04 august, 2016

Christine Nöstlinger - "Greteke Sackmeier"

Taaslugemine nii umbes 79. korda.

Noortekad meeldisid mulle juba noorena, mis mõnes mõttes on loogiline, aga kuna Nõukogude ajal neid väga palju ei ilmunud, olid mulle kallid peaaegu kõik, mille kätte sain (välja arvatud need, mis mulle üldse ei sobinud, eksole). Sukeldusin noortekate maailma sügavale aga alles pärast seda, kui kirjastused hakkasid neid avaldama, riiklike kirjastuste aeg oli ümber.
Noore täiskasvanuna lugesin noortekaid, keskmise täiskasvanuna loen neid, vanaks pole veel saanud.
Sukeldusin siis, kui noorteraamatud ridamisi ilmuma hakkasid ja ei pidanud enam "Toomas Linnupoja" ja veel kümne teosega piirduma.

Ja algul meeldis mulle ikka veel kõik, mis kätte sain, alles hiljem olen olnud sunnitud tõdema, et noortele kirjutatakse kohutavat pahna samuti.
Avita Teraviku-sarjas ilmusid head raamatud - ning kui siis Gretekese pihku võtsin, see raamat oli natuke teistsugust värvi, aga samas formaadis ja kaanematerjaliga, ma ei kõhelnud.

Aga kui Teraviku-sarjas ilmusid lood homoseksuaalsuse omaksvõtmisest, sõbra enesetapust, sõbra ravimatust haigusest, mille järel ta sureb, siis Gretekese lugu oli normaalsest tavalisest pereelust.
Jaa, normaalse tavalise pereelu sisse kuulub ka kõik see, mis teeb perena eksisteerimise keeruliseks ja üldse inimene olemise vaevarikkaks: abieluraskused, eneseleidmisraskused, õnnetu armastus, õnnelik armastus, rahulolematus olukorraga, milles ollakse, ning erinevad reaktsioonid sellele. Aga laias laastus just sellist raamatut ma tahtsingi.
Sest suured dramaatilised lood suurtest dramaatilistest eluraskustest olid toredad küll, aga mul polnud midagi sellist ette näidata. Ometi oli vahel nii valus, et ulu päikese poole - ja vahel nii naljakas, et istu keset asfalti maha ja lihtsalt naera. Ning ses raamatus oli kõik just samamoodi:

Sest selline, täpselt selline elu ju ongi. Traagika ja huumor risti-rästi üksteisega läbi põimunud, oodatav ja ootamatused, ning hinge pugevad inimesed, kui nende inimlikkuse omaks võtad. Mis, et osad tegelased on lapseealised? Kuulge, ka lapsed on inimesed, ka neil on tunded, vahel nii valus, et näri puutüve (või koolikaaslase kõrva, kui minna konkreetse teose näite peale) ja vahel nii naljakas, et ei suuda naermist lõpetada.
Võibolla see ongi hea noortekirjanduse põhiomadus: selle nägemine ja kirjeldamine, kuidas noored, lapsed, täiskasvanud on kõik täpselt ühevõrra inimesed ning vanus mängib rolli küll, inimesed eri eluetappides on erinevad - aga vanus ei tee inimest. Erinevad inimesed erinevates eluetappides on täiesti erinevad!

Lisaks, nagu ütles mu ema umbes nädala eest, kui mu maale veetud raamatu seal ühe õhtuga ainult seitsmendat või nii korda läbi luges (minu raamat, minu kodus - ta ei saa seda sealt eriti tihti kätte!), on seda teost lugedes juba tunne, et oled viis kilo alla võtnud. Hea raamat ka neile, kes kehakaaluga kimpus =)
Et asja veel paremaks teha, on kaks Gretekese-raamatut lisaks, mõlemad teised ka eesti keeles ilmunud, nii et lugemisrõõm ei pea jääma päris nii üürikeseks kui 172 ja pool lehekülge.

Kommentaare ei ole: