02 detsember, 2016

indrek koff - saja rahva lood (2016)

Tänavune kinkeraamat jõuludeks on metamuinasjutud melanhoolsetele unistajatele ja kriitilise meelelaadiga mõtlejatele. Eks selline narratiivikogu meenutab väheke OULIPO eksperimente; nii võiks mõelda, et inspiratsioonipuuduses vaevlev kirjutaja leiaks siit vajadusel oma loole mõne sobiva süžee. Väike võrdlus võiks olla eelmise Koffi lugemiselamusega, illustreerija Jüri Mildebergi kaudu tekib paralleele ka Saare võlumaailmadega. Järgnevad valikud on lihtsalt sellised, mis mulle praegusel hetkel silma torkasid. Valimata jäid need metamuinasjutud, mida aga ei tahtnud ümber trükkida mõne oma muinasjutu tõttu. Või midagi sellist, aga mitte päris kindlasti.

“Muinasjutt saavutusvajadusest.” (lk 6)


“Lihtne muinasjutt: klient on kuningas.” (lk 9)


“Nostalgiline muinasjutt mehhanisaatorist, kes ei teadnud, mis on nukkvõll, plokikaane tihendist rääkimata, aga muidu oli väga tore mees ja hea inimene. Viina ei võtnud suu sissegi.” (lk 13)


“Muinasjutt enneolematust vaprusest. Õnnelik lõpp, kusjuures, jäi siin ainult selle taha, et kangelane talus vapralt kõik katsumused, kuni lõpuks ei pidanud enam vastu ja suri.” (lk 14)


“Muinasjutt põlevast linnast ja kohutavast vaikusest.” (lk 20)


“Lõputu muinasjutt rändaja teest. “Nii ilus!” õhkavad kuulajad. “Kahju ainult, et homme on tööpäev.”” (lk 32)


“Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda muinasjuttu!” (lk 37)


“Muinasjutt liiga rasketest valikutest. Kangelane, kes ei suutnud otsustada, kumba ta siiski eelistab, kas püha Graali või kirgastumist, saadeti lõpuks lihtsalt koju tagasi. Ta ostis poest mõned õllesigarid ja paki mandleid šokolaadis, vajus koju jõudes teleka ette diivanile ja jäigi sinna, hinges seletamatu rahutus. Või mitte rahutus, vaid kibedus. Või ei, mitte kibedus, vaid mingi niisugune tunne, et oled nagu sügavalt õnnetu, kogu olemusega, põhjani, ja see on meeletult kurnav, aga samas ei taha sa sellest tundest ka vabaneda. Umbes nii, et mina siin, näe, kannatan ja mul on kohutavalt valus ja puha, aga teie ei oska seda hinnata. Paras teile!” (lk 52)


“Muinasjutt lootusest, et kogu see jama ükskord lõppeb.” (lk 54)



bukahoolik (linke mujale)

Kommentaare ei ole: