16 mai, 2016

Marek Hłasko – Kaunid kahekümneaastased (2016)

Üpris hämmastav tõlkeraamat, ja seda igati positiivses mõttes. Et nii noor inimene kirjutab... niivõrd küpset proosat: raamatu kolm ilukirjanduslikku osa on kirjutanud kahekümnendate alguses noor inimene, teemaks Poola üsna proletaarlik elu; siin on raevu ja meeleheidet ja kirge. Vahel on see joomaproosa nagu Jerofejev (1957!, enamvähem kaasaegsed) või Pilch (seda eriti jutukogu tekstid), siis on aga kaks jutustust, mis kerivad jutulõnga veel ekspressiivsemalt laiali. „Surnuaiad“ puhul on raske uskuda, et noore autori kirjutatud, aga nagu raamatu mälestusosast selgub, on jutustuse mitmel kafkalikul juhtumil vägagi reaalne taust. Kuid mööda ei saa minna ka Dostojevskist.

Nooruseproosale tähelepanu pööramine on tegelikult ebaõiglane, sest autor on vägagi poliitiline (peale esimesi raamatuid tuli tal avaldamisega kriips peale, mistõttu suundus ta võimaluse avanedes pagulusse). Õige verine Poola nõukoguliku reaalsuse lahkaja. Poliitilisemaiguga ilukirjandus pole mu teetassiks, aga seda ühiskondlikku proosat... no seda oli hea lugeda (ja mõelda, et ise pole seda kogenud).

Raamat tekitaski minus kummastust sellega, ühelt poolt on see noore inimese proosa (kui mitmes kord seda juba kordan?), aga teisalt... see on lööv ja mingil moel psühholoogiliselt brutaalnegi. Siin on elukogemus, mida paljud autorid just ei oma – ja nagu mälestusosast näha, jätkus autoril selline tahtlik või tahtmatu eluseiklus paguluses eladeski, kõik need vanglad ja hullumajad ja erinevad töökohad ja virelemised (eks siin ole epateerimistki). Lindepuu poola autorite tõlgete puhul ei saa õieti aru, et mis need siis on; dokumentaalproosa, mille puhul on raske uskuda... selle dokumentaalsust, lihtsalt liialt uskumatud olukorrad või nii. Kas tõesti autor elaski paguluses sellist elu? Küllap siis...

Niisugust kompromissitut proosat ei tahaks soovitada õrna ilukirjanduse austajatele, lööb ehk rajususega jalust maha. Kõik need joomad ja vägivald. Kogumiku parimaks on ehk pikem jutustus „Nädala kaheksas päev“, mis rullub ja rullub, kuhugi hinge tumedusse ja mõttetusse. Suured tunded, mis justkui peaks olema... aga kukuvad välja kuidagi näruselt või tühiselt. Tühistuvad hingekarjatused.

Eks tuleb paratamatult avaldada tavapärast hämmastust, et poola moodne ilukirjandus on niivõrd lööv – kõiksugu tavapärase jura kõrval esineb selliseid raskeid pärleid (jajah, mis toimus eesti kirjanduses samal ajal?).

Alljärgnevad tsitaadid on kontekstist välja kisutud. Niimoodi näivad need igati keskpärased, aga tegelikult eelnes neile lugu, ja seepärast... tõusid rohkem esile (no alati ei viitsi tsiteerida poolt lehekülge, muidu olnuks valik vähe teistsugune).

„Ja ma tean, et sa kõike tead. Sa oled nõndanimetatud tark naine, kui selliseid on üldse olemas. See tähendab – kõige õnnetum. Seepärast, et oled tark. Et saad kõigest aru, et andestad kõike, et suudad kõike targasti korraldada. Tarkuse eest tuleb maksta kannatustega, Krystyna. Vaesed õnnetud targad naised. Mul on teist kahju, sest peaaegu alati hukkute lollpeade pärast. Sa oled tark, Krystyna. Sa oled kuratlikult tark, sa lollpea, aga sa ei tea üht asja: sa ei tea, mis asi on viin. Sa ei tea, ei tea, ei tea.“ („Silmus“, lk 124)

„Ma ei taha midagi mäletada. See on liiga julm: nõuda inimeselt, et ta meenutaks oma helgeid hetki. Mälestused on rämps.“ („Nädala kaheksas päev“, lk 151)

kultuuritarbija 60+

Kommentaare ei ole: