Sauter räägib loo Peetrist, kes on
läinud naisest lahku ja on seetõttu üpris liimist lahti. Töö
tegemiseks pole tuju, kuid seepeale kaasnevad rahalised probleemid.
Kuid kuskilt saab ikka raha, et juua. Kuskilt leiab ikka mõne vana
või uue naise, keda ära rääkida. Ja eks eksid võivad ka
üllatada. Kuid tühjustunne jääb, see on mitte-elu.
Nii need päevad veerevad. Unetus ja
kiuslikud mõtted. Facebook ja üksildaste loba. Jooki ja veel
midagi. Unetus peaks mööduma. Alati saaks ka pudelid ära viia.
„Tundub, et ma hakkan tasapisi tagasi ellu jõudma.Ega seal mitte-elus polnud paha. Aga elada on vahelduseks tore.“ (lk 47)
Pole lugenud Sauteri viimase aastakümne
jututoodangut (eksisin, olen veerinud üht juttu ja luulekogu), kuid
eks ikka on ammuste mälestuste järgi alles see alasti avameelsus,
mis mõnel puhul võiks ebamugavust tekitada, kõik need pilguheidud
intiimsfääri, millest iseenesest ei taha suurt teada. Natuke
arusaamatuks jääb juttu alustav kohtumaja seik, mis iseenesest
lisab nagu... tarbetut segadust. Aga küllap sissejuhatus või nii.
„Kusin ja mõtlesi, et kui ma olin veel üsna sitas seisus, siis olid laused peas lühemad, aga nüüd on nad hakanud kasvama ja isegi venima. Kui heas seisus pidi siis olema veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“ kirjutades. Hakkasin naerma, aga nägin kohe, et keegi kuseb mu kõrval, laseb kohe pikka soru. Tahtsin kuidagi oma naeru välja vabandada ja sõbralik olla: „No sul on ikka väga pikk.“Mees ei teinud välja. Kas ta üldse mõistis mind. Olin vist öelnud halvasti.„Ei, ma ei mõelnud praegu su nokut, aga...“Sain aru, et keeran asja veel hullemaks, ja jäin vait.“ (lk 44)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar