19 oktoober, 2016

Ellen Klages – Echoes of Aurora (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)


Klages on selline... enamvähem loetav autor. Lood on nii... enamvähem, pole midagi hullu, keerukat ega tüütut. No ja ka mitte säravat. Paistab, et Strahanile on Klages oluline autor, nii võib teda leida väga mitmest Strahani koostatud antoloogiast ja kogumikust. Käesolev lugu on aga selline... mis on ikka parajalt mööda minu jaoks (samas kui eelmine kogemus Klagesiga oli keskmisest positiivsem). Kuigi poeetiline jne, siis jääb mulle arusaamatuks, et milleks küll valiti aasta parimate kogumikku. No et poeetiline ja segatud antiikmütoloogiaga... aga jah.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine naine naaseb peale isa surma sünnikodusse, et siinsest kinnisvarast vabaneda. Mälestused jne, muuhulgas tammest, kuhu ta lapsena omale puu otsa onni ehitas ja seal igati õnnelik või maailma eest varjus oli. Nüüd on aga see puu enamvähem kuivanud, üleüldse on sünnikodu päris lage ja kõle. Korraga aga... hakkab muusika mängima ja õue peal tantsib roheliste riiete ja roheliste silmadega naine, kes peale seda akti ujub loo kangelannale külje alla, tutvustades end kodutu poetessina. Paljastan saladuse, mis muidu selgub loo lõpus – tegemist on drüaadiga, seotud selle sureva tammega. Naised saavad lähedaseks ning on igati intiimsed. Kuid siis algab sügis... ja puu kaotab oma viimaseid lehti. Draama-draama.

Mitte et oleksin puukallistajate vastane või loodusvihkaja... aga vähe lillelapselik lugu tänapäevases soustis. Esimesel lugemisel ei saanud dramaatikast suurt midagi aru, teine lugemine andis tekstist vähe asjalikuma ja arukama mulje... aga ikkagi ei saanud loo pateetikaga sinasõbraks.

Kommentaare ei ole: