Paasilinna kelmilugu paigutub
Lapimaale, kuhu on peitunud kuriteokaaslaste eest petis. Mees ei taha
nimelt jagada kolme kullakangi, mis tema plaani järgi on röövitud
– ja selle teo eest läksid ta kaks kaaslast vanglasse ilmuma. Noh,
nüüd siis see karistusaeg on lõppemas ning mehed tahavad kulda,
mida aga... petis ei taha mitte neile loovutada. Petis on põgeneb
jänesehaake tehes Stockholmist Lapimaale, kus tutvub sõjaväeõppuste
tahtmatu tunnistajana joomarist majoriga. Major on eluga umbe
jooksnud – karjäär vindub, lapsed on suured ja naine joomise
pärast rahulolematu. Mees võtab sõjaväest aastaks palgata
puhkuse, ning petis palkab ta omale abiliseks, et Lapimaa
puidutööliste mahajäetud barakis elukorda sisse seada. Petis
peibutab ühtlasi kullaotsimisega kohalikust jõekesest, mis ajab
majoril päris pea segi, sest petis ju muudkui leiab (enda poolt
poetatud) kullaterakesi, tema aga ei midagi. Viimaks avastab major,
et teda veetakse ninapidi, ning raske käega mees saab õige
vihaseks...
Kui viimaks leppimise käigus kumbki
oma olukorra paljastab (sest eks majorgi luiskas hoolega), saabub ka
sõbralik rahu... mida aga rikuvad Lapimaal veidrad juhtumid. Küll
põgeneb nende juurde sotsiaaltöötajate käest pagenud muldvana
saami eideke, küll laksatavad nende jõhkrad rebasepüünised
kohaliku konstaabli kehasse, küll saabuvad nende juurde purjus
majori tellitud Stockholmi prostituudid. Et petisel kulda jagub, saab
kõik raskused ületatud. Kui aga sinna Lapimaa kolkasse saabub
petise üks vägagi veriselt meelestatud kuriteokaaslane...
Paasilinna romaanide võlu on see, et
seal kirjeldatakse retromaailma, mis on äsja olnud, millega lugejal
on mingi side või unistused. Maailm, mis on mingil moel loomulikum
või mõistusepärasem kui kaasajal kogetav. Mehed elavadki looduses
ning teevad seal tööd ja tempe. Inimesed on üldiselt head, kuigi
võivad seda peita vägagi karuse oleku alla. Ja muidugi see
puutumatu loodus, mida inimtegevuski suurt häirida ei suuda. (Kuigi
jah, Paasilinna mainib ka ohuteemasid – võimalik kolmas
maailmasõda, loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja kliima
soojenemine; kuid need on üldplaanis, lähivaates need ei karga
silma.)
Eks autori puhul võiks rääkida
klišeedest (tõeline inimene ja loodus), aga eks see kõik käib
rahvalike ja lugejamenukate romaanide kirjutamise juurde – pealegi
on püüd kirjutada humoorikas võtmes. Võtkem siis nägemus
helgemast lähiminevikust ja pigistame silmad kinni klišeede ees.
„Seal karjudes harjusid Hurskaineni silmad hämarusega sedavõrd, et ta sai lugeda, mis papilipakal kirjas oli:„Kui oled inimene, hoidu sellest püünisest, see on ohtlik“.Sel kibedal surmahetkelgi jaksas välipolitseinik Hurskainen vihastada. „Kui oled inimene...“ Politseid pilgatakse ka surmatunnini. Õigeks inimeseks ei peeta teda isegi siin, kõnnumaal. Moraalselt viltukasvanud laplased naersid otse näkku ja plätrasid keerulist saami keelt politsei kuuldes, just nagu tahtnuks näidata, et Soome seadus neil avamaadel õigupoolest ei maksagi. Tapavad üksteise põtru ja joovad õlut peale. Oi kurat!“ (lk 173)
õhtuleht
tavalugeja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar