Populaarteaduslik raamat sellest, mis
toimub meie sisemuses, seda siis suust pärakuni. Mis imeasi on sülg
ja mis värk on kõhutuultega. Millised tabud meid kammitsevad, kui
tegemist on kehavedelikega (tõsi küll, uriinist pole juttu).
Raamatu peamine õpetussõna on ehk see, et kui tahad midagi
tõeliselt kasulikku süüa, siis tarvita selleks tapetud loomade
siseelundeid – need on tõeliselt rammusad vitamiiniallikad. Parem
maks ja keel ja munandid kui hõrgutav tailiha. Ja eks seegi, et
kõhutuultest pole mingit pääsu – kui just nende vähendamise
nimel ei loobu mitmesugustest headest söökidest ja jookidest (lk
217).
Eks see raamat olegi omamoodi
ekskursioon toitumise ja inimese siseelundite uurimise ajalukku.
Piisavalt selge ja meelelahutuslik, et on loetav igale
tavasurelikule. Kuigi autor lubab, et käsitlemist leiavad mitmed
fuih-teemad, pole see lugemisel sugugi häiriv; paneb lihtsalt
mõtlema erinevatele kommetele, mis kultuuriga kaasnevad. Tekst on
vast kokkuvõte uurimisseisudest, sest nagu näha, on inimkeha mõnigi
toimimisviis senini hämar. Aga eks näis. Püüdkem süüa
siseelundeid...
„Inimeste meelte avamiseks uutele toitudele polegi teinekord vaja muud, kui saada nad korraks neid proovima. Uuringud on näidanud, et kui inimesed proovivad midagi piisavalt sageli, hakkab see neile arvatavasti meeldima.“ (lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar