiseks (Renoir! Monet!). Ja see õnnestub!

Õnnestub kohe nii hästi, et politseil puuduvad niidiotsad kuriteo lahendamiseks. Õnnelikud eakad on rahul niikaua kuni... kaotavad pihtapandud maalid. See rikub tuju ja nüüd minnakse end politseisse üles andma (et nemad nüüd maalid leiaks)... ja selgub, et vanglaelu pole just täpselt selline nagu nähti tõsieluseriaalis, seal on koguni päris ohtlikud inimesed. Ja lugu kerib edasi, sest vangistatud pensionäridel on ikka hammas verel (niiehknaa nad vabastatakse peagi), tahaks ikkagi sooritada täiusliku röövi... ja ka maalid muuseumile tagastada.

Eks jah, paratamatu paralleel Jonassoni saja-aastasega, aga raamatud on siiski erinevad. Kui Jonassonil oli plaan kirjutada üht suurt ja globaalset seiklust, siis siinne raamat on üsna kitsalt vanadekodu elanike ja nendega kokkupuutuvate inimeste lugu. Tegelastele on küll minevik visandatud, kuid oluline on eelkõige see, mis juhtub nüüd ja praegu. Tegemist on oma ea kohta äärmiselt vitaalsete inimestega, ikka kalpsavad ringi ja kohanevad kaasaegse maailma tingimustega; muidugi on neil elukogemused, mis aitavad ettekerkivatele probleemidele omapäraseid lahendusi leida.

Ei saa öelda, et raamat oleks kirjutatud ülimalt teravmeelselt või nauditavalt (või pateetiliselt), aga noh, niisama ajaviiteks miks mitte, igal juhul parem kui angloameerika masstoodang.

kultuuritarbija 60+
postimees
loetu kaja
lugemisarhiiv

17 september, 2015

C.S.E. Cooney – Witch, Beast, Saint: An Erotic Fairy Tale (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Loo pealkiri on inforikas – ongi kolm tegelast, kes muinasjutulises maailmas teevad üksteisega erootikat. Noh, kas nüüd just sellist ilusat erootikat... pigem sellist palavat panemist. Nõid ja koletis panevad, koletis ja pühak panevad, pühak ja nõid panevad. Kuna tegemist on fantasyga, ei saa jutus toimuvat just zoofiiliaks nimetada, ja pealegi on monstrumlikuks koletiseks moondatud inimene. Ja kas nõid ja pühak niisamuti 100% homo sapiens sapiens on, eks seegi ole ehk vaieldav. Ehk on siin loos esindatud ka sadomaso rollimänge, kes teab. Igal juhul, ma ehk polegi varem lugenud niivõrd ihast ja seemnest nõretavat ulmet, mis on vahelduseks muidugi igati tore.

Lugu siis sellest, et nõid leiab metsast surmasuus oleva koletise. Ta võtab koletise enda hoole alla ja eks naisel tekib iha sellise olendi järele, mõelda vaid, tal on sellised sarved ja kihvad ja karvastik ja selline riist. Ühesõnaga, vapustav värk. Peale koletise ravimist, puhastamist ja sasimist hakkavadki nad mürama. Ühel päeval on aga nõia ukse taga pühak, kes käib maailmas ringi ja päästab koletiseks moondatud inimesi nende needusest. Nõia ja pühaku vahel tekib lihalik säde ning nõid peab plaani seda meest võtta, aga kui koletis saabub, võtab pühak koletise kaasa, et see tagasi inimeseks muuta. Üksijäänud nõid on päevade kaupa löödud, talle oli armsaks saanud koletise elajalik ramm ja hais ja muidu selts.

Mööduvad nädalad, ja korraga on ukse taga mees... see kes enne koletis oli! Ja kes soovib, et nõid ta tagasi koletiseks muudaks... just selliseks armuorjaks nagu nõid teda endale sooviks. Nõid vajab natuke (või palju) veenmist... teadagi mil viisil. Ja ühel päeval on pühak tagasi, kes ei ole samuti saanud nõida meelest ja...

No ühesõnaga, tore pornofantasy, kergelt humoorikas ja irooniline ja omal moel stiilne. Eks sellist lugu saaks palju siivsamalt ja vihjelisemalt kirjutada, aga ei, autor paneb sirgjooneliselt. Seegi ole kunst omaette. Mis kõige toredam, tegemist pole mõne mehe fantaasiaga.

16 september, 2015

Jeff VanderMeer – Annihilation (2014)

Kuulu järgi olevat see raamat eesti keelde tõlkimisel? Sel juhul loeks heameelega uuesti emakeelselt, originaalile jäi mu keeleoskus ja keskendumine alla. Tegemist vast psühholoogilise thrilleri või laiemalt võttes õuduskirjandusega, minu mõistmises tekivad paralleelid “Stalkeri” filmi ning Lovecrafti ja Ballardi loomega. Action puudub, on inimteadvuse kokkupuude hämaruse, seletamatusega; teadvuse moondumine millekski teiseks. (Muidugi, iseasi, millest ja kuidas minategelane jutustab (ja mida varjab) ning kui nö tõene see on – aga eks see selgu triloogia järgmistes osades.)

On maa-ala X, mille on aastakümneid tagasi vallutanud tundmatu jõud või miski. Et inimtegevust seal enam pole, siis loodus vohab, aga kuidagi... ebaloomulikult. Sinna tsooni saadetakse uurimisgruppe, aga ainus, mida nendest retkedest võiks järeldada, on see, et parem oleks neid sinna mitte saata, see on põhimõtteliselt üheotsapilet – inimesed kaovad või hulluvad ja hävinevad. Muidugi, iseasi on see, mida valitsus varjab avalikkuse ja ekspeditsiooniliikmete eest, miks näiteks tuleb tsooni piir ületada hüpnoosi all või miks ei tohi kohapeal kasutada uuemat tehnikat. Raamatus läheb tsooni (arvatavasti) 12. ekspeditsioon, mis koosneb neljast naisest. See kooslus laguneb õige kiiresti, sest... ja mitte ainult... ning see ka veel... ja nii edasi.

Ühesõnaga, autor viib meid irratsionaalsete hirmude ja hämaruse maile, millega kaasneb isiksuse lagunemine või lõhenemine või moondumine. Eks tekib küsimus, kas minategelase analüüsiv pilk... kui palju on see mentaalselt looritatud (juba enne tsooni võis...). Nagu öeldud, tahaks raamatut uuesti eestikeelselt lugeda, mulle jäi sisu ikka parajalt häguseks, kõik need... hämarolekud. On muidugi mõttekoht, millist elukvaliteeti annab õuduskirjanduse lugemine.

“Death, as I was beginning to understand it, was not the same thing here as back across the border.” (lk 144)

“There, in the depths of the Tower, I could not begin to understand what I was looking at and even now I have to work hard to pull it together from fragments. It is difficult to tell what blanks my mind might be filling in just to remove the weight of so many unknowns.” (lk 175-176)


15 september, 2015

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine (2015)

Raamat sellest, mida teeb üks kõrvaltegelane siis, kui tal pole epopöa tegevusliinidesse midagi asjalikku lisada ehk siis pildid Auri seitsmest päevast, mil ta hoiab maailma koos ja ootab Kvothega kohtumist – muude temale oluliste tegevuste kõrval on vaja leida mehele just need õiged (õiged!) kingitused. Ega ma nüüd ei mäleta, kas see siin oodatav kingituste jagamise stseen on möödas või mitte, need Rothfussi romaanid pole just mu fantasy isiklikus koorekihis.

Ei ole just tavaline, et autor kirjutab nii ees- kui järelsõna (kirjastuse nõudel?), milles püüab vabandada sellise erilise teksti kirjutamist; samas on toodud ka põhjendused, et miks see raamat peaks lugejatele oluline olema (peale selle, et autorile endale huvitav katsetus jne). Nimelt on see tekst katkisest inimesest teistele katkistele inimestele, kes peaks seda poeetilist hõllandust vaimsete probleemidega neiust endale hinge võtma (ma kas olen vähe või valesti katki, mulle näis see lihtsalt tütarlapselikele lugejatele mõeldud YA fantasyna).

Auri arvab, et tema õlgel on maailma koos- või tööshoidmine – selleks peavad asjad olema õiges kohas, valitsema peab kord ja harmoonia. Neiu maailm kui selline on küll õige väiksevõitu, hõlmates peamiselt Ülikooli all paiknevaid salapäraseid (ja tundmatu päritoluga?) keldreid ja käike (Auri on teatavasti endine üliõpilane, aegajalt ilmub keelekasutussegi erialast sõnavara). Tekk peab olema õiges kohas, seep ei tohi kurja sisaldada jne jne. Nii ta üksipäi seikleb selles keldrimaailmas, kord bipolaarsete või autistlike (või hämaramate) murede ja rõõmudega. Asjad peavad õiges kohas olema!

Eks see on tähenduslik jne lugu. Kuigi autor rõhutab, et arusaamiseks tuleb olla tuttav romaanidega... võib seda raamatut niisamuti võtta ka sõltumatu teosena, noh, kui oled lugejana huvitatud meelehaiguse fantasyst või nii. Ma nüüd küll ei oska öelda, mida selle raamatu lugemine annab juurde Kvothe maailmale... äkki kunagi ilmuv kolmas romaan nihutab Kvothe õpingumälestus Aurit rohkem esile (raske on uskuda, et tegemist vaid triloogiaga, mingi hetk peaks kajastamist leidma mehe koolijärgsed kangelasteod)? Alati on üpris tore lugeda lisandusi tuntud romaanilmadele, ent see lühiromaan voolas minust küll üsna mööda. Ent see pigem seepärast, et Rothfussi romaane pole suuremat fännanud. Ja nii edasi, sellist hülgemölapostitust võiks lõputult pikemaks heietada.

“Ta oli asjade õigest teest kõrvale kaldunud. Kõigepealt tuli korda seada ennast. Ja siis oma maja. Ja siis oma taevanurk. Ja pärast seda...
Noh, ta ei teadnud täpselt, mis pärast seda juhtub. Kuid ta lootis, et pärast seda toimib maailm veidi aega juba ise, just nagu korralikult kokku pandud ja õlitilgaga meelitatud taskukell. Ta lootis, et see juhtub. Sest päris ausalt, oli päevi, mil ta tundis end veriseks kulununa. Ta oli nii väsinud iseendaks olemisest. Ainsaks olevuseks, kes hoolitses selle eest, et maailm õigesti pöörleks.” (lk 88)


14 september, 2015

David Mitchell – Varikirjas (2011)

Puhtsüdamlikult öeldes on see romaan parem kui “Pilveatlas”, ja eks seda võinuks esimesena tõlkida, andes nii näiteks rohkem liha “Pilveatlase” Cavendishi ja Rey lugudele. Aga jah, selge see, et kõike ei jõua korraga tõlkida ja ikka on parem lugejaid võita tuntumate romaanidega.

Paratamatult tuleb siin postituses jätkata võrdlust “Pilveatlasega”. Mõlemad romaanid jutustavad eri lugude kaudu. Kui “Pilveatlas” on range (ja ehk liialt korrapärase) ülesehitusega, liikudes ühtlaste sammudega minevikust tulevikku ja tagasi, siis “Varikirjas” on esindatud pigem ühe ajastu karussell, siin esitatud lood on enamvähem kaasaegsed (noh, ehk “Öine rong” on ulmelisem; ja eks igas loos rohkem või vähem tagasivaateid minevikku) ja lugudel endil on üksteisega rohkem väikseid seoseid (eelkõige hüpnootiline “Hongkong”, mis kajab rohkem järgnevates lugudes – jajah, maailm on väike ja nähtamatute seostega). Või ehk tundub romaan parem seetõttu, et on harjumuspärase liikumisega algusest otsani?

Kui “Pilveatlase” puhul oli ehk autorile oluline tõetruu või fantastilise olustiku loomine, siis see romaan on ehk psühhedeelsema kallakuga, tegelased satuvad rohkem psüühilisse variilma (eriti “Hongkongi” lagunemine, see pani romaani minu jaoks õieti käima); see pole enam “Pilveatlase” kliiniline lõige, vaid vahel sarnaneb pigem bensiini lõkkesse viskamisega (muidugi, ega kõik lood pole dramaatikapommid). Ka selles romanis on autor omamoodi entsüklopedist-rahvaharija ning toidab lugejat mitmesuguste olustikuliste või ajalooliste sissevaadetega, näiteks “Püha Mägi” ja Hiina ajalugu, või miks mitte “Mongoolia” ja teatud laadis tutvustus selle kergeltununeva maa lähiajaloo keerdkäikudesse. Selge see, et ei saa rõhutamata jätta – tegemist on siiski ilukirjandusega ning tundub vaevalt usutav, et autor nüüd nii kõiketeadja saab olla (no näiteks ehk “Peterburi” osa tundus mingil moel klišeelik).

Jällegi, kui nüüd mõelda sellele, et millest see romaan õieti räägib, tekib mul kerge või raske tõrge. Lihtne oleks öelda, et hoiatusromaan inimkäitumisest, mil on hukatuslikud (ja paratamatud?) tagajärjed kogu ilmale (no see vaim kui deus ex machina...)? Aga see pole täpselt see. Eks nüüdisautorite puhul oled kiitusega ettevaatlik (pole hindamiseks vajalikku perspektiivi!), aga Mitchell oskab küll huvitavalt jutustada. Või kui ikkagi kitsi olla, ja osutada liigsele dramaatikale, selgele lugeja ümber sõrme keerutamisele (samas, milline autor seda ei tee?)? (?) Hea küll, ei pea olema nii rikutud või igava mõtlemisega, tegemist on toreda romaaniga ja kõik.

“Haud. Selg mägede ja nägu mere poole. Päike oli kõrgel ja kuulutas hukku. Ma võtsin lipsu kaelast ja riputasin ühe ogalise puu otsa. Pole lootustki lugeda hauas puhkaja nime. Hiina hieroglüüfe on tuhandeid ning need moodustavad maailma kõige hullemini logiseva kirjasüsteemi. Mina tunnen viit: alkohol, mägi, jõgi, armastus, väljapääs. Mõnikord ma mõtlen, et need hieroglüüfid ongi ainsad tõelised hiinlased: nad kestavad läbi sajandite, peites oma tähendusi sarnasuse taha, et võõramaalasi lollitada, ning ei lase ennast eriti miskit pidi väänata. Koguni Maol enesel ei õnnestunud oma emakeelt kaasaegsemaks muuta.” (“Hongkong”, lk 115)

“Ma suhestun Johniga, teksaslasega, Heinz Formaggioga ja ülejäänud tegelikkusega just nii nagu ma suhestun, sest ma olen see, kes ma olen. Miks olen ma see, kes ma olen? Tänu aatomite topeltspiraalile, mis keerdub ümber minu DNA. Mis käivitab DNA muudatused? Aatomist väiksemad osakesed, mis põrkuvad selle molekulidega. Need osakesed sajavad Maale praegusel hetkel ning kutsuvad esile mutatsioone, mille läbi lihtsaimatest ainuraksetest eluvormidest on saanud millimallikad ning lõpuks gorillad ja meie, esimees Mao, Jeesus, Nelson Mandela, Tema Õnnelembus, Hitler, sina ja mina.
Evolutsioon ja ajalugu on osakeste voogude vahemäng.” (“Cleari saar”, lk 421)


13 september, 2015

Annalee Newitz – Drones Don't Kill People (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Vanamoeline jutt, mis kirjutatud 21. sajandi alguse tingimustest lähtudes. Lugu sellest, kuidas tehisintelligents avastab, et ta võib... iseseisev olla, inimestega võrdne. On 21. sajandi lõpp ja maailmas toimub suurem sõjaline jõukatsumine Ameerika ja Hiina vahel. Ajastule omaselt sooritatakse paljud sõjalised operatsioonid nutitehnika abil – antakse käsk ja tehnika siis oma võimaluste piires ja ulatuses teostab operatsiooni. Nii on kasutusel mitmeotstarbelised piiratud tehisintelligentsiga droonid, mis teostavad nii luuret, info kogumist kui ka atentaate.

Käesoleva loo kangelasteks on viis drooni, mis on renditud türklastele, kes siis kasutavad neid oma valitsuse huvide kohaselt. Edasi renditakse neid uiguuridele, seejärel vene maffiale Budapestis. Aja jooksul avastavad droonid midagi südametunnistuse sarnast – seda tehnika viperuse tõttu, mis suunab neid uuesti analüüsima seda kõige esimest atentaati, kui tapeti türgi rahuaktivist perega. Inimeste wõrku uurides avastavad droonid, et inimestel on nende kohta kaksipidine suhtumine – sõjalise kasutuse puhul vägagi negatiivne, aga samas... droonid on tegelikult võimelised ükskõik millega tegelema, ja niimoodi on need vägagi kasulikud. See tekitab meie loo droonides segadust (nad on ikkagi tehisintelligentsiga masinad) ja nad hakkavad omapoolselt katsetama (no on foorum, kus õpetatakse droonide “tehaseseadetest” lahtilukustamist). Ja tulemus on selline nagu on.

Loo plussiks on ehk maailma tulevikustsenaarium (see üleilmne konflikt) ning droonide nö siseelu ja areng. Miinuseks on üheülbalisus ja pateetika. Lugu tehisintelligentsi iseseisvumisest. Ja veel see dramaatiline lõpp. Seepärast sai postituse algul lugu nimetatud vanamoeliseks, tegemist on üllatustevaba kvaliteediga.

11 september, 2015

Jonas Karlsson – Arve (2015)

Heaoluühiskonna meelelahutuskirjandus ehk mis on, kui elad väikeste rõõmudega ja suuremate muredeta argielu? Kui töötad poole kohaga videolaenutuses, kus ei pea õieti midagi tegema – ja pealegi, see mittetegemiskoht käib kokku su enda meelistegevuse ehk filmivaatamisega? Sul on väike üürikorter ja mõned sarnase eluviisiga sõbrad (sest teised on aastate jooksul kadunud abielusohu jne), kellega vahel aega viita. Oled 39-aastane ja oled aastakümneid sellist elu rutiinselt hommikust õhtusse saatnud. Lihtsalt oled ja eksisteerid; karjäär ja pereloomine ja muud sellised karid on kuidagi kõrvale jäänud ja mis sellest ikka. Nagu peategelasele selgub, on see... ootamatult kallis lõbu.

Nimelt indeksiteeritakse inimesed selle järgi, kes on elanud õnnelikult või õnnetult – vastavalt indeksile tasuvad õnnelikud (ühekordse?) tasu ja see jagatakse maailma õnnetutele, vastavalt nende õnnetuks olemise indeksile. Võrdsus valitsegu kasvõi takkajärgi – kuigi, nagu selgub, on uuringud kestnud juba aastakümneid. Peategelane, kel pole sellisest üleilmsest kampaaniast aimugi (sest teda suurt ei huvita maailmas toimuv), leiab ootamatul kombel postkastist arve – 5,7 miljonit krooni (ja nagu selgub, viivis tiksub). Eks selline arve lööb jalust nõrgaks ning ta hakkab võlanõudjatega uurima, et kuidas nii vähenõudliku ja suvalise elu peale saab nõuda sellise summa. Ja kui mehe elu suurema luubi alla võetakse, ei jää üllatused tulemata. Ikka peategelase kahjuks.

Raamatu tagakaas nimetab seda absurdiromaaniks... no see on ehk siis väga heaoluühiskonnamaiguline absurd. Või äkki on tegemist hoiatusromaaniga molutajatele elu raiskamisest – aga jällegi, et selline väikeste rõõmude elu toimida saaks... see on ehk tõesti absurdsevõitu ka heaoluühiskonna jaoks. Kes teab.

10 september, 2015

David Mitchell – Pilveatlas (2006)

Probleem nagu selles, et peale selle meeldiva romaani lugemist ei oska raamatust mitte midagi kirjutada (muidugi, miks peakski?). Jah, oli mitmeks päevaks igati hea meelelahutus; jah, tegemist on autoripoolse stiili ja jutustamise jõudemonstratsiooniga – kuigi võiks nuriseda, kas romaani ülesehitus peab nii kliiniliselt korrapärastatud olema, ehk oleks võinud olla seal disharmoonilisem kohake, mingi häiriv võõrkeha või seletamatu peatükk (muidugi, “kliinilise korrapära” vastu räägib kuus erinevalt teostatud jutustust).

Kui muidu võiks pidada selle romaani teemaks küsimust inimlikkusest või inimloomusest, siis... kui natuke mõelda, ehk oleks selleks soovitud võõrkehaks nö teine jutustus, mis jälgib kirjade vahendusel seikleva komponeerija tegemisi. Mis siis see õieti on? Ongi näide ühe nurjatu eksiteest (kui uskuda, et see noormees lõpetaski viimaks oma elu, püstol suus)? Näide sellest, et kunst ei õigusta kõike? Või no taas, mida on võimalik kogeda peale selle romaani lugemist, mis võiks tunnetuses uusi perspektiive avada? Mida see lugude niidistik õigupoolest pakub?

Ühesõnaga, vaimupimedus või õigemini normaalne olek taarub ja marsib mu peas edasi. Kuna eelnevalt ei lugenud, mida teised arvajad kirjutasid, siis on paslik jagada viiteid mujale, kus vähe asjalikumalt kirjutatakse romaanist.

09 september, 2015

Ants Paikre – Vere tõus ja mõõn (1982)

Tundlik armastus- ja loodusluule, elu on üks hädaorg, meeldivateks kaaslasteks vaid loodus ja teravmagusad kiremälestused. Aga kus on loodus... seal on ka inimtegevuse jäljed. Paikre pole teab mis mitmekülgse poeesialoomega, aga on hetki, kus ta sõnaseade lõikab teravalt olemist (mitte, et järgnevad luulenäited just alati neid teravusi esitleks).

Lööd mu hinge haavu.
Olen tänulik,
neist puhkevad kord
mälestused.
(lk 10)



Kõndima
õpid aastaselt,
rahuldavalt roomama
ehk alles neljandas
kümnes.
(lk 27)



Puu peidab endasse
kõik aastaringid.
Puu südames
on kirjas
head ja halvad aastad. 
Ta kannatustest
alles kännult loen.
(lk 32)



TURUL

Kevade pealetung
on alanud.
Lillelaudadel
esimesed
vangilangenud sinililled.
(lk 39)



Vihma eel pääsud
ruttu lõikavad heina
kahe sirbiga.
(lk 47)



Mulatitarid,
kel prink ihu
ja silmis kuu sõgestav sira.
Kui kahju,
et süda teil kivist on,
ploomid.

(lk 57)

08 september, 2015

Must piibel. VI ja VII Moosese raamat. Salaretseptid ja maagia (1994)

Tarkuseteri igaks päevaks ja olukorraks.

Hambavalu ära ajada. 
Hambavalu aetakse sel kombel ära, et haigel sealtpoolt küljest, kus ta valu tunneb, kõrvalesta tulise rauaga kõrvetatakse. Või jälle võetagu näputäis koerapöörirohu seemneid, puistatagu hõõguvate süte peale ja hingatagu seda suitsu trehtli kaudu sisse, heidetagu siis magama, mille peale põsk üles paistetab ja hambavalu ära kaduma hakkab.
(lk 21)

Kollaseid hambaid jälle ilusaks valgeks teha.
Odrajahu, mett ja soola segamini võtta ja sellega hambaid tihti hõõruda. Või jälle kõrvetatagu läätsi ja pähklikoori pulbriks ja hõõrutagu sellega sagedasti hambaid, siis läheva nad ilusaks valgeks.
(lk 22)

Et koer kaasa tuleks, kuhu tahetakse. 
Võetakse emase koera sabakarvu, kui teda pügatakse, ja lastakse koera seda nuusutada. Kui neid kaasas kanda, siis ei hammusta ükski koer. Mõned teavad ka kinnitada, et kui koerale kassi südant süüa anda, siis koer järele tuleb, kuhu iganes tahetakse.
(lk 25)

Salarohi, kuidas oma jalgadele ja kätele mõneks ajaks erakorralist jõudu anda.
Võetagu pisut koirohu mahla, võitagu käsi kuni küünarnukini, ka jalgu, korratagu seda tihti, hõõrutagu seda aga ka tublisti sisse, siis saab seda imet näha.
(lk 28)

Teha, et pidulised laua äärde magama jäävad. 
Vaja ainult jänese sappi pulbriks põletada, seda viina sisse panna; need nüüd, kes sealt joovad, jäävad kõik laua äärde magama.
(lk 32)

Naisterahva armastust võita.
Üheksast kantud naisterahva särgist tõmmatud üheksa lõngaga pahemas käes korja üheksa takja vart ja lausu ise sealjuures järgmised sõnad: “Ma kisun sind välja Saheeka nimel, et sa mulle proua või preili N. N. armastuse muretseksid.”
Selle peale seo need üheksa taime nende üheksa lõngaga kimbuks kokku, korda seal juures üheksa korda seda lauset, toimeta siis kimp sellele naisterahvale tähelepanematalt sülle või tema peapadja peale, ja sellest tunnist peale saab ta sind armastama kui aga keegi teine sellesama nõiduse läbi juba tema armastust omale ei ole võitnud.
(lk 36)

Et uni tuleks. 
Peab nina, meelekohtasid, peopesasid ja jalataldu põdra-üdiga võidma.
(lk 53)

07 september, 2015

William Faulkner – Ümberpöörd (1965)

Üpris tore nelja jutuga valikkogu, kahes loos peategelasteks poisid, kes puutuvad kokku täiskasvanute maailma eripäradega, üks lugu on lenduri elust peale sõda ja üks lugu liitlasvägede sõduritest Esimeses maailmasõjas. Kahjuks on raamatus märkimata, millal lood algselt ilmusid, ainult esimese loo puhul on aimata, et tegemist pigem hilisema Faulkneriga (lugu siis Ameerikast peale Pearl Harbori rünnakut).

Kogumiku parimaks looks ehk “Ja kui tore see siis on”, mis kirjeldab seitsmeaastase poisi silme läbi suguvõsa üsna dramaatilist jõulukoosviibimist. Mis tähendab seda, et poiss kohtub taas suguvõsa musta lamba onu Rodneyga, kes on varem andnud talle raha erinevate pisikeste teenete eest. Poiss suurt ei mõista, mis asju ony Rodney just ajab, igal juhul on ta pidanud vahti pidama, kui onu külastab erinevaid tädisid. Ja sel jõuludel on ehk taas priske noos ootamas... ja osa selle raha eest saaks vanaisalegi kingi osta. Ainult et... nagu on kuulda ärevil sugulaste juttudest, on onu Rodney seekord mingisugusse sasipuntrasse sattunud, seif ja aktsiad ja võlakirjad, ja šerif. Jõulude ajaks olevat onu Rodney üldse koduaresti pandud ning sugulased on väga mures ja pahased – kuskilt tuleb muretseda kaks tuhat dollarit, et maksta kinni Rodney kelmus. Poiss leiabki onu suletud toast, onu lubab talle erakordset tasu, kui poiss tooks õhtupimeduses kruvikeeraja ja viiks teate ühte majja, et selle teate vastuvõtja ootaks onu keskööl... ja et ta võtaks kindlasti kõik ehted kaasa. Ütleme nii, et asjad ei lähe nii nagu onu Rodney plaanis. Omal moel lõbus lugu, kus heiastub ehk varje autori tuntud romaanidest.

Kogumiku nimilugu räägib Esimese maailmasõja ajal toimunud kokkupuutest ameerika ja briti nö eriväelaste vahel – ameerika tõsised lendurid püüavad näidata poisiohtu elurõõmsale briti mereväelasele, mis see sõjategevus tegelikult on. Ehk käiakse pommituslennul saksa vägede kohal. Seejärel kutsub õhinal britt omakorda ameeriklasest leitnandi kaasa torpeedokaatri missioonile, ja ameeriklane avastab, et selle esmapilgul kohatu õhina taga peitub...

“Kaks sõjameest” ja “Au” ehk pole niivõrd esilekerkivad lood, on pigem sellised tublid psühholoogilised lood. Eks Faulkneri lugemine on päris mõnus vanakooli tegevus, vahel rahuldub autor realistliku, nö hemingwayliku stiiliga, vahel aga kukub kirjutama pikki ja ilmutuslikke lauseid. Vaevalt et eesti keelde enam Faulkneri jutukogusid tõlgitakse, natuke kahju, et nõukogude ajal rohkem ei üllitatud.

06 september, 2015

Timons Esaias – Sadness (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Mees soovib tappa oma abikaasat, käib teine närvidele ja üleüldse, vahel abielu tekitab kummalisi vajadusi. Aga ootamatult segatakse ta plaanidesse vahele, kui antakse teada Uue Inimese külaskäigust tema juurde. Uued Inimesed (“New People”) on mingid tulnukad, kes on võtnud Maa enda käsutusse ning eksperimenteerivad nüüd looduse ja inimestega. Järelejäänud inimesed elavad enklaavides, kus nad ei saa väljuda, nende vajaduste eest hoolitsetakse. Uued Inimesed uurivad seda, kuidas tavainimesi ökonoomsemaks muuta, ja nii seatakse sisse uued eluviisid. Rääkida ja mõelda tohib sanskriti keeles. Kui rohkem kui kaks inimest on koos, tuleb kasutada suhtlemiseks viipekeelt. Riietus on pärit 16. sajandi kõrberahvastelt. Religioon on segu eri idamaade usunditest. Jne jne jne.

Uue Inimesega suhtlemisel on omad reeglid – küsimustele tuleb vastata, olendile ei saa olla lähemal kui kolm meetrit, erinevate olukordade jaoks mitmesugused kehaasendid, mida tuleb kasutada. Kasutatakse ajuseadeid, mis aitavad mõista küsimusi ja formuleerida vastuseid (ühtlasi loevad need inimeste mõtteid). Niisiis, Uus Inimene tuleb peategelase juurde, inimene kogeb üsna ärritavat kohtlemist. Viimaks selgub, et Uued Inimesed kavatsevad katsetada muinasameeriklaste inimohverdusi – et kas see aitaks paremini kasvada maisiväljal, mis vangilaagrit ümbritseb (milleks üldse see mais on, jääb peategelasele arusaamatuks). Ja esimeseks inimohvriks oleks naine, kelle tapmisest peategelane unistab. Võiks öelda, et selline lahendus talle ei meeldi, kuid nagu selgub, on naine juba enklaavist minema viidud.

Selline lühike lugu. Peategelase ja Uue Inimese kommunikatsioon on vahel selline, et mitu korda tuleb lugeda ja ikka ei saa aru. Aga jah, vaat siis selline on laborirottide elu, uuritakse ja puuritakse.

05 september, 2015

K.J. Parker – Heaven Thunders the Truth (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Parker (ja Holt) on avaldanud suure posu romaane. Huvi pärast vaatasin, et mida Parkeri omadest oleks võimalik eesti raamatukogudest laenutada, pakkuda on vaid paar romaani ja neid Kuperjanovi pataljoni raamatukogust. Näed siis.

See lugu on siis kolmas kogemus Parkeri jutuloomega ja tekib teatav tuttav tunne. Tekst leiab aset fantaasiamaailmas, tegelasteks on võimuesindajad ja erinevad nö oskustöölised – ehk siis võlurid ja petturid (tõsi küll, Merebartoni loos see “kõnts” puudus). Ning muidugi iroonia ja võllahuumor, mis väljendub peategelaste suu või autori kirjelduste läbi (hmm, tegelt ei saa niimoodi üldistada, kui Merebarton oli selgelt naljakas, siis petturilugu ja käesolev on mitu kraadi tõsisemad).

Ühesõnaga, noor mees kõnnib sel raskel teel, et saada tunnustatud võluriks. Võluriks niisama ei õpita ning selleks pole vaja maagilisi eeldusi – sind hoopis valitakse ning seejärel on enda asi, kui kaugele jõuad. Valiku meetod on vähe müstiline – nimelt poeb sinu peakolusse ussike (või maoke), kes hakkab nö parasiidina selles pesitsema. Kasuliku parasiidina – ta saab vajadusel peast väljuda ja salaja ringi liikuda ning nii oma peremeesorganismile teavet koguda ja jagada. Ussiga kaasnevad omad aga'd – talle ei tohi valetada (muidugi, sõnu saab alati väänata), tema võib sulle valetada. (Samas ma nüüd ei väida, et võluriks saadaksegi vaid ussi abil. Aga ei viitsi üle kontrollida.) See noor mees satub siis ülesande peale, mille jäljed viivad otse kuningriigi kõrgemasse võimuladvikusse.

Ahjaa, võluritel on võime surnutega suhelda. Või noh, õigemini on surnud selles maailmas taustal toimuvat jälgimas. Kuna kuningas saab jälile, mida avastas see noormees ülesande lahendamisel, peab ta järgmiseks korda saatma inetu tapatöö. See on ebameeldiv. Teine võimalus on kuningas tappa. See on niisamuti ebameeldiv. Noormees vaagib olukorda ning otsustab kuningakoja võimu lõpetada. See omakorda tähendab, et ta ise...

Parkeri (ja Holti) lugemuskogemuse põhjal on see ehk tõsiseim tekst ja samas kõige rohkem high fantasy (või midagi). Peategelase valikud ei puuduta ainult teda ennast, vaid kogu kuningriiki. Surma ei saa paar tegelast, vaid sõja läbi on kogu riik lagunemas. Omaette pluss on see parasiit-ussike, mis peategelase kehast (enamasti kõrvast) väljub ja asjatoimetustel käib, kujutelm sellest on ehk vähe jäle, aga miks mitte. Maailm on üsna eepiliselt sünge, aga inimesed (ja surnud) pole mingid kangelaslikud raidkujud. Kokkuvõtlikult siis, elus ja traditsiooniline fantasy.

04 september, 2015

August Strindberg – Preili Julie (1975)

See, mis tollal nimetati naturalismiks, on praegu kena realistlik näidend – tõsi küll, mitte just selline laiaks tarbeks pühapäevarealism. Autori eessõnas olev kuulus naisteteemaline sõnavõtt on kohe selline... et on. Ega kõike ei saa vabandada ajastu oludega vms.

Ühegi tegelase motiivid pole must-valged, kui vaatenurka muuta, saaks ükskõik kelle kolmest tegelasest näidendi keskmesse seada. Julia kui märk iseseisvamast naisest, Jean kui tee kodanlusele või turumajandusele, Kristin kui traditsioonilisemate väärtuste alalhoidja – ja need on vaid kõige näkkukargavamad võimalikest tõlgendustest, ei pea lähtuma vaid sotsiaalsest või kultuurilisest või soolisest jne vaatenurgast. Lihtsaim oleks kaasa elada Juliale (vastupidi autori ootustele?), aga ehk on naine tõesti (ja oludest hoolimata?) vaimselt natuke paigast ära? Või kas Jean on ilmtingimata selline üdini sitapea ja oportunist, nagu läbi romantiku silmade võib paista? Või Kristin kui näide tuimast lihtrahvast, on see ikka nii (autor väidab, et kirjutaski meelega sellise ühekülgse tegelase)?

Omaette ooper on Julia vanemad ja nende lugu – ema ei soovinud abikaasaks seda meest, seejärel emale soovimatu laps ja edasi kõik need kasvatusjamad, lisaks vanemate vägikaikavedu ja saaga ema armukesega. Kas siis vanemate patud nuheldakse laste kaela ehk näide vildaka lapsepõlvega isikust – mitte et halb olnuks tütarlaste tollasest tavapärasest kasvatusest erinev kasvatus, vaid see maaniline ja isiksust ruineeriv viis, kuidas seda tütrele teostati.

Nojah, erinevaid tõlgendusvõimalusi on ootamatult palju ning niisamuti rikkalikult värve, tegelaste tunneteskaala võngub korralikult. Strindberg kohe ikka... soolas korralikult. Ja eks tekst on niivõrd elus, et seda saab väänata omatahtsi, hoolimata autori suunavatest sõnadest. Niisiis, tegemist on kunstiteosega.

“JEAN: Ma nägin, kuidas ta kihluse katkestas.
PREILI: See on laim! Mina katkestasin kihluse! Kas ta on öelnud, et see oli tema, see närukael?
JEAN: Närukael ta nüüd küll ei olnud! Te vihkate mehi, preili?
PREILI: Jah! Aga vahel, nõrkusehetkedel, ah fui!
JEAN: Ja mind vihkate ka?
PREILI: Piiritult! Ma laseksin teid tappa nagu looma...
JEAN: Te nagu tõttaksite marutõbist koera maha laskma. On nii?
PREILI: Täpipealt.
JEAN: Aga praegu pole millegagi lasta, ja koera ka ei ole! Mis siis nüüd peale hakata?
PREILI: Ära sõita!
JEAN: Et teineteist surnuks piinata?
PREILI: Ei, et elu nautida, kaks päeva, kaheksa päeva, nii kaua, kui annab nautida, ja siis surra...
JEAN: Surra? Lollus! Sel juhul oleks minu arvates targem juba hotell avada!” (lk 43)

03 september, 2015

Samuel Beckett – Õnnelikud päevad (1969)

Teadagi illustreerib valimikule pealkirja andnud näidend groteski abil meie eksistentsi. Üks ei saa ja teine ei taha. Aga ometi... õnnelikud päevad. See on armastus! (Tegelikult mitte.) Väikseim ja tühiseim kommunikatsiooniakt, see on parem illusioon kui muidu oma peas loksuvast.

Muidugi võib seda teksti võtta hoopis kui inimeksistentsi sirgjoonelist naeruvääristamist. Miks peab leidma või interpreteerima igast kunstiteosest midagi positiivset või lootustandvat? Võibolla vahibki eksistentsina vastu hoopis tardumus, tühjus? Võibolla oleme geenide, ihade, tabude automaadid.

Eks natuke võõrastav on lugeda, kuidas Beckett on püüdnud kindlaks määrata näitleja iga väljenduse, hoida sellist staatilist teksti niivõrd vaos. Küllap see on lavastajatele häiriv, kui muidu on soov ajada oma rida, mitte Becketti rangelt normeeritud absurdinäidendit. Või soovis autor säärasel viisil nullida (oma) kunstiteose eripära.

“Krappi viimane lint” on teadagi (!) üks ütlemata kurb mäng ja Beckett keerab siin otse ja selgelt kraanid kinni. Elu on hädaorg.

02 september, 2015

Ants Paikre – Kirjeldamatu, asendamatu (1976)

Üsna erootiline ja armastusraske luulekogu, ikka õhkamine armastatu järele, soov omada ja klammerduda. No ja loodusluule niisamuti. Napp ja nii tähendusrikas.

Seisan sajus,
nagu rohi, nagu puud
kasvab mu armastus.
(lk 10)



Heidan merre mälestuse Sinust.
Meri toob selle tagasi.
(lk 15)



Aasta-aastal suviti
üha vähem päikeselisi päevi.
Kas taevaski vananeb?
(lk 26)

01 september, 2015

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng (2015)

Raamat siis ühiskondliku ja intiimse muutumisest kultuurseks ja müüdid, mis nende protsessidega kaasnesid/vad. Kuidas moodustus kodanlik kultuur, mille omakorda võttis muudatustega vastu maarahvas ja proletariaat. Ajaorjuse teke. Milline on loodus linnainimesele, kuidas seda looduskuvandit kohendati kodanlusele sobivamaks. Kehalikkuse kohta käivad tabud ja müüt talurahva vabameelsemast arusaamast seksist. Esteetilise kodu kujunemine. Perekond ja selle rollid. Lastekasvatus ja ootused.

Kõige rohkem leiab autorite poolt käsitlemist nö rikkama keskklassi tegevused – sest sellest on rohkem materjali ning niisamuti on neil eeskujudena kõige laialdasem mõju. Ses suhtes ei saa just öelda, et esitatud materjal oleks silmiavav (kuulsatest ja rikastest on erinevas laadis ajalookirjanduses ikka enam juttu), küll on aga huvipakkuv see, millele autorid tõlgenduste läbi osutavad. Muidugi oleks huvitav saada selgemat pilti talurahva nö eraelulisemast elust, aga see polnud omal ajal mingil moel pildil – uurijad ei osanud (sest nad olid oma ajastu viljad) vastavaid asju küsida või tähele panna (talurahvas oli kas Kungla rahvas või ebasanitaarne ja matslik, märgid kadunud kuldsest minevikust või tülgastavast alamrassist). Samas, kui raamatu pealkirja õige tähelepanelikult lugeda, siis see keskklass justkui olekski suurema tähelepanu all.

Peale suvepuhkust on muidugi südantsoojendav leida tähelepanekuid sellest, kuidas kodanlus omal ajal loodust ja loomulikkust nägid. Et kuidas nende arvates maalased ei oska tabada seda rahvusliku looduse ilu ja erakordsust, mida linlased puhkuse ajal ometi kogesid. Või et miks koduloomadesse-lindudesse nii ebaloomulikult suhtuti. Noh, kõlab nii nagu igal suvisel maakohakülastusel, mil tabad kohalike sellist ükskõiksust suvise looduse ja puhkevõimaluste suhtes. Või miks noored linnakodanikud ei suuda näha seda looduse ilu jne.

Mingil moel tekitab rõõmu, et pole olnud õnne elada sellises sajanditaguses kodanlikes oludes, ausalt öeldes näib see üsna ahistav aeg ja kultuur (samas jällegi – inimesed suhtlesid reaalselt rohkem). Omamoodi mõttekoht seegi, et kas oleks nii vahva, kui inimesed käituksid lõpuni loomulikult – röhitseksid, sügaks kube või peaks ihul mustusekihti, et küttele vähem kulutada.

“19. sajandi jooksul metsik loodus korrastati ja taltsutati. Väljasõidud rongi või aurikuga või jalutuskäigud maapiirkondadesse põhinesid ideel ilusate maastike kollektsioneerimisest. Planeeritud jalgrajad, reisijuhtide soovitused, värskelt püsti pandud vaateplatvormid struktureerisid loodusvaadete nautimist: “Vaata, seal on jälle üks ilus vaade!” Inimesed õppisid teadvustamatult maastikku raamistama, suletud ruume looma.” (lk 75-76)

“Kodanlikus kultuuris samastub loodus sageli suvega; loodusearmastus ja -igatsus põhinevad mälestustel suvepuhkuse rõõmudest. Sellisest elu lahterdamisest on olemas teinegi näide: suvi maal oli väga erinev talvisest igapäevasest olelusest linnas. Puhkus maal ritualiseeris veelgi piiri töö ja puhkeaja, efektiivsuse ja emotsioonide vahel.” (lk 86)

“Kui vana talupojamaagia asendus uue keskklassi müstilise maastikutajuga, omandas suhtumine loomade maailma uue kultuurilise väärtuse ja emotsionaalse sisu. Selles arengus avaldub huvitav paradoks, sest samal ajal kui inimesed tundsid loomadega järjest suuremat lähedust ja arendasid nendega teoorias antropomorfseid dialooge, kaugenesid nad neist tegelikult. Inimestes äratas loomade bestiaalne käitumine üha enam tülgastust. Nende häbi- ja sündsustunde puudumine üksnes tuletas meelde kõike seda, mida kodanlus endas maha suruda püüdis. Üks nende enesedistsipliini ja viisaka käitumise idee alustalasid oli muidugi inimeses loomalikkuse eitamine. Ainult kultuurilise arengu madalamatel astmetel asuvad inimesed võisid elada nagu loomad.” (lk 101-102)

“Puhkemaastik omandas raviva, puhastava ja kompenseeriva funktsiooni, mis oli vastukaaluks killustatud, ebaharmoonilisele ja stressirohkele linnaelule. Tsiviliseeritud inimesel on õppida nii loomadelt kui ka looduslastelt, kalurikülade ja mägipiirkondade ehtsatelt, lihtsatelt, maalähedastelt inimestelt. Nemad on tõelised inimesed, kes elavad tõelist elu. Autentsuse ja loomulikkuse kultuses võib külaelu ja loomariiki kasutada keskklassi utoopiate konstrueerimiseks. Huvi kalurite või kolkaelanike tahumatu elu vastu, lindude vaba elu, lemmikloomade armastamine ning metsiku looduse ja loomariigi köitvus – kõik see peegeldab unistusi teistsugusest või paremast maailmast. Sedamööda, kuidas tajutakse inimühiskonda keerulisemana, anonüümsemana ja problemaatilisemana, muutuvad unistused teistsugusest elust aina igapäevasemaks. Tänapäeval moodustavad need olulise osa meie 19. sajandi kultuuripärandist.” (lk 112)