Küllap on autor tüdimuseni kuulnud, et ta loome pole lihtne, et see on ebamugav ja vastuolulisi tundeid äratav. Mäletan, et enne seda blogi jätsin ta proosaraamatu pooleli, sest see oli… no väsitas ära, ei jaksanud vastu võtta (ka hiljuti loetud luuleraamatute puhul ei lugenud ma neid korralikult kaanest kaaneni läbi). Kas seda võiks nimetada külmaks või koguni kalgiks proosaks? Tõsi, käesolev jutukogu pole niisugune kirjandus, mis keeraks lugejal hapnikukraanid kinni - muidugi, ma ei saa niisamuti öelda, et oleksin raamatu kõiki sügavamaid allhoovusi tabanud või oluliseks pidanud: sest olen võrdlemisi tuim mees (mitte et ma nüüd väidaksin, et tegu oleks naiskirjandusega!). Selle jutukogu põhjal võiks mõelda, kas Viidingu puhul on mingeid võrdlusvõimalusi Triin Soometsa proosaga, mis tegeleb niisamuti inimkogemuse ümberkorraldamisega (või oleks see võrdluse otsimine ülekohtune kummagi autori suhtes?).
Huvitaval kombel on siin raamatus peale muinasjutuliste tänapäevadraamade päris palju nooruseteemalisi tekste, “tütarlapsest sirgub naine” narratiiv paistab olevat Viidingule oluline. Ja et tegemist on kirjandusega, pole need lapsepõlvelood ja sellele järgnev just ülemäära õnnelikkust manifesteeriv; tipnedes koguni sellise õõvastava mõrvalooga nagu “Geerd”.
Väga selgelt kerkib minu jaoks sellest raamatust esile “Lihtne lugu”, mis võiks vabalt ilmuda mõnes horror-antoloogias (meenub Ehlvest, keda ulmelugejad ei taha pidada õudusjuttude kirjutajaks). Tegu on kavala krutskiga looga, kus autor mängib justkui oma minakujuga ja sellest tulenevalt ootad mingit eneserefleksiooni tänapäeva ühiskonna asjus, kuid… ma ei saa saladust välja rääkida. Jutukogu kontekst annab loole väga mõjusa raami, mida siis omakorda väänatakse… edasi; lugeja saab üht, teist ja kolmandatki. Käesolev tekst võiks vabalt kandideerida Tuglase novellipreemiale.
“Ja ehkki ma ei pidanud ennast just üleliia tagurlikuks inimeseks, vihkasin üle kõige sotsiaalseid kohustusi., mille hulka kuuluvad nii pealiskaudne, ent pidev enesereklaam, kui ka juhututtavatele netikeskkonnas oma elust ja meeleoludest teada andmine. Arvutiajastul on isegi loovinimesed muutunud pehmeteks kodanlasteks, nurudes võimalikult paljudelt oma isiku aktsepteerimist, seejärel võltsi tagantkiitmist ja ennast taandavat sõprust. Kogu avatuse nime all aset leidev vaimne pehmenemine päädib võhivõõraste poolt küberruumi paisatavate pläraväljaheidete alandliku vastuvõtmisega ning lõppeks ükskõikse või koguni süütundliku kõigesöömisega. Pole tähtis, et inimese lugematutel teretuttavatel on kardinaalselt vastupidised seisukohad ja eluhoiakud ja võib-olla koguni poliitilised vaated kui tal - teisi on ikkagi tarvis selleks, et pääseda ebavaimseid natuure alatasa tabavast igavusest ja rahuldada turvaliste elamuste otsingukihku, või siis selleks, et vaigistada meeleheidet meelelisusega.” (“Lihtne lugu”, lk 53)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar