06 oktoober, 2016

Hannu Rajaniemi – Elegy for a Young Elk (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)




Lugu, mis algab justkui fantasy (inimene ja purjus karu on koos jahionnis), kuid pöörab järgmisel leheküljel juba väga... fantastiliseks sci-fiks, korraga asendub see Soome looduseidüll veidraks posthumanistlikuks (?) düstoopiaks – erinevates vormides tehisintelligentsid jagelevad omavahel võimu pärast, ning inimese roll on midagi tüütu, kuid vajaliku koormaloomana. Muidugi, ega jahimees pole ka niisama suvaline tegelinski, tema naine ja poeg on nüüdses maailmas omal moel prominentses rollis. Pealegi on mees poeet... ja kui ta viimaks luulesoone leiab, on see... noh, väga eriline värk jne.


Ühesõnaga, tegemist on ulmega, millest üldiselt hoian vähe (või rohkem) eemale, seda muidugi eelkõige inglise keelest lugedes. Soome-ugri lugeja rõõmuks on Rajaniemi vürtsitanud teksti mõnede soomekeelsete väljenditega, vandesõnade puhul puudub neil ka tõlge (tekib kergelt omamehelik tunne!). Plusspunktid fantaasia eest (see soome õhustik!), aga selline posthumaanse (või muudel puhkudel täiesti ulmelise) kultuurist lugemine on üldjuhul paras hambavalu.

Rajaniemi on ohtralt esindatud ingliskeelsetes antoloogiates, oleks huvitav kuulda, kuidas ta inglise keeles kirjutava autorina soome kirjandusse sobitub (ja miks Leena Krohni värske ingliskeelne tõlkekogu olevat niivõrd oluline?).

Kommentaare ei ole: