08 juuli, 2016

John Kessel – Iteration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu sellest, et mis võiks küll olla, kui korraga õnnestuks väikeste paranduste abil maailma paremaks muuta. Mitte et kohe üleilmne rahu saabuks, vaid et... mis oleks, kui töö juures oleks kohvi mõnuga joodav? Enzo töötab selvekaupluses ja selline töö pole teadagi just positiivsetest elamustest pakatav. Poes käivad inimesed, kes on samamoodi vaesed ja vaevatud nagu poetöötajad, kõik vahivad ühtmoodi glamuurseid seltskonnaajakirju ja tobedaid teleseriaale ja mängivad igal nädalal lotot. Räägitakse, et elu on üha parem... aga kellele küll? Nojah.

Vabal ajal surfab Enzo netis ning ühel õhtul saab ta e-maili, mis sisaldab vaid linki. Et Enzo pole just teravaim pliiats (no kes küll avaks tundmatult saatjalt tulnud linki?) klõpsab ta sellele lingile ja mille järel avaneb Iterationi nimeline veebileht, kus avaneb küsimustik jne, mille sooritamisel saab Enzo teada, et ta võib nüüd teha ühe muudatuse ööpäevas (netikuldkalake sulpsab)... Kõlab kummaliselt, Enzo soovib head ja maitsvat kohvi. Ja järgmisel päeval tulebki see muidu tüütu vahetusevanem, pakub talle kohvitassi ning kümme minutit puhkepausi. Ja nii edasi.

Päevade möödudes hakkab Enzot painama küsimus, et mis siis saab, kui seda Iterationi nimelist lehekülge koos selle vapustavate võimalustega kasutaks mõni... psühhopaat või muidu tobe inimene. Äkki kasutavaki – kui Enzo satub keset jõhkrat liiklusavariid.

Et siis poolarmas lühilugu lihtsatest inimestest ja paremast maailmast. Pisiasjadest algab... No ole kasvõi sõbralik teiste inimestega, seegi võib ootamatul kombel kellegi päeva paremaks muuta, mis omakorda võiks edasi kanduda jne; selleks pole võluvitsakest vaja. Kessel lõpetab loo toreda kainestava puändiga. Paistab, et autori tekstid on ühtviisi normaalsed.


Kommentaare ei ole: