25 oktoober, 2016

P.I. Filimonov – Laulis, kuni kõik lõppes (2016)

Mul pole halli aimugi, mida Filimonov selle romaaniga õieti öelda tahab. Tekst on igati tihe ja mänguline, pähe tekkis kaks teost, mis meeenusid romaani lugedes. Näiteks Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees” - vanaema lood meenutavad pisut tolle romaani hullu osa jutustaja cliffhangereid; mõlemas romaanis põimuvad nii “reaalne” kui “fiktsioon” ning moodustavad kergelt plahvatusohtliku kompoti. See kronoaugu situatsioon (kronoastroloogia järgi passiivne tsoon), väljapääsmatu olukord tuletab pisut meelde Ballardi “Unenägude täisühingut”. Kronoaugu tõttu võiks raamatut pidada koguni ulmeromaaniks!

Sündmustik siis selline, et Tallinna ühes slaavi suguvõsas on parandamatult haigeks jäänud võimukas vanaema. Suguvõsa on veendunud, et vanaemal on peidus varandus, mida see aga ei taha paljastada, niiet vanaema soovil pannakse ta haigevoodi juurde valvesse loo minajutustaja Olympius (nii 27-aastane noormees, kes pole just kõige edukam), kes peaks siis vanaemalt selle saladuse kätte saama. Vanaema aga… ei paljasta midagi, hakkab aga jutustama-sonima üpris pööraseid lugusid, mida nagu ei ootakski selliselt stalinliku kasvatusega memmelt.



„Mis aga puutub punasesse lambikesse, siis see töötas laitmatult, hakates põlema just siis, kui mutike alustas õhu väristamist oma arvukate juttudega. Üsna varsti ma mõistsin, et tahan neid kuulata. Ma tahan neid kuulata võimalikult palju, nii palju kui võimalik, ühtki vahele jätmata. Mitte sellepärast, et ma lootnuks kuulda neis juttudes informatsiooni perekonna-aarete kohta. Lihtsalt pidin. Kui ma juba selle tööga nõustusin, siis teen ma seda kohusetundlikult. Pealekauba, iga kord vanaema järjekordsesse lukku sukeldudes kogesin ma uusi, kirjeldamatuid tundeid, minu silmi tõusid aegajalt pisarad, huultele kord sülg, kord õnnis debiilikunaeratus, ma nägin selliseid värve, mida ma kunagi näinud ei olnud, kuulsin sellist muusikat, mida keegi surelikest mitte kunagi ei kuule. Ma sattusin sellistesse kohtadesse, kuhu jõuavad ainult doktor Hofmanni tänulikud õpilased igal aastal jalgrattapäeva tähistades. Ma vajasin neid jutte.“ (lk 49)

Olympius elab vanaema korteris, toidab ja hoolitseb ta eest ning muuhulgas tutvub vanaema endiste naabriga, kellelt kuuleb ootamatut teooriat, et nimelt on seda Tallinna kesklinna piirkonda tabamas erakordne saatus - seal tekib miskisugune kronoauk, mille tagajärjel see piirkond muutub tsooniks, mis kaob inimeste teadvusest. Sealt tsoonist peaks põgenema, et mitte lõksu jääda - seejuures on oluline vanaema, kes on selle kronoaugu kese (või midagi). Ja kui vanaema laulma hakkab… oi oi oi. Muidugi hakkab peagi vanaema laulma ning Olympius koos kaaslastega satub täbarasse olukorda.

See on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Filimonov jutustab hulga lugusid, neid kokku kuhjates ja miksides (no tõepoolest, vahel lähevad need kõrvallood lendu õige hoogsalt, et siis lehekülgi hiljem tagasi voolusängi asuda). Aga mis sellest täpsemalt moodustub… vaat ei oskagi öelda. Tekst on põnev, aga… aga… millest õieti?



“Öö lõppes sama rahutult, kui algaski. Ma proovisin üheaegselt nii uinuda kui ka kuulatada Nadežda ja Genka asjatamist seina taga. Ja ma ei oska öelda, kas ma tegelikult midagi kuulsin. Mitte et sel oleks vähimatki tähtsust, puhas uudishimu, ei midagi muud. Aga jällegi, selge see, et kui sa lamad pinges ja kuulatad naabertoa pimedust, enam-vähem kindel, et kuuled seal midagi sellist, mida võib tõlgendada absoluutselt ühetähenduslikult, siis varem või hiljem sa seda ka kuuled. Ega saa aru, kust see heli tuleb - kas tõepoolest suletud ukse tagant või hoopis sinu kujutlusest. Selles suhtes olin ma kaotanud kindluse absoluutselt kõiges. Ainult vanaema laul kõlas objektiivse reaalsuse puhta muusikana. Ehkki puhta muusika osas ma liialdan. Pigem oli see kui krigisev kraabitud plaadiga grammofon, mis üritas reprodutseerida noore Robertino Loretti häält, aga välja tuli kuke kiremine, seksuaalselt erutatud kassi väugumine, Brežnevi matsutamine, mingid hirmsad surmaeelsed sosinad, sosinad ja karjed.” (lk 268-269)

Kommentaare ei ole: