14 aprill, 2016

Ott Arder – Bumerang (1980)

Kaks kiiksuga luuletust, mille puhul vist ei saa rääkida kujundlikust luulekeelest (võrreldes näiteks Luige õudustega, mis kubisevad lapsepõlve ähvardavatest oludest) – projektsiooniaparaat kummitab unedes ning laps jäi auto alla. Selge ja mõneti arusaamatu. Niiöelda õunaluuletus on samas selline... traditsiooniline lastekas.

KOŠMAAR

ÜKS UNENÄGU PIINAS
MIND UINUMISEST SAATI -
ÖÖ LÄBI NÄGIN UNES
PROJEKTSIOONIAPARAATI.
(lk 17)



LIIKLUSÕNNETUS

JÄI AUTO ALLA PISIKENE KÜLLI
TA NÜÜD ON PALATIS,
ME VIIME TALLE LILLI.

SEE ONU, KES TA ALLA AJAS,
ON OMAKORDA
VANGIMAJAS.
(lk 24)



ÕUNA LÕUNA

ÜKS USS KORD MÖÖDA
LADVAÕUNA ROOMAS
JA OLI JUBA HAMBAID
ÕUNA SISSE LÖÖMAS.
ÕUN AGA KÖHATAS,
ÜTLES: „MUL ON LÕUNA!“
USS VABANDAS JA ROOMAS
OTSIMA TEIST ÕUNA.
(lk 25)

Kommentaare ei ole: