11 jaanuar, 2016

Alf Henrikson – Saatuse sõrmed (2015)

Alternatiivajalugusid teemal, et kui midagi ajaloos muuta, kas siis tulemus võinuks olla (euroopalikule) kultuurile parem? Henrikson mängitab seda mõtet mitmel viisil ja leiab, et iga sellise muutusega oleksime praegu vägagi erinevas olukorras – iga sitt olukord on olnud omamoodi sõnnikuks sellele, et läbi häda ja vaeva on sellest tõuke saanud midagi meeldivatki. Poleks närukaeltest paavste, poleks renessansi. Poleks Lutherit, poleks Ameerika hegemooniat jne jne. Vast humoorikamad visioonid on Põhjala ja Rootsi impeeriumide võimalikest õitsengutest, mis siiski oleks üsna pea ammendunud – üle oma varju pole võimalik hüpata.

Henrikson on kirjutanud selle ajaloofantaasia üsna vallatus ja vanamoelises vormis, mis esmapilgul mõjub ehk harjumatult – no tõepoolest, öökapiraamatuna tekitasid paar esimest lehekülge kergelt wtf-tunde – aga seejärel hakkab tekst enamvähem tööle.


“Professor Albert Einstein, kes oli juhtumisi mujal olnud, kui aatomipomm Los Alamoses plahvatas, saabus sügavas leinas Washingtoni ja suutis teatud pingutusega veenda president Harry Trumani ja tema nõuandjat John Forster Dullest aatomipommi poliitilises ohtlikkuses, sest kui sakslastel õnnestuks hävitada New York, Chicago, Oklahoma City ja San Francisco, oleks täiesti võimalik, et demokraatlik partei võib järgmised valimised kaotada.” (“Nemesis”, lk 18)

Kommentaare ei ole: