31 detsember, 2015

Garth Nix – A Suitable Present for a Sorcerous Puppet (Swords & Dark Magic, 2010)

Tegemist siis looga Hereward & Fitzi maailmast, millega ma pole loomulikult kuidagi tuttav. Sir Hereward on rüütel ja mr Fitz on puunukk, midagi Buratino ja nukuteatri kanti. Fitz pole Herewardi kõhurääkimisetoode, tema tegutseb omapäi, puunukul on maagilised võimed ja ta on vajadusel vägagi letaalne. Nagu ikka kombeks, on sellisel paaril omavaheline eluterve konkurents, kus üksteist püütakse alatult või kavalalt üle trumbata.

Selles loos siis nii, et Hereward on ühes kloostrilaadses tornis ravipuhkusel, kuna ta jalal on kaks luud murdunud. Kloostris kummardatakse üht tähtsuse kaotanud jumalat, seega koht ei pulbitse just melust. Palatielu on mõnus ja igav, nii loeb ta igavuse peletamiseks üht vana köidet, mis pärit iidsest ajast; see kirjeldab segaselt mitmeid asju, vahel harva leiab Hereward midagi endalegi huvitavat. Üks asi viib teiseni ja siis puhkevad ootamatud sündmused, kui köite vahendusel-õhutusel püüavad maailma tungida ammused mustade jõudude esindajad... ainult et nende jõudude sepitsejad on parajad kobakäpad olnud. Rüütlil on ka võimalus romantiliseks randevuuks kauni noviitsiga, aga Fitz on selle võimaluse juba eelnevalt elimineerinud. Ja nüüd on vaja Herewardil omapoolselt Fitzile koht kätte näidata.

Selline suhteliselt lühike ja lööv lugu, ehk need Hereward & Fitzi lood ongi sellised ühe seikluse lood. Peategelased on kergelt humoorikad ja riuklikud, kuidas siis muidu. Ja no muidugi see kaunis noviits, kes oleks valmis Herewardi embusse sööstma, kui vaid mehel poleks seda vannet... nagu Fitz on naist hoiatanud. Nojah, selline maailm, mida ehk võimalusel loeks teine kordki.

30 detsember, 2015

Mart Juur – Meie küla superstaar (2015)

Eks Juur võiks selliseid raamatuid igal aastaajal valmis treida, küsimus pigem selles, kas illustreerija peaks sellisele tempole vastu. Kahtlemata on raamatu plussiks Allan Hmelnitski kongeniaalsed pildid, mis tihti täiendavad Juure humoorikaid hüüdlauseid.

Kogumik jaguneb kolmeks osaks – pikrilikud lööklaused, mõned lühikesed proosapalad ja pikad luuletused. Ehk raamatu igavaim osa on luuleosa (või on need laulude paroodiad? Kupleed?), mis ei särtsu just humoorikast pingest – omamoodi märk seegi, et siin osas pea puuduvad Hmelnitski illustratsioonid. Aga jah, raamatu löövamas osas on pöörast sõnamängu ja pila tuntud inimeste aadressil (viimast ei hakka siin tsiteerima, olgem siivsad).

“Läbimurre ufo-uuringutes: kui jumala naine vihastab, hakkavad taldrikud lendama.” (lk 11) 
“Helilooja naise märkmed: avamäng on liiga pikk.” (lk 11) 
“Valgus sai. Pimedus leib.” (lk 60) 
“Grillimishooaeg lõppes vöökoha kaotamisega.” (lk 65) 
“ - Mind reedeti.
- Aga mind laupäeviti.” (lk 75)

29 detsember, 2015

Roberto Bolaño – Liuväli (2015)

Bolano jutustab pika ja veniva loo kirest ja mõrvast. Kolm meest puutuvad kokku anonüümses Hispaania rannikulinnas ja satuvad erinevaid teid pidi kire küüsi. Üks mees töötab kämpingus öövalvurina (siin kerge kokkupuude “Salamise sõduritega”, kus ühel hetkel on tegevusse kaasatud Bolano, kuna ta töötas Barcelona lähistel kämpinguvalvurina ja oli osa saladuse lahendamisest), teine mees on mitmekülgne ettevõtja, kolmas linnavalitsuse tähtis ametnik. Kolme mehe teed põimuvad viimaks tugevalt kokku ja nii saab teada mõrva saladuse – kuigi jah, seda raamatut oleks vast patt kriminaalromaaniks lugeda.

Nagu öeldud, on romaan lühidusest hoolimata pikk ja veniv – no eks saaks nautida olukordade kirjeldamist ja siseelu kujutamist, kuid see on lihtsalt võrdlemisi igav. Küllap võiks ka rääkida tekstiloomise osavusest ja taidurlikkusest, aga hetkel ma polnud sellise sõnakunsti nautimise lainel või olen lihtsalt pikkade juhtmetega. See on Bolano kolmas eestikeelne tõlge, ehk seni on muljet avaldanud “Metsikud detektiivid” massiivse ulguromaanina; teised kaks lühiromaani on küll külmaks jätnud. Tuleb tähelepanelikumalt ja andumusega lugeda!

“Hispaania Uisuliidu poliitika oli reformida või surra, mis on meie maal tavaline ja millel üldiselt ei ole eriti kaugeleulatuvaid tulemusi. Oleme kõik harjunud aeg-ajalt ja nii vähehaaval surema, et tegelikult oleme iga päevaga aina rohkem elus. Puruvanad ja puruelusad.” (Enric Rosquelles, lk 20)

“Armatsedes oli ta vait, ent tipule lähenedes hakkas rääkima. Häda polnud mitte Nuria rääkimises vahekorra ajal, vaid selles, et ta viis jutu alati samadele asjadele: mõrvale ja uisutamisele. Nagu oleks ta lämbumas. Võib-olla polnud kõige hullem mitte see, et ta ühest samast asjast rääkis, vaid et mulle hakkas see külge jääma ja ei läinudki palju aega, kuni me mõlemad päästsime orgasmieelsetel hetkedel valla rea õudseid ülestunnistusi ja monolooge tulvil oigeid ja jäiseid tasandikke ja jääl paljunenud vanamutte, ja suutsime selle alles tippu jõudes katkestada.” (Remo Moran, lk 123-124)

Siit võiks välja lugeda prohvetivaadet “Jää ja tule laulu” tulevikule (jajah, tegelt viide Morani romaanile):


“Ma ärkasin, kui jää minu jalge all hakkas ebatavalise kiirusega sulama. See unenägu meenutas mulle raamatut, mida olin noorukina lugenud. Raamatu autor (olen tema nime unustanud) kirjutab, et on olemas legend või midagi taolist hea ja kurja võitlusest. Kurjus ja selle järgijad kehtestavad maal tule jõu. Nad levivad, päästavad valla lahinguid, on võitmatud; oma viimases, kõige tähtsamas lahingus, päästab headus kurjuse vägede peale valla jää ja peatab nad. Tasahaaval tuli kustub maamunalt. See ei ole enam ohtlik. Lõplik võit on headuse järgijate päralt. Kummatigi hoiatab legend, et võitlus puhkeb peagi uuesti, sest põrgu on ammendamatu.” (Enric Rosquelles, lk 72)

28 detsember, 2015

K.J. Parker – A Rich Full Week (Swords & Dark Magic, 2010)

Võib juba väiksele kogemustepagasile toetudes sedastada, et tegemist tüüpilise Parkeri tekstiga ehk variatsioon kelmilugude ainetel. Nõrk sugulus hiljuti ilmunud “Heaven Thunders the Truth” looga, mõlemas on peategelaseks võlur, kes omandab rohkem või vähem edukalt kogemusi. Aga rohkem suurt sarnasusi ehk pole.

Lugu siis sellest, kuidas litsenseeritud ja koolitatud võlur-õpetlane saadetakse maale välitöödele. Mees pole eriti andekas, võlurieksami sooritas ta hädavaevu ning seetõttu siis antakse talle närusemaid tööotsi, mille tulemused pole niivõrd olulised, kui ta käkki teeb, pole tegu just maailmalõpuga. Niisiis on tema komandeeringu esimeseks ülesandeks tegelda hauast üles tõusjaga, kellel-millel on halb ja tüütu komme inimesi ja loomi puruks käristada. Kohale jõudes otsustab võlur järgmisel hommikul asi korda ajada ning järgmisele ülesandele suunduda, ainult et... öösel istub see zombi ta muldonni katusel ning pakub, et jätku võlur see töö tegemata (ehk hommikul zombi välja kaevamine hauast ning siis ta pea otsast raiumine), vastutasuks pakub zombi võlurile ellujäämist. Võlur, kes pole oma töödes mitte just osav ning tunnetab zombi üleolekut, vaagib seda ettepanekut... kui korraga ta kohalik võõrustaja on salaja roninud muldonni katusele ning virutab zombile kirvega pähe. Töö tehtud ja aeg edasi siirduda... ainult et järgmises sihtkohas töötades avastab võlur, et see zombi (kes-mis on kunagi samuti maagia saladusi õppinud) on siirdunud võluri peakolusse, eesmärgiga ta keha enda valdusse võtta. Võluri jaoks on see natuke jama situatsioon.

Nagu ikka, on Parkeri peategelane üsna humoorika sisemonoloogiga, käib selline lõtv killuviskamine, mis meenutab vana head inglise huumorit (nagu autoritutvustusest ilmneb, on Parker ameeriklane, kes elab Inglismaal). Senistest Parkeri lugudest on see vast kõige kammerlikum, osa tegevusest leiab üldse aset... peas, kuhu võlur maagiliste toimingute tõttu siirdub. Natuke teeb mõtlikuks asjaolu, et kui esmatutvus Parkeri loomega oli väga positiivne, siis hilisemad kokkupuuted on vähe lahjemad olnud (võibolla peaks autori jutukogu muretsema). Eks see on hämmastav, kui palju Parker / Holt romaane avaldab.


“There's no such thing as magic. Instead, there's the science we don't properly understand, not yet. There are effects that work, and we have no idea why.” (lk 173)

27 detsember, 2015

Glen Cook – Tides Elba (Swords & Dark Magic, 2010)

Õnnetuseks loen Cooki sarjalugusid tagurpidi järjekorras, alustades kõige värskemast – mis siis osutub kronoloogiliselt kõige hilisemaks. Käesolevas loos on Black Company veel kõikvõimsa Lady teenistuses (nagu üks blogi teavitab, on tegemist looga esimese romaani tegevusele järgsest ajast; vast usaldaksime seda infot); “Shaggy Dog Bridge” ja sellele järgnev “Bone Eaters” (kus meenutatakse korra praeguse loo toimumiskohta, Aloe nimelist linna), nendes lugudes ajab Lady juba neid taga.

Kolmas Black Company lugu ja kolmandat korda ma ei saa nagu õieti pihta, et mis ma nüüd õieti lugesin, milles see intriig seisneb, kuhu see episood nüüd õieti omadega jõuab. Seekord puhkab Must Kompanii palgatööd tehes Aloes ja juba kolm kuud pole õieti midagi eluohtlikku juhtunud, mis on muidugi tervitatav viis molutamiseks (ja eks kompanii palganud linna majandus niisamuti kosub palgasõdurite palgakulutamisest). See olukord kohe muutub, sest palgasõdurite peakorterisse on lendava vaibaga kohale saabunud Limper, kes on kompanii tööandja Lady erisaadikuks. Limperiga on Mustal Kompaniil keeruline ajalugu (küllap sellest siis esimeses romaanis juttu), ning mõlemad osapooled eelistavad, et teist üleüldse ei eksisteeriks – aga noh, hetkel on mõlemad Lady teenistuses, seega otsest vaenutegevust ei saa kumbki lubada. Limper toob käsu, et siit linnast kinni püüda üks mässuliste juht nimega Tides Elba, kellest pole Must Kompanii kuulnudki, linlastel pole niisamuti aimu, kellega võiks tegemist olla. Siiski idenfitseeritakse võimalik kahtlusalune, tehakse plaanid selle naise püüdmiseks ja ühtlasi Limperile käru keeramiseks – ja niisamuti kanda hoolt, et Limper neile ära ei paneks.

Nagu ikka, on lugu täis erinevaid stiilseid kurikaelu, kes omavahel nagistavad ja viimases hädas kamraadideks on. Igasugused viited varasematele seiklustele, millest mul pole romaane lugemata aimugi. Ja nii see lugu veereb ja veereb oma lõpuni, kuni siis viimaks ei saagi aru, mis see lõpplahendus siis on (no ükski Cooki lugu pole lõppenud just happy endiga, pigem ikka nii, et on jätku oodata sellele kannatuste riuklikule teele). Muud muljet ei tekigi, kui et see Black Company maailm on parajalt nurjatu, ning jõud, mis seal tegutsevad, on elust suuremad jne. Aga... mis veel? Paganatki ei saa aru, mis malemäng õieti toimub. Ühesõnaga, tekst neile, kes Cooki romaanidega tuttavad, muidu paneb üsna nõutult kukalt sügama.

““I'd tell you you're full of shit but you don't need the special memo. You know that taste in your mouth.”
He was going to come down on me for something?
“You been putting on a show of being as useless as the rest of the these dicks. But when you're supposedly off whoring or getting fucked up you're usually really somewhere poking into the local history.”
“A man needs to have more than one hobby.”
“It's not a hobby if you can't help yourself.”
“I'm a bad man. I need to understand the past. It illuminates the present.”” (lk 54)


26 detsember, 2015

Steven Erikson – Goats of Glory (Swords & Dark Magic, 2010)

Kolm naist ja kaks meest ilmuvad silmapiirile ning võtavad suuna asulale, neid silmates hakkavad seepeale külaelanikud viit hauda kaevama. Küla on miski täielik kolgas, kus ei teata midagi maailmas toimuvast – kellele nad alluvad, millised sõjad on olnud, milline raha üldse kasutusel on. Seal on kõrts ja muldvana hoor on, aga ei midagi muud, pole toitu ega seppa hobuste ja relvade tarvis ega ööseks kuiva ulualust – viis sõjaväelasest külalist vajavad siiski magamiskohta, kõrtsmik juhatab nad eemal künkal asuvasse mahajäetud kindlusse. Külalistel ei jää muud üle ja ega nad kurdagi, paistab, et nad oma põgenemisteekonnal hulga hullemates kohtades ööbinud.

Need mõned õnnetud inimvared, kes seda asulat (nimega Glory) asustavad, kogunevad korraks ning lepivad kokku minna hommikul kindlusse jäänuseid sorteerima, kes ees, see mees.

Pimedas jõuavad külalised kindlusse ning asuvad seda inspekteerima, koht on kahtlane. Peagi nad avastavad, et on seal lõksus, miski võlujõud blokeerib nende väljapääsu. Tähendab – öösel tuleb võidelda! Kuna tegemist kogenud sõjaväelastega, panevad nad kokku lahinguplaani. Ja siis... neid rünnatakse. Ning ründajaid on palju, nende ainsaks sooviks inimliha manustada.


Tegemist õige tumeda ja cooli looga, mis muudab mu esimese kokkupuute Eriksoni loomega üsna positiivseks (näis, millal on aega Malazani lugeda). Karmid ja nurjatud tegelased, nii kohalikud kui need millegi (seletamatu) eest põgenevad sõjaväelased. Tegelasgalerii ongi kui kuskilt erilisest pärapõrgust välja imbunud – kõrtsmik, hauakaevajad, iidvana hoor ja veel paar santi; ning see sõdurite seltskond, parajad bad assid, nii naised kui mehed. Jutu parim osa ongi see, mis eelneb tapatalgutele, see pinge ülesehitus – miks kaevatakse haudu, mis küla see on, mille eest sõdurid põgenevad. Tore lugemine, antoloogia seniloetud lugudest parim elamus (oeh, juba jõudsin Abercrombie teksti unustada).

25 detsember, 2015

Robert A. Heinlein – Taeva orvud (2015)

Laev, mis pidi 60 aastaga Proxima Centaurile jõudma, on jäänud teadmata ajaks kosmosesse ulpima, ning elanikel pole minevikust nõrka aimugi – laev ongi Laev, kogu teadaoleva maailma algus ja ots. On mingid hägusad arusaamad, et laeval oleks mingi ülesanne, on legendilaadne jutt sellest, kuidas laevnikest on eraldunud mässajad, kes asustavad nüüd ülemisi korruseid/tasandeid ja on nüüdseks muteerunud... aga kõik on segane. On jumal Jordan, kes on loonud Laeva ja seadused seal elamiseks.

Lugu on siis sellest, kuidas paar õnnetu saatusega tegelast avastavad, et tõepoolest, Laev on vaid osa maailmast ja et laeva liikumisel on koguni eesmärk – kuhugi planeedile jõudmine. Raamat pajatab selle murrangulise avastuse mõjust laevnikele – sest nagu selgub, pole see võimukandjatele üldsegi meeldiv, et korraga võiks olla massidele midagi olulisemat kui nende võim. Jah, muidugi on nüüd ärksamatel hea põhjus vanad peerud eest lükata ja ise võimu haarata... aga see ei tähenda ometi korra täielikku muutust, laev jäägu Laevaks.

Heinlein pole kirjanduslike oskustega just teravaim pliiats, küll aga on päris huvitav jälgida selle laevaühiskonna toimimist – millised on võimusuhted, kuidas ühel või teisel viisil rahvast allutatakse diktaadile., millised on suhted nö heidikutega. Või mida on selles klaustrofoobilises maailmaskorras väärt inimelu. Eks ka naiste kohtlemine – midagi vahepealset keskaegse ja orjanduslikust korrast. Ühesõnaga, Heinleini ühiskonnakorraldus on üsna torkiv, aga eks see on eelkõige seotud sellise klaustrofoobilise mudeliga. Kuid eks siin raamatus on ka küllaga tegevust ja mõningast camplikku võlu. Sellist põlvkonnalaevavärki olen hiljuti lugenud Wrighti ühest jutust, kus see oli teostatud üsna wagnerlikus soustis (pagan, peaks seda uuesti lugema, paistab mõnusalt jabur olevat).


“Üks usutaganejast teadlane, üks röövitud teadlane, üks juhm talumees, üks kahepäine koletis ja üks õunasuuruse ajuga debiilik; viisnuga, kui Joe-Jim ühe eest lugeda, viis aju, kui Joe-Jimi kahe eest lugeda ja Bobot üldse mitte arvestada; viis aju ja viis nuga, et pea peale pöörata kogu kultuur.” (lk 63)


ulmekirjanduse baas 

24 detsember, 2015

Rich Horton – The Year's Best Science Fiction & Fantasy (2015)



Väike probleem selles, et ei pidanud antoloogiat kaanest kaaneni lugema, sest varasemast on 8 lugu läbi hekseldatud (niivõrd-kuivõrd), nii on jäänud selle antoloogia kontekstis hindamata mitu väga head lugu (Arnason, Liu, Kelly, Goss, Roberts), ent samas ka paar niru lugu (Swirsky, Rajaniemi), mis panid omal ajal kannatuse proovile. Nii Strahani kui Hortoni kogumikest saaks teha üsna hea omapoolse aasta parima antoloogia – siit raamatust võtaks kindlasti Cooney'i, Granti ja Jenningsi tekstid; mõelda võiks ka teiste tekstide puhul, mil olen range ja teravmeelse hindamisega andnud vähemalt 5 punkti.

Eks see punktide jagamine on tegelikult vägagi subjektiivne, ning tuleb ausalt tunnistada, 2-4 punkti saanud tekstid võivad kirjanduslikult mõndagi väärt olla, aga mulle lihtsalt ei istunud – sõltuvalt keeleoskusest, tujust või maitse-eelistustest (veider, aga see tujufaktor on tõeliselt oluline). Tahaks iga autori puhul veenduda, et kas esmamuljet või väikest kogemust on võimalik parandada või kinnistada.

Käesolevale antoloogiale on lisatud soovituslik lugemisnimekiri teistest 2014. aastal ilmunud headest ulmelugudest, mis annab kerge võimaluse võrrelda Strahani ja Hortoni SF&F maitseid – kui mõlemas antoloogias kattub 6 lugu, siis Hortoni kolme lehekülje pikkuses lisanimestikus on veel vaid 4 lugu, mis muidu Strahani antoloogias publitseeritud (kahju, et Strahanil sellist nimekirja pole; küll saaks õrnalt võrrelda Dozois SF parimate antoloogiaga – nii on näiteks kõigis kolmes kogumikus esindatud kolm lugu – Kelly, Liu ja Swirsky). Võib muidugi mõelda, et ehk koostajad väga soovigi kattuvate tekstidega raamatuid välja anda – nii on näiteks Reed esindatud kõigis kolmes antoloogias, aga nelja erineva looga.

Kerge mõtteuid on, et kui Strahanil tundub olevat eesmärgiks võimalikult mitmekesine antoloogia, siis Hortoni eesmärgiks justkui võimalikult kirjanduslikult heatasemeline (nagu ta eessõnas oma programmi rõhutab) antoloogia. Mis on võõrkeelsele lugejale nii ja naa – lihtsalt hea ingliskeelne ulme võib jääda kaugeks või mittemidagiütlevaks, lihtsalt mitmekesine ulme võib panna õlgu kehitama (ja muidugi vastupidi). Kuid tõepoolest – mitmel puhul tunnen, et mu oma keeleoskus ei suuda lugudes kõiki finesse hinnata, niiet eks see üks poolpimeda jalutuskäik ulmedžunglis ole.

Derek Künsken “Schools of Clay” 3/10
K. J. Parker ”Heaven Thunders the Truth” 5/10
Sandra McDonald “Selfie” 4/10
Richard Parks “The Manor of Lost Time” 5/10
Sofia Samatar “Howto Get Back to the Forest” 4/10
Yoon Ha Lee “Wine” 3/10
Robert Reed “Every Hill Ends with Sky” 5/10
Damien Ober “The Endless Sink” 4/10
Alaya Dawn Johnson “A Guide to the Fruits of Hawai'i” 4/10
John Grant “Ghost Story” 6/10
Charlie Jane Anders ”Break! Break! Break!” 5/10
Kathleen Jennings “Skull and Hyssop” 6/10
Annalee Newitz “Drones Don't Kill People” 4/10
Kelly Link “I Can See Right Through You” 5/10
Cory Doctorow “Petard: A Tale of Just Deserts” 4/10
Patricia Russo “The Wild And Hungry Times” 4/10
Paul Cornell “A Better Way to Die” 5/10
Benjamin Rosenbaum “Fift & Shria” 5/10
Tom Crosshill “The Magician and Laplace's Demon” 5/10
Elizabeth Bear “The Hand is Quicker” 5/10
Jo Walton “Sleeper” 5/10
Robert Reed “Pernicious Romance” 5/10
C. S. E. Cooney “Witch, Beast, Saint: an Erotic Fairy Tale” 6/10
Genevieve Valentine “Aberration” 2/10
Timons Esaias “Sadness” 5/10

Varemloetud lood:
Eleanor Arnason “The Scrivener” 7/10
Hannu Rajaniemi “Invisible Planets” 3/10
Ken Liu “THE LONG HAUL from the ANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May 2009” 6/10
James Patrick Kelly “Someday” 6/10
Theodora Goss “Cimmeria: From The Journal of Imaginary Anthropology” 7/10
Adam Roberts “Trademark Bugs: A Legal History” 6/10
Rachel Swirsky “Grand Jete (The Great Leap)” 4/10
Peter Watts “Collateral” 5/10

23 detsember, 2015

Robert Reed – Pernicious Romance (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õuduslugu õnnetunde kogemisest. Staadionitäis pealtvaatajaid ja ports sportlasi kogeb ameerika jalgpalli mängu vaheajaetendusel midagi... imelikku. Korraga kaob kogu elekter, toimub justkui mingi energiavoog ja järgmine hetk on pea 70000 inimest vajunud koomataolisse seisundisse. Et see toimus nii äkitselt, oli ka surmajuhtumeid ja seepärast kahtlustatakse automaatselt terrorirünnakut. Aga... see pole ikkagi see. Inimesed, kes erinevatel aegadel üles ärkavad (sõltuvalt sellest, kui lähedal või kaugel nad mänguväljakust asusid), kirjeldasid seda äraolekut kui... pea paradiisliku elu kogemist. Kes elas seal nädala, kes aastaid – need, kes kauem “ära” olid, elasid üle selliseid armastusi, et... reaalses elus järgnevad sellele abielulahutused, abikaasad ei suutnud taluda neid õnnelikke kaaslasi, kes petsid neid selles koomalaadses olekus (mitte et ülesärkajad oleks kuidagi kahetsenud – vastupidi, koomaelu oli palju... õnnelikum, harmoonilisem, elusam). Mis siis ikkagi juhtus – terrorirünnak, meditsiinifirmade või valitsuse äpardunud katsetus õnneseerumiga, tulnukate tegu või kõrgemate jõudude apsakas jne jne, ei tea.

Täitsa okei müsteerium, eks spekuleerida saab sajal viisil, ning autor jätab üldiselt kõik võimalused lahtiseks (kuigi jah, see loo lõpp...). On omamoodi hämmastav, et see Reed on niivõrd produktiivne ja seda üle keskmise tasemega, on alles viitsimist.

22 detsember, 2015

Genevieve Valentine – Aberration (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

“He watches her for a while, unblinking. She wonders if he's descended from the vulture, the way she's a child of that half-changed reptile.” (lk 552)


- kui see on nüüd vihje, millega siin loos täpsemalt tegu on, siis ma ikkagi ei mõista. Tekst on ilmunud ühes fantasykogumikus, see on ainus kontekst, mis mulle looga kaasneb. Mingid ajatud she ja he rändavad ajas ja ruumis ning on igati melodramaatiliste poosidega, naine soovib leida kohta, kuhu lõplikult paigale jääda ning lõpuks kivistubki. Poeetiline värk ja täiesti arusaamatu, aga eks koostajad teavad, mis see tekst millegi poolest erakordne on. Mina polnud suuteline iva leidma, ehk minu jaoks selle kogumiku arusaamatuim tekst. (Tuleb välja, et kaks eelmist kokkupuudet Valentine'ga on olnud igavad – olin jõudnud juba unustada.)

21 detsember, 2015

Ueda Akinari – Vihma ja kuupaiste lood (2015)

18. sajandist pärit jaapani horror on omal moel õudne, mõtlik ja veidi naljakas. Nii on tänapäeva rikutud vaatepunktist “Krüsanteemiõite vanne” üsna gay-power lugu – mees tapab oma mees-armsama kiusaja, kuna see soovis armsama samuraitõotust murda. Kuna tegu siiski auväärse mõrvaga, jääb tapja karistuseta ja ta võib tagasi ema juurde minna. Või siis “Valge mao iha” - on selline humanitaarist päevavaras, kes satub kahe vaimu võrku – need esinevad naise ja tema teenijanna ning nad soovivad meest tema ilu pärast ära kasutada. Mees püüab naiste olemusest teada saades sellisest “needusest” vabaneda, kõiksugu mungad ja tarkpead üritavad teda aidata... aga mis teha, varsti on jälle naised platsis ja ajavad mehel pea segi. “Sinine rätik” on mungast, kes läheb ihast segi ning peale armsama surma sööb selle viimaks ära. Noh, tegu on tõesti hirmus, seda enam, et peale seda hakkab hullunud munk surnuaias nuuskima. Kaasmungad põgenevad ja külarahvast tabab meeleheide. Kuid... appi tõttab zen-õpetlane!

Hea küll, õigemini on küll tegemist kummituslugudega. Kogumikus on veel kolm lugu, aga need pole ehk niivõrd pöörased ja jäävad rohkem untsuläinud armastuse lugudeks. Muidugi, sellist klassikalist kirjandust tuleks harduse ja vaikusega kohelda, aga jumala eest, need, kes seda postitust lugema satuvad, on küllap vastava kirjandusega kakskümmend korda tuttavamad kui siinkirjutaja.


“Ta oli väga-väga ilus, aga vaesest perekonnast. Sellepärast kandis ta kanepist punutud riideid ja sinist kraed, juuksed olid tal soengusse kammimata ja isegi kingi ei olnud tal jalas. Aga tema palged olid nagu särav täiskuu ning tema naeratus oli nagu imeline õis. “Ta on ju väärilisem koguni pealinna mustrilistesse brokaatidesse mähitud kaunitaridest,” mõtlesid mehed alates sama küla elanikest ja lõpetades pealinnast pärit piirivalvesõdalaste ja koguni naaberalade elanikega, kes endast talle teada andsid tema armastust ja heakskiitu pälvida lootes. Tegona aga vajus seepeale vaid järjest sügavamale masendusse. “Pole ju võimalik nii paljude meeste tunnetele vastata!” mõtles ta ja viskus hoopis lahe lainetesse. See on näide, kui lootusetu paik on meie maailm, ja vanadest aegadest peale on seda lugu nii luuletustes kui ka jutustustes edasi kantud.” (“Rohtukasvanud kodu”, lk 58)

20 detsember, 2015

Jo Walton – Sleeper (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Aastal 2064 tehakse meelelahutuseks ikka raamatulaadseid tooteid. Et see lugejatele huvitavam oleks, luuakse näiteks biograafiate puhul simulatsioone, mida siis saab osta koos raamatulaadse tootega (vabandust, aga jutust ei selgunud, kas tegemist paberraamatutega) ja tänu millele saab lugeja esitada küsimusi biograafia kangelasele. Ja siis kangelane vastab, vastavalt sellesse sisendatud andmehulgaga.

Essie kirjutab biograafiaid ja hetkel on ta eriliseks huviobjektiks härra Corley, kes elas 20. sajandil ja töötas BBCs... ja oli nõukogude spioon (nagu Kim Philby, aga mitte nii aktiivse kasutusega). Essie teab seda ning ta loob enne raamatu kirjastusele üleandmist sellise simulatsiooni, et saab (surnud) härra Corleyga rääkida – ausalt tema minevikust ja ideaalidest. Miks tahtis härra Corley 20. sajandi briti ühiskonnas klassivõitlust pidada. Sest Essiel on Corley biograafiaga oma plaan...

Lühike jutuke tuleviku ja oleviku ühiskonnast, ning kuidas ebaõiglust parandada. Natuke veider, et teemaks on selline nõukogude spioonivärk (kas mitteaktiivseid agente kutsutakse muttideks?)... aga eks see ole briti värk või midagi (samas, tuleb välja, et olen lugenud Waltonilt alternatiivajaloolist lugu Teise maailmasõja järgsest ajast).

19 detsember, 2015

Cory Doctorow – Petard: A Tale of Just Deserts (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Nägemus lähituleviku maailmast, mille ideaaliks võiks olla... töötav süsteem. Selleks siis kasutatakse kõiksugu statistikat ja teooriaid jne jne. Natuke meenutab see seda, kuidas praegu sportmängudes püütakse väga mitmekülgset statistikat kasutada – ja kuidas vanakooli treenerid ja fännid vaidlevad vastu, et platsil on siiski inimesed, mitte numbrid, et treener peab toetuma oma reaalsetele kogemustele, mitte statistikute soovitustele (ja et mõista kasvõi neid statistikaid, mida tõsimeelsed huvilised kasutavad (alati omakorda viidates sellele, et sporditiimides on see kordades keerukam), tuleks omada kogemust reaalteadustest – vähemalt mulle on küll raskusi selle süvitsi mõistmisega).

Okei, tagasi teksti juurde. 18-aastane värske MIT üliõpilane Lukasz on jõudnud veendumusele, et lääne ühiskonda juhib (ja lämmatab) miski korporatiivne kord... ja ta otsustab sellega võidelda. Muuhulgas satuvad ta kätte dokumendid, mis kirjeldavad üsna krõbedalt seda, kuidas ühiselamust näiteks rasedaid naisi minema kupatatakse. Ta otsustab pöörduda ühiselamu haldaja poole... kus satub peale sellistele meestele-naistele, kes seda senist korporatiivset korda püüavad omal moel täiustada, poisil lähevad seepeale silmad põlema... See on hirmutaval kombel vaimustav!

“Lukasz, you come in here with your whistleblower memos. But I'm not participating in a short-term exercise. Our mission here is to quantize, systematize, harness, and perfect interactions. You want me to explain, right now, what we're going to do about your piece of information. Here's your answer, Lukasz: we will integrate it. We will create models that incorporate disprovable hypotheses about it; we will test those models; and we will refine them. We will make your documents part of our inventory of clues about the underlying nature of deep reality. Does that answer satisfy you, Lukasz?” (lk 332)


Doctorowi tekstid tekitavad kuidagi ebaleva tunde – kuigi see on alles teine tekst, mida olen lugenud (no aga käesolevat püüdsin paar korda alustada ja ei saanud ree peale, sest see ülbikust noormehe vabadusvõitlus käis kuidagi närvidele). Teksti maailm on selline, mis on arenenud nö positiivses võtmes praegusest olevikust, ja see mõjub natuke naiivselt (muidugi – see naiivsus võib olla põhjustatud 18-aastase noormehe maailmanägemusest). Ehk eksin.

18 detsember, 2015

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3 (2015)

Nagu sedastatakse eessõnas, on “Saladusliku tsaari” kolmas osa tegelikult esimene kahest romaanist, ja tõepoolest, raamatu tegevustik lõppeb paraja cliffhangeriga – orkid vallutavad küll Rohani kindluse, aga nüüd tuleb suunduda Minas Tirithi poole, kus aga sepistatakse midagi õige kurja...

Lugu jutustatakse läbi kolme tegelase – varasemast tuttav kangelane Õnnepäev ning estronaut Kallose kaks poolt – Kal ja Los (no plusspunktid selliste... poolkangelaste eest). Romaani alguses on Õnnepäev maoljate juures vangis, ning Kallose kaks kehapoolt on niivõrd üles putitatud, et tegutsevad rahumeeli iseseisvate küborgitena (või kuidas neid kutsudagi), suurt igatsemata üheks ühinemisest (kuigi vahel on ametlikel puhkudel vaja).

On käivitunud maapealse jõudude ümbermängimine või ehk lõppmäng – osalevad ekshumaanid, maoljad, mutandid, maavõõrikud ja estronaudid, millegipärast lisandub veel üks osapool ehk digitaalid. Maavõõrikud soovivad kogu Maad ksenoformida. Estronaudid on hoidnud Ippoliti abil Baltimaid ja Skandinaaviat sellest ksenoformimisest puhtana. Nende kahe jäävad ekshumaanid, maoljad ja mutandid, kes kahe suure vägikaikaveos oma kahtlasi tegevusi teevad (ja kas nad üldse omavad suuremat pilti toimuvast – kuigi kes teab ekshumaanide puhul). Nii on maapealsed muteerunud inimesed suutnud... torpedeerida Ippoliti taevast alla (sellest on juttu esimese kogumiku ühes loos), mistõttu estronautidel on nüüd käed-jalad tööd täis, et maavõõrikute invasiooni muistsele hällimaale takistada. Millegipärast tõukavad ekshumaanid maoljad punkrisüsteemist välja, nii tekitades minirahvasterännu – maoljad peavad siis siirduma uut punkrit otsima, ja seda Õnnepäeva juhtimisel (sest tema on ainus, kes maapealseid olusid tunneb). Ekshumaanide järgi on sobiv koht Uus-Kiievi all. Ent enne sinna jõudmist tahab Õnnepäev tagasi saada oma kohta Tarbatu valitsejana jne jne.

Eelmise osa kangelasliku Kallose kaks osa Kal ja Los omakorda uurivad (algselt käsukorras, hiljem omapäi), mis pagan on toimumas Eestis ja Uus-Kiievis. Los ühineb Tarbatu all Õnnepäeva maoljate pagulasarmeega (esinedes Õnnepäevale tuttava papina), Kal aga läheb Uus-Kiievisse (tema esineb soome ärikana). Ja kuna tegemist ikkagi esimese romaaniga, läheb neil õige täbaralt.

“Saladusliku tsaari” maailm läheb üha keerulisemaks (juba see, kes on milline mutant jne, jääb hoolimata autorite seletusest vähe hägusaks) ja tekib küsimus, et kas autoritel on olemas lõppnägemus, kuhu üldse välja tahetakse jõuda – või on tegemist raamatust raamatusse areneva kirjandusliku organismiga (nagu aru saan, on neljas raamat juba töös, aga see vast annab mingisuguse vastuse Maal toimuvale – aga mis saab edasi estronautide tegemistega avakosmoses, siin on näiteks vihjamisi juttu Pluutost kui “eestlaste” asumaast. Eks eessõnas on ka üleskutse uute kirjutajate leidmiseks). Autorid teevad lugejatele elu kergemaks ning mitmel puhul osutavad reaaluste märkustega sellele, kus eelmistes raamatutes vastavad sündmused toimusid (ehk siis eelkõige asetuvad konteksti Metsavana esimese kogumiku tekstid, mis muidu mõjusid vähe võõrkehadena).

Natukene paneb kukalt kratsima see digitaalide teema, kuna mul pole eelmisi raamatuid käepärast, siis nagu ei mäleta, et neist oleks varem juttu olnud. Ja mis mõttes tuhat aastat punkris elanud inimesed (kes on lisaks Kallose läbi mürkgaasi saanud) ehk maoljad on ikkagi... need kõige õigemad homo sapiensid (lk 165)? Kuidas nad saavad olla sarnased neile Tooni-eelsetele inimestele? Rätsep räägib küll maoljate puhul kääbusteks taandarenemisest (muidu päris hea sisu kokkuvõte, tundub, nagu ise oleksin käesolevat postitust kirjutanud staatilises mõttevaeguses), kuigi tekstis on pigem vihje, et kuuinimesed ja maapealsed on justkui olude sunnil muutunud pikemaks (ent tõepoolest – kuidas saavad maoljad muutumata olla? Või siis rõhk ikkagi sellel, et maoljatel polnud kokkupuudet maavõõrikutega?).

Ehk jah, loodetavasti järgmises raamatus selgub, mida põrgut tehakse Uus-Kiievi katakombides. Mida plaanivad ekshumaanid, kas estronaudid koos teiste kuulastega suudavad maavõõrikute invasiooni Maa viimasele vabale maalapile. Ja väiksemas plaanis ka Õnnepäeva ja digitaalide saatus.

Krošetskin suudab meeldivalt üllatada – kui kaanekujundus on nagu on, siis mustvalged illustratsioonid on tõepoolest normaalsed. Ehk siis, vähem kirkaid värve?

17 detsember, 2015

Kelly Link – I Can See Right Through You (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Üpris naksakas õuduslugu. Mees ja naine on mänginud nooruses vampiirifilmis ning saanud selle eest ilmatuma kuulsaks, oldi kogunud armunud, aga... midagi oli valesti. Lisaks kuulsusekoormale oli neil oma tume saladus, mis veel kakskümmend aastat hiljem neid ühendas ja lahutas – hoolimata sellest, et nad peale lahkuminekutki hästi läbi said.

Lugu on jutustatud nüüdseks keskealise filmitähe silme läbi, kõik need probleemid, mis kaasnevad staarikuulsusega, naised ja mõnuained. Ta kunagine partner oleks justkui see kõige õigem naine, keda armastada, aga... aga asjad pole korras ja eks sellest käesolev lugu räägibki.

Loos on mitmeid minevikumeenutusi, mis algul ajavad pilti segasemaks, ent nagu selgub, loovad need kenasti atmosfääri. Peale Künskeni lugu on muidugi puhas rõõm lugeda inimtegelastega teksti, kes suisa käituvad enamvähem inimlikult (kui vaid poleks seda... saladust). Linkile paistab meeldivat kirjutada tänapäevaseid müsteeriume.

16 detsember, 2015

Derek Künsken – Schools of Clay (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Tekst on vast hard SF laadis kirjutatud, igatahes tekib lugedes kujutelm nagu jälgiks molekulide madinat, millest suurt aru ei saa, aga millele on autor juurde kirjutanud dramaatilise loo. Või noh, mis juhtub, kui töömesilased mõtleks mingi geneetilise vea tõttu, et palju parem oleks mesilaskuningannaga võimu jagada kui et pime töölismass olla (tõsi küll, siin tekstis vast vihje golemitele). Aga noh, selle loo tegevus leiab küll peamiselt aset avakosmoses (või kuskil).

Eks kui eesmärgiks on antoloogia kaanest kaaneni läbi lugeda, siis algul loen neid tekste, mis intrigeerivamad näivad, ja need raskemad jäävad lõppu... nii ka seekord, vabatahtlikult sellist irreaalset teksti pikalt ei loeks – eriti kui arusaam toimuvast on ja jääb enam kui hägusaks. Aga autoritutvustuses on üks lause, mis ehk ütleb enam kui ükski siin postituseks pressitud sõna:


““Schools of Clay” grew from musings about how a species' life cycle might evolve to incorporate time travel and how selection pressures would act upon that cycle.” (lk 564)

15 detsember, 2015

Andy Mulligan – Ribblestrop (2015)

Kogemata kombel sattusin lastekirjandust lugema, sest see raamat oli täiskasvanute osakonnas ja kaanereklaam lubas lõbu ja põnevust. Ja mingil moel seda on. Raamatu eripäraks on, et siin pole suuremat ninnunännutamist (olemata samas miski õõvastav koolivampiiridraama) – kooliõpilased pole mingid inglid, nad teevad seatempe ja nad saavad vastutasuks üsna jõhkralt vastu päid ja jalgu (üks õnnetu koguni niimoodi, et millegipärast ta siiski ei sandistu). Ei saa öelda, et lapsed oleks just pahatahtlikud, neil lihtsalt puuduvad... piirid.

Või õigemini on tegu probleemsete lastega, kes pole seni omale õiget keskkonda leidnud. Aga noh, selles õppeasutuses tekib lastel ühtekuuluvustunne, sest puututakse kokku täiskasvanutega, kellel on lossis (kus kool tegutseb) omad asjad ajada – nimelt asub lossis ja selle ümbruses maa-alune labürint, kus tehakse vägagi kahtlaseid katseid, ning õpilaste õuduseks paistab, et neid tahetakse katsejänestena kasutada (eesmärgiks on inimestest robotite tegemine). Tuleb küll mainida, et heauskne koolidirektor ei tea sellest midagi – ja nii peavad eelkõige lapsed ise hoolt kandma selle eest, et mitte sattuda valitsuse salajase projekti ohvriteks. Või et mitte saada elusalt põletatud või ammu ja haavlipüssiga hukatud (hukkamismooduseid on teisigi).

Nagu öeldud, pole lapsed mingid inglid – kuid muidugi pole roosamannalik ka see maailm, millega nad kokku põrkuvad. Õiglust ei tasu otsida, raamatus valitseb hammas hamba vastu mentaliteet (no tõepoolest ei tasu siit otsida vanamoeliselt didaktilisi õpetussõnu elus hakkamasaamiseks – peamine on pöörane tegevus ja... ellujäämine). Oleks huvitav kuulda, kuidas noored lugejad seda raamatut tõlgendavad – ühelt poolt vanamoeline briti erakoolimentaliteet, teiselt poolt omamoodi anarhiline kommuunielu. Hästi ei teagi, kuhu see raamat võiks paigutuda – peale Pipit ja enne Potterit? Külm dušš Salu Juhani austajatele?

Ja miks küll peaks autori meelest hilissügisel ööbik laulma (lk 325)?

14 detsember, 2015

Gene Wolfe – Bloodsport (Swords & Dark Magic, 2010)

Täielik vastand Abercrombie loole – kui üks pulbitseb vahetust tegevusest, siis teine ulbib poeetilises ja müütilises voos. Midagi toimub, midagi on, maailm on selgelt mütoloogiline, tegelased kui kujud legendidest. Niipalju kui olen mõistnud, on Wolfe mitmekülgne autor, küllap selline tekst on nö jõuproov: “võin ka niimoodi kirjutada”.

Lugu ennast ei oska kokku võtta. Et on noor rüütel, kes valitakse turniiril esinema. Ühel esinemisel saab ta tappa nö amatsoonilt – selline elust suurem naine, keda on aretatud võlurite poolt. Need naisolendid on ühtlasi kuninganna käepikendusteks? Ühtlasi on need seotud sellise taevakehaga nagu Kuu. Igal juhul (või midagi), peagi ründavad riiki vaenlased, ning peale võitlust peab rüütel mahapõlevast linnast põgenema. Mõne aja pärast kohtub ta selle monstrum-näitsikuga (kes küll on välimuselt rüütlile lummav), koos hakkavad nad sissetungijate vastu võitlema. Rüütel on naisest sisse võetud, naine vist niisamuti. Viimaks, peale võitlusi (kus neid ei taheta enam?), siirduvad nad mägedesse salajasi paleesid otsima – sest naine tahab nii. Ja nii edasi, kuni see segane lugu jõuab oma legendilaadse lõpuni.

Peale Abercrombie vägivallapahvakut on sellist irreaalset mõistulugu üsna piin lugeda. Kõik need poosid ja aimatavad tähenduslikkused, ei jaksa ega mõista süveneda, isegi emakeelsena lugedes kaoks kannatus õige pea. Või äkki o tegemist autoripoolse irooniaga niisuguse pühaliku fantasy suhtes? Või kuidas seda teksti nüüd mõistagi.

13 detsember, 2015

Pavel Amnuel – White Curtain (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Läbi kahekordse tõlke on ikka niru lugeda – vene keelest on tõlgitud inglise keelde, seejärel tuleb tekst kuidagi endale arusaadavaks muuta. Aga jah, lugu sellest, kuidas slaavi füüsikud on avastanud viisi, miks võiks võimalikud maailmad toimida. Või noh, neil oli kunagi teoreetiline nägemus, mis see olla võiks. Aga... asi jäi poolikuks, sest füüsikud armastasid üht ja sama naist, ning kui naine valiku tegi, pühkis kaotanud füüsik instituudi tolmu jalgelt.

Kuid... ta ei kadunud jäljetult ajaloo prügikasti, ta jätkas võimalike maailmade uurimisega, astudes teoreetilisest praktikasse. Juhtub siis nii, et naise võitnud füüsik otsib peale kõik neid aastaid naise kaotanud füüsiku üles – naine suri vähki ja võidumees uurib, kas oleks viisi, millega naine väldiks surma. Kaotaja-füüsik teatab kurvalt, et see on võimatu. Võitja pressib peale, et ta prooviks, mille peale kaotaja sedastab, et ta ongi proovinud – ja ükski variant ei lähe nii, et võidumees ei kurvastaks. Mehed on kumbki omal moel murtud ja võitja-füüsik tormab minema. Aga...

“We had debated once, with Oleg. Not just us; it was a popular question, fifteen years ago, in theoretic Everetts: is there a limited number of events in the world of continuous branchings? I said, yes, it is limited, and my arguments... God, I had no idea I could win the debate and lose my own life!” (lk 274-275)


Oeh, melodramaatiline ja füüsikateemaline slaavi teaduslik fantastika, see kombinatsioon kõlab kuidagi... retromaiguliselt. Ei saa kuidagi öelda, et selle võimalike maailmade toimimise põhimõtte finessidele oleksin kuidagi pihta saanud. Eks jah, draamat on ja igati kurb ka, ent niisamuti rõõm, et tekst loetud ja võib unustada – mis pole just kena mõte kirjandusteksti suhtes.

12 detsember, 2015

Jessica Barber – Coma Kings (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu arvutimängude lummavast maailmast ehk milline on see tore elu, kui mõni mäng on nii vahva ja kaasakiskuv, et lased end sellesse 24/7 lülitada. Probleemiks on ehk see, et selline jäägitu ühildumine pole just odav lõbu... mängukooma on muutunud päriskoomaks.

Jutt siis sellest, kuidas noored õed on sattunud ülipopulaarse Coma mängu võrku. Noorem õde ongi lasknud endale ajju surata elektroodid, et vaid mängule elada. Mõned aastad vanem õde pole õe eeskujul seda teinud – eks see on kallis ja natuke valus on vaadata kodus koomaseisundisse tardunud kallist noorema õde, kes 24/7/365 vaid virtuaalmaailmas mängib.

Et siis selline... hoiatuslugu. Lapsed on eriti nakatusohtlikud selliste vidinate lummale. Kannatab kodune elu, ohtu satub õpiedukus ja kena tulevik. Kas nüüd selline lugu just mõtlemapanev on... või kas see kuidagi erilisemalt esile tõuseb... Ei oska nagu öelda.

11 detsember, 2015

Mari Järve – Klaasmeri (2015)

Romaani võiks ehk nimetada YA fantasyks ehk kaks noort naist teevad tegusid, mida neilt ei oodata. Taust on umbes selline – metsarahvas ihub hammast mererahva peale, kes on aastakümnete jooksul nende aladele tunginud, metsi hävitanud ja maid hõivanud. Kuigi neil peaks olema ühine päritolu, on mererahvas unustanud need jumalad ja pärimused, millesse metsarahvas veel usub ja mille maagiat nad kasutavad. Mererahvas on sunnitud tegema rahvasterändamist seetõttu, et kolm inimpõlve tagasi on maavärin hävitanud nende linnad... ja hulgaliselt iidseid teadmisi. Mererahval on alles püssirohu erinevad kasutusvormid, kuid metsarahvas pole alla andnud ning korraldavad igal aastal rüüsteretki vaenlase asulatele ja linnadele. Ja käesoleva romaani nö suureks narratiiviks on see, et ühed metsahõimud plaanivad teiste metsahõimude kaasabil rünnata mererahva linnu ja need maa pealt pühkida.

Plaani täideviimiseks tuleb ühendust saada teisel pool merd elavate metsarahvastega – aga et seda kiirelt teha, tuleb sõnumiviijal minna üle mere ühest metsarahva sadamalinnast teise. Selleks käskjalaks sobib neiu Reu, kes on õppinud mererahva kombeid ühelt orjapõlve langenud mererahva ülikult. Nõiduse abil muudab heledanahaline Reu end tõmmuvereliseks, selliseks nagu on mererahva inimesed. Reu satub sadamas kokku kohaliku neiu Aseliga, kes omakorda püüab teisele poole merd ülikooli õppima minna (et saada arstiks, ja nii oma isa ja õde terveks ravida). Peale katsumisi merel ja sadamalinnas saavad naised omamoodi lähedaseks, kummagi kohustused ja unelmad jäävad siiski täitmata...

See on nüüd väga üldine ülevaade ja meeldival kombel jätsin mainimata mitmed olulised seigad, millega noored naised kokku puutuvad ja milliseid ebameeldivusi peavad nad kogema, et oma järgmisi eesmärke ellu viia. Mis viib omakorda mõtteni – et millega siis selle romaani puhul tegemist on, kas eraldiseisva romaani või võimaliku romaanisarjaga? Kogu teos mõjub kui sissejuhatus ja maailma ehitamine, see õige konflikt justkui veel tuleb ja tuleb... aga peale üht sündmust laksabki epiloog ja romaan nagu võiks lõppenud olla. Mis värk on? Kas see on lugu kahe inimese raskest teest eneseleidmiseni? Või metsa- ja mererahva konfliktid? Või naiste allasurumisest ja õigusest paremale elule? Hea küll, on Reu ja Aseli quest, aga millest see õieti on – isiklikust nurjumisest ja oma heaolu ohverdamisest ühiskonna nimel? Või kas fantasy puhul peab ootama miskit suurt konflikti – no loo taustal muidugi toimub see metsa- ja maarahva nö viimsele kokkupõrkele tõttamine. Ent see jääb lugedes kuidagi... teisejärguliseks, taustaks. Võibolla olen lihtsalt liialt tuim, et kangelannade seiklustele kuidagi ebalevalt kaasa elasin, ootasin nagu midagi enamat kui see Tolgariga seonduv.

10 detsember, 2015

Javier Cercas – Salamise sõdurid (2015)


Kui tõlgitakse väärtkirjandust väljastpoolt angloameerika keeleruumi, on see üldiselt huvitav lisandus tõlkevaramusse (lause = puhas kuld). Siin tegemist siis hoolega komponeeritud romaaniga, mis segab dokumentaalset fiktsiooniga. See on justkui lugu sellest, kuidas tegelane Cercas kirjutab tõsielulist jutustust ühest hispaania fašistide ideoloogist – Rafael Sanchez Mazas – kes Hispaania kodusõja lõpupäevil pääses hukkamisest tänu sellele, et põgenemisel teda märganud vabariiklasest sõdur teda maha ei lasknud. Raamatutegelast Cercast jääb vaevama, et miks sõdur seda fašisti ei tapnud või teistele põgenejast märku ei andnud – kui ometi oli tegemist vastaspoole ühe tuntuma ideoloogiga, mees, kes oli õhutanud mässu Hispaania valitsuse vastu. Millest selline halastus? Miks Mazas üldse jõudis sellise ideoloogia toetamise ja võimendamiseni, kuidas ta hiljem Franco proosalisemast diktatuurist kõrvale jäi (ometi seda sõnades toetades).

Raamat jaguneb kolmeks osaks – esimeses osas tegelane Cercas püüab uurida lähemalt seda ajastut ja fašisti elulugu; teises osas on toodud “Salamise sõdurite” esialgne variant (mis mõjub vähe irooniliselt tänu eelmise osa kommentaaridele); kolmandas osas jätkab tegelane Cercas materjali otsimist, sest käsikiri pole õige, pole paigas, sealt on puudu midagi olulist... mille jälile jõuab ta kuulsusrikka (kämpinguvalvur) Roberto Bolano kaudu, kes tutvustab Cercas'le meest, kes võis väga otseselt Mazase mahalaskmisega seotud olla...

Ühesõnaga, raamat kirjutamisest ja ajaloost, kangelaslikkusest ja tõest, üleüldse inimeseks olemisest. Et autor mängib tegelase Cercasega... tekitab muidugi küsimuse, kui palju on siin leidub ajaloolisi fakte, kas see pooleldi uskumatu lugu võis üldse sarnasel moel aset leda. (Jajah, selgelt teadvustan, et ajalooline fakt võib niiehknaa olla “ajalooline fakt”.) Kuigi esmapilgul paneb kulmu kergitama, et mida peaks üks Hispaania kodusõja episood eesti lugejale ütlema, on tegemist päris põneva “ajaloolise detektiivilooga”, mille jäljed ulatuvad otsapidi tänapäeva. Ja noh, mis on see, mida mälu talletab või kuidas see väljenduda võib, mis moondab või ilustab või kustutab. Huvitav romaan.

09 detsember, 2015

Alexander Jablokov – The Instructive Tale of the Archeologist and his Wife (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Lugu tulevikust ja minevikust ehk... mis juhtus? Arheoloogid (tulevikust?) teevad väljakaevamisi ja avastavad eri kohtades mitmesuguseid esemeid, mida siis dateerivad kõiksugu ajastutest ning selle pealt püüavad leida, mis tollele ajastule on iseloomulik, mis võis juhtuda, millele need esemed viitavad, millised dünastiad või konfliktid valitsesid. On huvitavamaid ja igavamaid ajastuid. On tõlgenduste vastuolud ja suured valged alad, aga eks need lahenevad teadmiste lisandumisega.

Loo peategelane avastab ühel väljakaevamisel kihi, kust ei tule mingeid leide; ühel juhul aga avastab patarei, mis paikneb täiesti vales kohas. Et siis... mida sellised vastuolud tähendavad? Järgmine arusaamatust tekitav küsimus – kuidas kunagi nii võimsa tehnoloogilise tasemega ühiskond end nii täielikult maa pealt end pühkis? Mees mõtles ja hakkas koguma teistelt arheoloogidelt neid väikseid ja tähtsusetuid esemeid, mis ei tohiks kuidagi nende poolt uuritavates kihtides olla. Ta hakkas leide laiemasse konteksti asetama ning viimaks leidis, et... neid on petetud. Minevikus on arheoloogid ise kõiksugu eelmiste ajastute esemeid maha matnud, ja nüüd kokkupandud mineviku konstruktsioonid põhinevad nende peidupaikade leidudel.

Nüüd jäi küll mainimata arheoloogi ja ta naise kurb lugu, mis omakorda viis mehe selliste avastusteni. Igal juhul, tekst, mis rõõmustaks kõiksugu vandenõuteoreetikuid – üldtunnustatud minevikutõlgendused on valed, meid sunnitaksegi silmi sulgema jne. Tõsi küll, vaevalt et Jablokov niisuguse eesmärgi endale seadis.

08 detsember, 2015

Looming #11 (2015)

Viimane ajakirjanumber on üpris meestekeskne – ilukirjanduse osas on vaid kaks naisautorit, esseistikas puurimised Undist ja Vildest (kuigi autoriteks on eelkõige naised), vaid arvustused käsitlevad võrdselt mees- ja naisautorite teoseid.

Nikolai Baturin avab ajakirja mulgimurdelise luuletsükliga, lühikesed löövad värsid, võib tajuda vanameistri kirgast ja mõtlikku lendu.

Toomas Vint “Minu hea paheline naine”:
Vindilt on võrdlemisi paheline lugu sellest, kui seksinäljas kuldses keskeas ärimees satub ambitsioonika noore naise lummusesse. Uus naine on vinge, eksabikaasa on nõme; seks on vaheldusrikas ja seltskonnas on uhke käia. Veronika pole oma soovidega just tagasihoidlik ja õige ongi, kui selline rikkurist suuvesistaja kaaslaseks satub (Vint lisab jutule õõva sellega, et Veronika meenutab mitmel puhul peategelasele ta ema). Loos on palju juttu Marina Abramovici kunstiprojektidest, millegipärast on see kunstnik naisele iidoli staatuses, aga noh, eks kunstiklassika ole ajatu isegi nooremate inimeste jaoks. Või siis Vint osutab sellele, et nüüdiskunst ei pruugi alati kõige mõistlikum olla (kuigi jah, Abramovicilt toodud näited pole üleüldse ekstreemsed või midagi). Eks autoripoolne õpetusiva seisneb vast selles, et kallid mehed, mõelge hoolega, kas tasub sebida väljaspool oma liigat oleva naisega.

“Mulle viirastus Veronika hommikune ilma meigita nägu, mispeale hakkas pirisema justkui vägisi mu pähe torgatud mõte: mida see tohletanud molu minu voodis teeb... aga kui ta avas silmad ja suu ning oma kehaga mu kehasse sulas, pidin mõtlema: millised silmad! milline hääl!” (lk 1519)

Piret Bristol luuletab Eestimaa eri paigust ja ón üpris hea sissejuhatus järgnevale Heinsaare road moviele.

Jaak Kõdar on kirjutanud kurva luuletuse sellest, kuidas Eestimaalt on kadunud väiketalupidamised. Ei tehta enam käsitsi heina, pole seda ühtekuuluvustunnet, mis kunagi oli.

Mehis Heinsaar “Kui öökull huikab meid. Katkend”
Heinsaare jutustusekatkend on nii hea, et tekib kartus, kas terviktekst suudab seda rajujaburat tunnet edasi kanda... Muidugi, oleks patt arvata, et pikem tekst ei areneks edasi selles, teises või kolmandas suunas (ja vabandan autori ees, kuid “rajujabur” on ikka komplimendi eest). Lugu algab õige luuserproosalikult (mis pani mõtlema, kas Heinsaar on kunagi varem mõnd oma peategelast nii luuserlikult kirjeldanud), on tüüp, kes elab aja üha osavamalt surnuks löömisele (nojaa, Heinsaar on varem kirjutanud elukunstnikest, kuid kas just nii avades). Mis aga siiski aastate jooksul oma võlu kaotab ja nii tundub kõik üha hallimaks muutuvat, temast on saamas elav surnu (lk 1532). Meeleheitekarjatusena otsustab ta põgeneda Tartust Läänemaale, oma juuri otsima... aga randadel ja võsastikes rännates ei juhtu midagi, ei tärka elujõudu.

“Arvestades aega nüüd juba vanaeide ennustuse järgi, jõudsin kolmanda päeva õhtuks Varbla laidude lähistele. Vaatasin seal päikese loojumist üksikute suurte puudega Pihelgalaiu taha, ning mul oli tahtmine nutma puhkeda, kuna see imeline vaatepilt mulle vähimalgi määral korda ei läinud – nagu oleksin juba rauk! Aga võib-olla olingi...” (lk 1534)

See nutma puhkemise soov... see pani mu südame heldima. Aga jajah, nagu tsitaadis mainitud, see juhuslikult kohatud vanaeit on mehele ennustanud, et nelja päevateekonna kaugusel ootab teda jõud. Ja tõepoolest! Korraga saab õhtupimeduses roostiku juures lõket tegev mees vopsu kuklasse ning... avastab, et kogu õhk on olemisest tiine!

“Taas leitud elurõõmu tõttu ühtelugu endalegi ootamatult naerma puhkedes rändasin edasi sisemaa suunas. Mu silmad särasid nagu surmaunest tõusnud Laatsarusel ja igaühele, keda oma teekonnal kohtasin, oli mul nüüd edasi anda mõni tarkusetera või õpetlik lugu elust enesest. Nii mõnigi vastutulija ei varjanud oma imestust. Mõnes talus, kus öömaja palusin, veetsin sel kombel laua taga juttu puhudes aega koguni kolm-neli päeva, ja mitte kordagi ei sunnitud mind seal mingit tööd tegema, vaid lasti olla nii, nagu ise tahtsin või heaks arvasin. Paljudesse majapidamistesse mind siiski sisse ei lastud, mispeale ma sugugi ei sõimanud neid, vaid kõndisin rahumeeli edasi. Mõnikord pikutasin käsipõsakil heinamaa või kartulipõllu veeres, kiites põllul töötajaid aeg-ajalt sõnadega, mis neile kes palavat päeva suurt innustust andsid. Teadsin, et liiga vähe on tunnustatud maainimesti selle raske ja igapäevase töö eest, mida nad oma taludes aina tegema peavad. Kokkuvõttes tõusis mu sõnadest tulu kõigile. Isegi koduloomad ja linnud vaatasid mind sõbralike silmadega, sest mu hajameelsus oli sama elurõõmus kui nendegi oma.” (lk 1535-1536)

Võib kujutleda, kuidas selline tegelane põllu veerel targutab... Ühesõnaga, edasi kisub nipernaadiks, mees käib ja õpetab... kuni jõuab Suislepa külla. Ja seal ühes lahkes majapidamises on murelikel vanematel endasse tõmbunud poiss, kes – nagu selgub – tahab olla nagu tädi Aurora (üks viis, kuidas peategelane püüab poissi tardumusest äratada, on üpris jõhker – kui see endassetõmbumine jätkub, peavad ta vanemad poisi lastekodusse viima või kasuvanematele andma (lk 1537), üpris... sovetlik lähenemine). Tädi Aurora on... aga sellest ma ei kirjuta. Tädi Aurora omakorda soovib... aga sellestki ma ei kirjuta. Ostke ajakiri. Ühesõnaga, Heinsaar puistab puhast kulda, ta peategelase taasleitud elujõud on ühtviisi rõõmus ja hoolimatu ja jabur. Päris huvitav oleks näha, kuhu see jutustus omadega jõuab, just igati magusal hetkel katkeb see jutt.

Kaur Riismaa on teadagi eesti luule ja proosa tulevik, seekordses luulevalikus pakub ta igati kujundlikku luulet nõudliku ja klassikalise maitsega lugejale.

Kaarel Lehtsalu kaks luuletust defineerivad elu. See on mitmekesine ja seda on õige keerukas kirjeldada, aga samas ei saa jätta kirjeldamata. See on lihtne ja müstiline. Ootamatu ja samas korduv.

Ilmar Taska “Kolm hetke”
Kolm lühikest viivu Eesti iseseisvumise kaotusest, need paigutuvad Eesti, Londoni ja Siberi hetkepiltidesse. Ühe diplomaadipere saatus, mis siis ühtlasi illustreerib Eesti vabadusekaotust ja kohta suurriikide suurtes plaanides. Igati härdameelne tekst.

Juhan Hellerma on esindatud kahe luuletusega, esimene neist defineerib mitmel moel luule olemust (hiljuti kirjutas Tiit Hennoste siin ajakirjas Üdi/Viidingu luulest, kus ta tuletas meelde luule kolm olemust – lüüriline, eepiline, lüroeepiline. Võiks öelda, tabav). Teine luuletus kulgeb õige ürgsesse krullilikku kujutelma, seda võiks viisistada ja sobival moel ette kanda (mulle assotsieerus Kreatiivmootori lugu “Sügaval-sügaval”).

maailma ürgvaikus
istub kõlakojas
ja lööb trummi
kõlakoda kumiseb
maailma ürgvaikus
ümiseb
tuul
on tuul
on tuul
on tuul
(lk 1559)

Ajakirja ilukirjanduslikus osas on niisiis vaid kaks naisautorit, Bristol ja Maarja Pärtna. Kui proosas on Heinsaare tekst elamusterikkaim, siis luule poolel on Pärtna tekstid ehk need kõige elusamad, ühtaegu napid ja küllased, võiks öelda, et mitmehäälsed (no ehk on heas muljes süüd selles, et mõned kuud tagasi käisin Pärtna raamatuesitlusel, kus tekkis paar õige sugestiivset hetke).

Aarne Ruben “Vana sõduripauna sügavusest”
Ruben jätkab Taskaga samal lainel ehk eestlaste saatusest Teises maailmasõjas, aga hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kui Taska kangelaseks oli haritud advokaadiproua, siis Rubeni peategelane on kolme klassi haridusega lihtne mees, kes jõuab 1944. aastal Laskurkorpusega Tallinna ja seejärel demobiliseeritakse siin. Edasi siis kulgeb endise sõjamehe tee Tallinna oludes kuni Teise maailmasõja lõpuni. Teeb tööd, otsib sõjaeelset armsamat, mõtleb sõjateest ja muretseb tuleviku pärast (ta pole ei vene- ega eestimeelne). Küllap on püüdnud Ruben jäljendada sellise lihtsa(meelse) inimese mõttemaailma, nii on tekst üks pikk joru, mis õige emotsioonitult kirjeldab kõiksugu rohkem või vähem traagilisi juhtumeid sellisel pöördelisel ajal, mil vahetusid saksa ja nõukogude okupatsioonid. Lugu lõppeb veidralt luuleliselt. Rubeni tekstide lugemine nõuab kannatlikkust ja avatud meelt.

Jaanus Järs kirjutab õige klassikalise moega luulet, mis oma ootamatuses tekitab paroodiakahtluse (no kes küll luuletaks nagu... vanasti, eksole?). Mõned julged kujundid, sobivalt ähmane atmosfäär, mõned kulunud riimid. Igal juhul, ootamatu valik ajakirja luuletonnaažis.'

Hanno Valdmann esindab ehk kõige nooruslikumat ja morbiidsemat luulet, nii purustab siin helikopteritiivik katedraale ning pimedus ja jubedus peavad verdtarretavat dialoogi. Ja selline lähenemine eeldab puänte, mis on ka luuletustes kenasti esindatud. (Ütlen ausalt, et nii Lehtsalu, Hellerma, Järsi kui Valdmanni puhul pole mul nõrka aimugi, kas tegu nooremate või vanemate või keskmiste mehelistega.)

Maarja Vaino “Koerad hakkavad haukuma. Mati Undi proosa kujundikeelest 1970. aastatel”
Artikli autor jõuab järeldusele, et Undi proosas kajastuvad hirmud tulevad lapsepõlvest. Tehnika võib tappa, tuul on märk iidsetest jõududest, koerad on kurjad, kukkedel on mütoloogiline suhe teispoolsusega. Linn on hirmus ja samas linnata olla ei saanud, autori järgi pole ükski Undi tekst nö maaelupõhine, tegelased on linnast või linnas. Vaino otsib tekstidest märke, kus Undi lapsepõlvemälestused kajastuvad tema loomingus, ja neid märke on üpriski palju. Muidugi, Unt on eesti kirjanduse titaan ning tundub, et nii mõnigi krestomaatiline tekst on mul senini lugemata.

Eduard Vilde “Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926-1927”

Ehk võiksid ilmuda sellised kirjavahetused pigem elektroonilisel kujul ajakirja lisana, selge, et nii saaksid uurijad ja tõelised huvilised rohkem materjali kasutusse (nojah, iseküsimus, et kui palju on arhiivimaterjale digitaliseeritud jne). Eks omal moel on huvitav lugeda klassiku hallist argipäevast (Vilde ja Jürmanni suhe oli õige kontorlik), Kairi Tilga saatesõna annab sellele olulist taustateavet.

Jaak Valge “Eduard Vilde poliitiline sõnum”
Millegipärast on andnud Eduard Vilde Muuseum Valgele uurimisstipendiumi “Eduard Vilde ja vabadussõjalased”. Küllap siis eesmärgiks saada selgust, kuidas õieti peaks interpreteerima Vilde lõpuaastate poliitilist meelsust. Nii saame Valge artiklist teada, et Vilde oli veendunud sotsialist ja läänelike väärtuste pooldaja ning vapsid polnud fašistid. Nojah, vapsid polnud lihtsalt rahul viisiga, kuidas tollane Eesti Vabariik toimis – kuna selleaegse põhiseaduse olid loonud pahempoolsed erakonnad (lk 1620). Valge heidab artikli algul õhku koguni fantaasialennu, et Vildest võinuks saada koguni juunikommunist (lk 1617), millele autor siiski vastab lõppjäreldustes negatiivselt (küll aga jääb Valgele mitmel korral hambusse, et Vildet saab marksistiks nimetada). Seoses praegu Eestis üha leviva vihakõnega on selline artikkel omamoodi meeleolukas lugemine.

Elle-Mari Talivee, Jason Finch “Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid””
Autorid leiavad Lotmani teoreetilisele pagasile toetudes, et Vilde romaan kirjeldab seda, kuidas ääremaa ja keskuse pinge annab midagi uut, siin romaanis saab nii Revalist Tallinn, edukate eestlaste linnatulek ei päädi enam ilmtingimata kadakasaksastumisega – seda enam, et eestlaste üha suureneva juurdevooluga ja linna laienemisega kaasneb eestlaste osatähtsuse tõus linnaelus (üheks Tallinna moderniseerumise tõukeks on see, et Krimmi sõja järel kaob Tallinna vajadus kindlusena, mis muudab linnaruumi avatumaks, linnalikumaks – kindlustused pole enam vajalikud). Vilde linn pole mingi rahvusromantiline unelm, vaid tähendabki erinevate rahvaste kooseksisteerimist, kultuurilisi mõjusid. Autoritel on üsna julge väide, et modernne elutunnetus tuli lisaks kodanluse taimelavale ka eeslinna elumajadest.

Olavi Pesti “Sedagi, et...”
Mõttevälgatus sellest, kuidas inimestel pole enam aega mõtlemiseks, kuna aeg kulub telefoni näppimisele. Või kas internet/andmeside on meie jaoks uus ilmalik jumal (autor püüab ühtlasi mõtiskleda, et ehk on see nö vana jumala uus suhtlusvorm). Ehk siis, räägi inimestega, see on oluline nii endale kui teistele.

Lisaks on ajakirjas neli arvustust:
Arno Oja: Valeeria Villandi “Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968-2015”
Janika Kronberg: Olavi Ruitlane “Vee peal”
Johanna Ross: Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”
Elo Lindsalu: Jelena Skulskaja “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”

07 detsember, 2015

Paul Cornell – A Better Way to Die (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Neljas lugu Hamiltoni sarjast, millest ma ei tea midagi. Õnneks on käepärast üks teine antoloogia, kus ilmunud sama loo kolmas lugu ja kus tutvustatakse veidi tausta. Tegemist siis viktoriaanliku ajastuga, mil Britannial on kokkupuude tulnukatega, tänu millele on 19. sajandi kuulsal monarhial avanenud võimalus külastada paralleelmaailmu (midagi kergelt sarnast Baxteri-Pratchetti romaanisarjaga) ja omandada ulmelist tehnoloogiat. Peategelane Hamilton on... umbes 007 moodi.

Lugu ise on mulle senini segane. Et siis, Hamilton pannakse kohtuma oma dublandiga, kes on siis noorem versioon ja arvatavalt pärit mõnest paralleelmaailmast (või siis tulnukate kätetöö? See tulnukate ja monarhia suhe jäi mulle hägusaks). Sunnitud puhkusel olev Hamilton (midagi juhtus kolmandas loos, mida loodetavasti peagi loen) arvab, et see noormees on siia toodud tema asendamiseks. Et tegemist on tähtsa projektiga, näitab kasvõi see, et noorukiga on seotud nii Hamiltoni ülemused kui ka College of Heralds (mis on mis täpsemalt?) tegelased. Hamiltoni ja dublandi esmakohtumine lõppeb üsna dramaatiliselt, ning paari nädala pärast saab Hamilton käsu noormees elusalt või surnult võimudele tagasi toimetada – dublant on põgenenud kuhugi paralleelmaailmadesse koos tähtsa pantvangi ja röövitud rahaga.

Nagu öeldud, tekst on peale teistkordset lugemist ikka veel enam kui segane. Liiga napilt on sellest maailmast teada, viited ei tea kuhu, Cornelli võrdlemisi raskepärane kirjutuslaad (jäljendus viktoriaanlikust ajastust?). Kõik see segadus briti monarhia ja tulnukate vahel, kohaliku võimuaparaadi ülesehitus, see College of Heralds'i roll – hakka või juukseid peast katkuma või uuesti inglise keelt õppima. Mingil moel huvitav alternatiivajalugu, aga mõistmise jaoks pagan suurte aukudega.

06 detsember, 2015

Benjamin Rosenbaum – Fift & Shria (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Lugu multikehaliste kahepaiksete koolikiusamisest. Tegemist on siis olenditega, kes paiknevad korraga mitmes kehas. Sugu on kergelt segane, ollakse ühtlasi nii nais- kui meessoost, sugu paistab kaasnevat staatusega. Või midagi.

Lugu siis sellest, kuidas klass noori on tõusnud maapinnale, et seal õpetaja juhendamisel lõket teha. Shria, kes on kaotanud noorem vendõe või õdevenna, satub ülbete klassikaaslaste kiusamise kätte, kuna Shria perekond paistab olevat teistest nõrgem. Fift tunneb Shriale kaasa, teda kohutab võimalus, et ka Shria võidakse samamoodi ära viia mujale kasvatamiseks – et seda ei juhtuks, ei tohiks Shria provotseeringutele alluda. Ja nii asub Fift appi, kui Shria ja ta kiusajad Fifti juurde satuvad, ning üheskoos laksavad nad kiusajate sõrmede pihta. See on Fiftile raske, ta peab end ületama!

Lugu maailmast, mis on täiesti võõras (korraks küll viidatakse evolutsioonile, justkui need olendid pärineks maapealsetest... olenditest). Ühiskond on arenenud tehnoloogiaga, nii on olenditel kõiksugu äpid, mis neid aitavad või suhtlemist korraldavad jne. Ja no muidugi staatuseküsimused, kes ja kus ja mida teha võivad. Kuna tegemist täiesti võõra maailmaga, on üpris keeruline toimuvaga ree peale saada (nt Fift suhtleb oma kehade kaudu nii klassikaaslaste kui vanematega), ent õnneks tegemist suhteliselt lühikese tekstiga, mistõttu kaks korda lugemine pole mingiks probleemiks. Selline huvitav vahepala.

04 detsember, 2015

Elizabeth Bear – The Hand is Quicker– (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õige tume lugu tulevikust, mis põhineb praeguse lääne elulaadi tulemustel või noh, jätkusuutlikkusel. Siin loos elavad inimesed nö virtuaalse reaalsuse moodi mullis – nad liiguvad pärismaailmas, nad söövad päris toitu ja kogevad aegajalt füüsilisi kontakte, aga see toimib läbi virtuaalse reaalsuse filtrite, mis võimaldab inimestele just sellist välimust nagu nad soovivad, sellist keskkonda nagu meeldib, sellist sööki mis maitseb – muidugi, kui nad saavad endale rahaliselt lubada. Kõik on kontrolli all.

Loo peategelasel Charliel aga juhtub nii, et maksuamet teeb ta arved tühjaks ja nõuab enamgi, ning nüüd on Charlie lahti lõigatud kõigist normaalsetest hüvedest ja oludest – mis omakorda tähendab seda, et ta kaob normaalsete inimeste vaateväljast ja seda sõna otseses mõttes, üldlevinud virtuaalses reaalsuses teda enam ei ole, ta on nähtamatu või õigemini tühi koht (tõsi, soovi korral on alati võimalik välja astuda nö virtuaalist, sel juhul puudub sul igasugune ühendus info- ja andmevoogude jms). Naisele vahib vastu ilustamata maailm, mis on muidugi... kole. Söök, mis muidu tundub/näib mahlane ja hõrk, on mingi kuivanud öök. Jõgi, mis muidu paistis sillerdav ja vahva, on haisev jäätmemülgas. Charlie avastab end õudusega ühiskonnast väljatõugatute maailmas, millest meedia on kõnelenud jubedaid hirmulugusid, ning esimesel juhul röövitaksegi ta paljaks ja pekstakse poolsurnuks. Aga see pole veel kõik.

Beari lugu pole vaid kirjeldus kahe sellise maailma erinevusest, see on ka sellest, mis kaasneb nende inimestega, kes vaid endale paremat ümbrust laevad, kuidas see inimese enda bioloogilist külge muudab (loos on natuke segane näide sellest, kuidas aastavanused lapsed juba menstruatsiooni kogevad jne). Või et, mis saab maailmast, millest vaid võetakse-võetakse-võetakse ning jäätmed hoolimatult kõrvale visatakse. Ja muidugi inimesed ise ja nende reaalsed kontaktid, mis virtuaaltingimustes osutuvad õige haprateks. Et siis selline tõsine lugu kahe naise luhtunud suhtest.