Ütlen ausalt, et Õunapuu proosa on
mulle senini kaugeks jäänud ning käesolev üsna krüptiliselt
mõjuv lugu mu retseptsiooni autori loomest ei mitmekesista. Ikka
selline artistlik ja samas staatiline proosa (nagu eesti film?),
milles tähtsal kohal religioonivastane element. Selline ühetaoline
rituaalsus just ei kutsu lugema, või noh, Õunapuu pateetika ei pane
kuidagi kaasa elama (aga küllap on see nö veregruppide erinevus).
Käesolevat teksti võiks parema
seletuse puudumisel nimetada sürreaalseks. Või kui toimuvat
visualiseerida, siis oleks justkui tegemist nelja stseeniga mõnest
David Lynchi kammerlikust filmist. On veidrad inimolendid (Miikael ja
teised; õigemini kõik tegelased), on teatraalne keskkond (vana
mõis), on õõvastav pateetika ja painavad sümbolid. Mida Õunapuu
loo kujunditega täpsemalt ütleb, jääb mulle enam kui hägusaks,
sest puudub haritus ja kannatus. Ehk on jutt hinge lahkumisest, ehk
taevalike jõudude märatsemisest. Kuid see on kindlasti enam kui
lihtsustav lähenemine.
Tohvri juttudega võrreldes on see
tekst hoopis teisest ooperist – üks reprodutseerib reaalsust,
teine loob kujundlikku maailma. Aga eks Loomingu ülesanne ongi
avaldada võimalikult mitmekesist kirjandust, nii ka siis selliste
tekstide kooseksisteerimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar