12 veebruar, 2016

Brian Staveley – The Log Goblin (Tor.com, 9.12.2015)

Lugu mehest, kes elab üksinda metsas. Miks, ei tea. Igatahes on tal seal maja ja et metsas ellu jääda, selleks tuleb kohapeal kasvõi kütet teha. Nii võtab ta ükskord maha vana kuivava pöögipuu, saeb pakkudeks ja lõhub küttepuudeks ning veab sara alla kuivama. Talvel ta kohe pöögivarudeni ei jõua, aga kui viimaks see võimalus avaneb, märkab mees, et keegi on puuriidast justkui pöögihalge näpanud. Möödub paar päeva ja pöögivarud vaikselt vähenevad. Ta otsustab ööseks valvesse jääda, et see imelik varas tabada – miks peaks keegi igal öösel sõitma kuhugi metsatee lõppu, et sületäis puid varastada?

Öö on külm jne, kuid ühel hetkel ongi ootamatu külaline kohal – rohekaspruun põlvepikkune paharet („goblin“), kes võttis riidast ühe jämeda puuhalu ning hakkas seda metsa tarima. Nojah, kuigi mees polnud varem sellist elukat kohanud, oli selge, et näppajaks on just olend, mida nimetatakse paharetiks. Mees hiilis talle järele ning viimaks jõuti kohta, kus varem oli seisnud pöögipuu – ja seal olid nüüd teised eelmistel öödel näpatud puuhalud. Järgmisel ööl luuras mees jälle pahareti järele, ning viimaks kõnetas teda. Paharet... on õige turris, et miks mees selle vana puu maha võttis... Aga mis põhjusel paharet nii käitus, ei hakka paljastama.

Selline lühike mõne-minuti-lugemine (kui soovi lugeda: siit). Metsas ei saa niisama asjatada ja kõike enda omaks pidada, metsal on pikem ajalugu kui üks tühine inimelu. Ja eks see ole tarvilikuks õpetussõnaks meile kõigile.

Kommentaare ei ole: