11 juuni, 2016

Kelly Link – The Cinderella Game (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Pildike kärgpere ühtekasvamisest. 12-aastane Peter ja 8-aastane Darcy on jäänud kahekesi koju, kui nende ühte saanud vanemad on läinud kahekesi kvaliteetaega veetma ning lapsehoidja on pidanud äkitselt oma haige mehe juurde minema. Maja kuulub Darcy isale, kes on rikas. Peteri ema püüab teha nii, et võita nii mehe kui ka ta tütre Darcy südant, mistõttu Peter tunneb end üsna üleliigsena ja õigemini soovimatuna, mistõttu... kui sind nähakse negatiivses võtmes, siis vahet pole, kui käitudki halvasti.

Et lapsed on niimoodi kogemata kombel üksi jäänud, nõuab Darcy, et Peter temaga mängiks. Poiss küsib selle eest raha ja tingimise peale lepivadki lapsed kokku, et mängivad Tuhkatriinut – Darcy oleks Tuhkatriinu kuri võõrasõde ja seetõttu võiks Tuhkatriinust Peteriga kõike teha. Eks Peter leiab, et ta on siiski küllaldaselt vana, et saaks võõrasõe nõudmistega hakkama. Nad hakkavad mängima peitust ja Tuhkatriinu kuri võõrasõde poeb peitu. Ja sellele järgneb... õige verine kokkupõrge.

Selline psühholoogiline õudukas tänapäeva pereelust – mis siin tekstis on esitatud õige väänatud muinasjutulikus vormis. Loo lõpplahendus on kenasti mitmeti tõlgendatav, mis vast ongi horrori puhul oluline.

Kommentaare ei ole: