Triloogiate teine raamat on tüüpiliselt
sellest, kuidas asjad lähevad veelgi hullemaks kui esimeses raamatus
ja ega head nahka pole oodata, aga noh, eks ikka naiivselt loodad, et
ehk juhtub ime või midagi sellist. Väikses plaanis on siin raamatus
mitmeid õnnestumisi (Fangorni sekkumine ja Sarumani langus), kuid
samas raksatab Frodo Hukk ning Mordor alustab sõjateed. Paistab, et
asjad lähevad siiski hapuks...
Kui keegi on puhtalt eepiline
tegelaskuju, siis on see muidugi Rohani Theoden (tõsi küll,
eepiliseks on ta muutunud eelkõige filmi abil). Milline
taasvirgumine! Milline valmidus ennast (ja rahvast) ohverdada!
Vanamehe viimane vastuhakk! Selline tegelane, keda oleks raske
kujutleda tegutsemas Martini või Abercrombie maailmas – seal oleks
ta rumal narr, keda heal juhul vaid ära kasutataks (muidugi, kas
Theoden polegi siis Gandalfi hüpiknukk? Algul Sarumani, seejärel
Gandalfi mänguasi). Samas ei saa öelda, et see üheplaaniline
Theoden oleks kuidagi totter tegelane – vahel on sellised...
lihtsalt vahvad (jällegi, kas selline järeldus on filmi
mõjutusel?). Eks ka haldjad muudkui ohkavad, et nende ajastu on
lõppemas, aga see pole nii... melodramaatiline (jällegi, filmis
näevad haldjad kergelt totrad välja oma kõrvakeste ja ürpidega).
On muidugi huvitav mõelda, kuidas
suudab Mordor eksisteerida tuumatalve tingimustes – pidev
läbitungimatu pilvkate ei tohiks olla just tootlik viis Sauroni
elusate käsilaste elusana hoidmiseks (muidugi-muidugi, orkid ongi
ööelajad – kuid inimkäsilased?). Kuidas üldse orkid paljunevad,
kus asuvad orkiemmed ja orkimammud?
„Nii paljude imedes keskel on raske milleski kindel olla. Maailm on tõesti veidraks muutunud. Haldjas ja päkapikk kõnnivad käsikäes meie väljadel ringi; rahvas räägib Metsa Emandaga juttu ja jääb ometi elama; Mõõk, mis sai murtud ammu aega enne seda, kui meie isade isad Marki tulid, tuleb sõtta tagasi! Kuidas saab inimene säärastel aegadel otsustada, mida teha?“ (lk 37)„Kuidas Shelob hävingust põgenedes siia jõudis, ei jutusta ükski lugu, sest Pimeduseaastatest on tulnud vähe lugusid. Aga ta oli praegugi veel siin, tema, kes oli siin enne Sauronit ja enne Barad-duri esimest kivi; ja ta ei teeninud kedagi peale iseeneses, juues haldjate ja inimeste verd, pundudes ja minnes rasva oma lõputuil pidusöökidel, kududes varjuvõrke; sest kõik elavad asjad olid tema toit ning pimedus tema okse.“ (lk 353)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar