Katastroofijärgne maailm, mis on
taastumas mitmest meteooritabamusest. Lugu paigutub kahte aega –
umbes 50 ja 100 aastat peale kokkupõrkeid. Peategelaseks on näitleja
poeg, kes ühes osas rändab koos isa näitetrupiga, teises osas on
aga üksik vanamees Ameerika avarustes – otsib oma noorusarmastust
ja raamatuid, tema kinnisideeks on leida “Hamlet”, mille nimiroll
oli isa jutu järgi iga näitleja unelmaks. Ainult et... peale
katastroofi põletati raamatuid kütteks ja mis järele jäi, sattus
tuleroaks usufanaatikutele, kelle järgi on neis raamatutes
jumalavallatused (eks see võiski põhjustada katastroofi jne).
Siiski on alles üksikuid raamatuid ja
on inimesi, kellele meeldib lugeda või kuulata jutuvestjaid – kui
jutuvestja muidugi hea on, muidu võib teda oodata... Vanamees rändab
aastakümneid, otsib raamatuid ja kunagist armastust, ning jutustab
fanaatikuvabades kogukondades söögi eest lugusid. Kui siis ühel
hetkel satub ta kokku... oma võimaliku lapselapsega, kes on ainsana
ellujäänud seltskonnast, kus muuhulgas olid ta armastatu ja arvatav
tütar. Ning “Hamlet”...
Võrreldes Tidhari looga on sel tekstil
vähemalt rohkem liha ja pekki. Eks see melodramaatiline ole kui mees
tahab maailmakultuuri surmast päästa, aga no miks mitte. Üdini
ameerikalik lugu, kergel moel äraspidine postapokalüptiline
asunikelugu. Võiks suurushulluses mõelda, et Mandeli „Jaam Üksteist“ on sellest inspireeritud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar