26 september, 2016

Margaret Atwood – Süda vaikib viimasena (2016)




Minu kolmas Atwoodi romaan ja tuleb tunnistada, et autor on tõepoolest hea (tõsi küll, olen lugenud vaid tema ulmelisemaid romaane, nö tavaromaanide kallale pole jõudnud). Seekord siis utoopia Ameerikast, mis on majandusraskustesse sattunult muutunud õige vastikuks elupaigaks – mitte küll kõikjal pole täiega hull, probleemid on seal, kus möllab töötus. Nii elavad Stan ja Charmaine autos – majast on nad lahkunud, kuna… ei suuda laenu maksta ja on turvalisuse painav küsimus (autoga on vähemalt võimalik vägivallatsejate eest põgeneda (olukord pole niisiis nii hull, et kütust pole saada)).

Ühel hetkel mõtlevad nad osaleda eksperimendis, et pääseda sellest vägivaldsest tänavaelust – on kinnine linn, mis elab tsüklite kaupa, pool elanikkonda elab ja töötab linnas, pool elab ja töötab vanglas. Kuu aja pärast rollid vahetuvad, linnainimesed vanglasse, ja vanglavahetusest tagasi oma tavatöö juurde. Stan ja Charmaine võetakse sinna eksperimenti osalema – mõelda vaid, kord ja puhtus ja vägivallatus, enam ei pea autos magama! Kuu aega elavad abielupaari sulnist elu oma majas, seejärel kuu aega rügavad eraldi vanglas tööd teha, siis tagasi abielu manu. Linnake peaks meenutama 50ndate Ameerika ideaali (mis olevat kui õnnelikeim aeg). Samas – välismaailmaga puudub igasugune side. Teise vahetuse inimestega (majas elavad kordamööda kaks pere) ei tohi suhelda. Eks piiranguid on mitmesuguseid, aga moel on see justkui utoopiline (ja eelkõige turvaline) paradiis.

Kuid nagu selgub, pole paradiis siiski… reaalne. Nii tegelevad eksperimendi korraldajad (kes on nüüd seda linnvangla mudelit mujalgi edukalt käima lükanud) tulusa elundidoonorlusega (sest rikkurid tahavad kaua ja tulemuslikult elada) – kõigepealt kasutati selleks ära varem reaalselt vangi mõistetud kriminaalid (keda niisamuti püüti ümber kasvatada kodu-vangla vahetusrežiimiga, aga igati ebaõnnestunult), seejärel hakati elundidoonoreid mujalt ehk tänavalt hankima. Niisamuti hakati tegelema seksirobotite tootmisega üha hoogustuva rahvusvahelise turu tarbeks – aga nagu tööandjale mõneti valusalt selgub, on parim sekspartner ikkagi elav inimene. Ühesõnaga, leitakse ka viis, kuidas inimaju nii töödelda, et luua täiuslikke inimseksimasinaid. Et tegemist on niivõrd kinnise ja seetõttu salapärase eksperimendiga, on ajakirjandusel hirmus himu teada saada, millega seal eksperimendilinnakeses õieti tegeldakse. Ja peategelased on need tallekesed, kes peavad nii mõndagi seepärast ohverdama.

Peategelastest paar Stan ja Charmaine (kes kumbki seda lugu jutustavad) pole otseselt sellised tegelased, kellega tahaks nüüd samastuda (sest Atwood on ikkagi osav autor). Kui Stan on nagu on, selline mühaklik mees, siis Charmaine ja tema… valikud (mis õieti pole just valikud), on õige… noh, keerulised. Noorpaari armastuski on selline… mitte just tüüpiline armastusromaanidele, Atwood on ka seda õige musta huumoriga vürtsitanud (jajah, finaal). Ühelt poolt elad neile kaasa, et nad ikka jamadest pääseksid, teiselt poolt – aga mida hullu võiks veel nendega juhtuda. Natuke arusaamatuks jääb, et kui raamatu algul on kujutatud eriti lohutut kirdeosa Ameerikat, siis lõpus pole suurt midagi sellest kirdeosa õudusest.


„Soovin sulle imekaunist reisi,“ lausub ta. Patsutab mehe kätt ja keerab selja, et ei oleks näha, kuidas ta süstlanõela pudelikesse pistab ja süstla täis tõmbab.
„Ärasõit,“ ütleb ta reipalt. Veeni leidnud, torkab ta nõela sisse.
Ömmömmömm, mõmiseb mees. Keha kaardub. Silmis on õud, kuid mitte kauaks. Nägu lõtvub; põrnitses pöördub temalt lakke, tühja valgesse lakke, mis mehe jaoks ei ole praegu tühi ega valge. Mees naeratab. Charmaine mõõdab protseduuri pikkust: viieminutine ekstaas. Paljud ei saa elu jooksul sedagi.
Siis teadvusekaotus. Siis lakkab hingamine. Süda vaikib viimasena.“ (lk 88)

„Ta ei olnud ju läinud Stani tapma. Mitte Stani. Aga kuidas oleks ta saanud teisti talitada? Temalt taheti, et ta kasutaks pead ja eiraks südant; kuid kerge see polnud, sest süda vaikib viimasena ja tema süda tuksus sees terve süstla ettevalmistamise aja, mispärast ta oligi nutnud algusest lõpuni. Toibudes lebas ta juba valutava peaga kodusel diivanil.“ (lk 209)


Kommentaare ei ole: