31 jaanuar, 2016

Lucius Shepard – Salvador (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Pildikesi džunglisõjast Salvadoris, kus siis ameerika eriväelased oma mitmesuguseid tegusid sooritavad. Dantzler kuulub gruppi, mis liigub väikse salgana ja püüab hävitada sandinistidest partisane. Lihtsam kui Vietnamis, nagu neile öeldakse, samas see metsik loodus... ja tühjus... see on veider, see on harjumatu, see on võõras, see on õudne. Et lahinguülesannetega paremini toime tulla, on eriväelaste varustuses üks eriline tablett. See annab neile... erilise jõu, selguse, teotahte, tapmine on selle mõjus kui mäng. Tableti mõju kestab nii pool tundi, ehk üheks hävituslahinguks piisav; niisamuti aitab blokeerida tehtust selgeid mälestusi. Aga... see tableti tekitatud võitmatuse tunne on võimas, ja nii viskavad eriväelased neid stabiilselt hinge alla, iga kord kui patrullil või valves ollakse. Eks tablettide liigtarbimisega kaasneb see, et see muudab maailma vastuvõttu.

Dantzleri isa on teadlane, kes on varem viibinud Salvadoris ja siinsete inimeste uskumusi uurinud – millised vaimud, millised surmakombestikud, mis on hing ja mis on teispoolsus. Ühesõnaga, kõik ained on valmis, et tekst keeraks ära äraspidiseks ning Dantzler satuks seiklema põliselanike uskumuste manu.

Ega nüüdisajal suurt ei meenutata ameeriklaste tegusid 80ndate Ladina-Ameerikas. Olid mingid operatsioonid, külma sõja vastasseis Kuuba ja Nõukogude Liiduga jne. Tekst pole ehk klassika, aga müstiliste sõjalugude huvilistele vast ikka loetav.

30 jaanuar, 2016

Ian R. MacLeod – The Cold Step Beyond (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Kaugtuleviku lugu, mis lõppeb õige segaselt. Ajastu on selline, et inimestest on alles vaid naised: või noh, kas tegu on üldse inimestega... selles mõttes, et tehnoloogia on olnud niivõrd, uh, ulmelise arenguga.

Igal juhul, loo peategelane on Bess. Bess on orb, kes on üles kasvanud Sõdalaste Kiriku hoole all; ja mitte viksiks nunnaks, vaid ta on treenitud sõdalaseks, kelle ülesandeks on koletute koletiste ja teiste dimensioonide õudustega võidelda. Ainult et... Bess on nüüd oma kolmandal iseseisval missioonil ja ta ei saa senini aru, mis ja kes need kardetud koletised on. Miks ta teeb pigem... nö prügitöid, nii on ta pidanud tapma väeti ja põdura elaja (kuna kohalikud ei tahtnud ise halastussurma teha) või siis olema hirmutavaks ihukaitsjaks. Ja nüüd, oma kolmandal missioonil, peab ta hävitama midagi... aga mida, pole ta veel selgust saanud.

Bess viibib üksi metsikus looduses ja teeb oma sõdalaseharjutusi, kui korraga avastab, et keegi jälgib teda. Jälgijaks osutub... inimlaadne olevus, võiks öelda, et nunnu, aga ikkagi kahtlane, nagu Bess on oma õppe tõttu veendunud. Siiski ta ei tapa seda olevust – kes nimetab end Elliks – ei sel ega järgmisel päeval. Neist saavad justkui sõbrad, ning Elli viib Bessi oma elukohta, milleks osutub paik nimega Surnute Saar. Siit hakkab hargnema lahti saladus nii Bessi kui Elli päritolust...

Lugu on omal moel tore kuni selle puändini, mis läheb õige puändikiskumiseks; et oleks ikka eriline ja kummastav lugu jne. Muidu on aga huvitav lugeda, kuidas Bessi minapilt avardub, kuidas ta hakkab aduma, et see Sõdalaste Kirik polegi nii püha asutus... või et millest on ta ilma kuna ta sellises kohas kasvatati. Ent siis tuleb suur finaal, mille peale peaks ah ja oh ütlema, ikkagi nii kõrgelennuline tragöödia jne.


“But she now explained how the origins of her church could be traced back to the time of the first jumpships, when gateways had been discovered where all the time, space, and matter turned back in a cosmic rent. It had been a great breakthrough for womankind and every other sentient species, but it had also brought an end to the simplicity of one reality and the linear progression of time. Now, other forms of existence that had previously been thought of as nothing but useful constructs in understanding the higher dimensions of physics rubbed close against our own. The true aliens, the real horrors and monstrosities, lay not in the far-flung reaches of galaxy, but sideways. And each passage of a jumpship disturbed enough of the fabric of this reality to allow, like a breath of dark smoke from a creak beneath a door, a little more of a seepage of these other realities in. sometimes, they were comical or harmless. Often, they weren't noticeable at all. But sometimes they were the stuff of abject nightmare.” (lk 398)

29 jaanuar, 2016

China Miéville – Perdido tänava jaam II (2015)

Miéville'i loodud New Crobuzoni maailm läheb üha kummalisemaks. Kui esimese raamatu puhul kurtsin, et kaanetutvustus jutustab asjadest, mis pole veel toimunud, siis nüüdseks on puudutatud kõiki tutustuses mainitud teemasid. Siiski on selgusetu, et miks on raamatul just selline pealkiri, seni on Perdido jaam üsna taustal.

Niisiis, plahvatab tegevus kui juhuslikult Isaaci kätte sattunud röövik nukkub ja osutub... kustutajakoiks. (Tekst võib osutuda üpris vastumeelseks neile, kes putukate maailmaga suurt tegemist ei taha teha.) Kustutajakoi on selline olend, millega ei taha pistmist teha ükski vägevam jõud – nimelt toitub see võigas olend alateadvusest, ja New Crobuzonis on peale inimeste tõesti lai valik erinevatest mõtlevatest olenditest. Kuid lisaks mõtlevatele olenditele on linnas veel neli vangistatud kustutajakoid, kellede eritisi kasutavad kriminaalid võimsa narkootikumi (hea nimi: unepask) tootmiseks. Ja Isaaci juurest valla pääsenud kustutajakoi vabastab laborist need neli liigikaaslast. Üheskoos asutakse linnaelanike... alateadvusi tühjaks imema.

Isaac ja ta sõbrad on hädas. Neid otsib linnavalitsus ja neid ajab taga see narkojõuk, kes kahtlustab Isaaci katses mõnuaineteturg üle võtta. Kurjategijad on võtnud pantvangi mehe putukarmukese, mis tekitab Isaacile üsna suurt meelehärmi. Kus häda kõige suurem... seda veidramad aitajad esile kerkivad (kes/mis võivad soovida omaltpoolt eiteamida). Ühesõnaga, tekib mitmeid võikaid olukordi ja heade võidutsemine näib enam kui kahtlane.

Eks autor on loonud üpris... võõrailmelise maailma ja bestiaariumi. Olemata mütoloogias asjatundja, ei julge arvata, kui palju on siin Miéville'i omaloomet ja kui palju on esindatud rohkem või vähem tuntud olendid, igatahes on moodustunud päris rüve maailm.

“Ja siis nägi Isaac midagi Barbile'i peanaha all võbelemas, punnitamas, siplemas ja värelemas nagu angerjas mudas, ta nägi naise silmade taga liikumist, mis ei olnud loomulik, ning nägi, kuidas lima, pisarad ja haavavedelik Barbile'i pea aukudest välja immitsema hakkasid, samal ajal kui eluka keel end ta meele sisse vingerdas. Ning enne kui Isaac põgenes, nägi ta, kuidas Barbile'i pilk tuhmus ja kustutajakoi kõht paisus, samal ajal kui ta oma janu kustutas ja naise kuivaks jõi.” (lk 198)

28 jaanuar, 2016

Paul McAuley – Macy Minnot's Last Christmas on Dione, Ring Racing, Fiddler's Green, The Potter's Garden (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Õrn looke suurejoonelisest (ja karmist) tulevikust, kus inimkond on levinud Päikesesüsteemi ja asustab igasugu planeedikolkaid ja kuukesi. Ei valitse üldised vallutus- ja terraformimisrõõmud, on inimesi, kes tahavad distantsi sellistest hoogtöödest ja tüütutest inimestest – luua uusi eraldatud elukohti, kus elada nii nagu võimalik ja sobilik. Elada võimalikult vabalt, nö hipilikus vanadekodus või kommuunis. Ühes sellises pärapõrgus paiknevas kommuunis sureb peategelase isa. Naine pole isast juba mõnda aega midagi kuulnud, seda siis alates ajast kui mees pensionile jäi ja eemale kolis. Isa viimane soov on, et tütar tuleks ja puistaks tuha laiali – seda ühes salastatud kohas, millest kommuuniliikmedki teadlikud pole, nagu selgub naisele. Ta tutvub isa sealsete tuttavatega, kuuleb lugusid selle Päikesesüsteemi pärapõrgus asuva koha harmoonilisest ja tormilisest elust. Seal on inimesed, kes tahavad kogeda... lihtsat elu, rõõme oma tegemistest või rahu sellest tormilisest maailmast, mis muudkui pulbitseb. Et tegemist ikkagi eriliste inimestega, siis teevad nad igasugu kunsti, oma tarbeks ja sealse ühiskonna heaks. Ja nagu tütrele selgub, on ta amatöörkeraamikust isa loonud installatsiooni, millele tuleb siis tuhka peale piserdada.

Nojah, selline vaikne ja kena lugu tulevikust, inimesed püüavad õnne ja harmooniat: luua isemajandavat kommuuni ja teha üksteise rõõmuks skulptuure. Tuleviku love, peace & happiness.

27 jaanuar, 2016

John Wyndham – Trifiidide päev (2015)

Arvasin, et kunagi nooremana olin seda raamatut lugenud, kuid samas ei tekitanud lugu mingit äratundmist. Tegemist siis hoiatusromaaniga – mis juhtub kui surkida loodusega (sel üllal eesmärgil, et üha suureneva inimkonnaga on tekkinud Maal ressursside puudus) ja millised tagajärjed võivad olla võidurelvastumisel (äsja kasutusele võetud tuumarelvadele on nüüd suurem huvi kosmose- ja biorelvadel – eks siin ole II maailmasõja järelmõju, mille õppetunnina sooviti masse hävitada võimalikult distantsilt ja põhjalikult). Kui järele mõelda, on päris hämmastav, et 1951. aastal ilmunud romaan niivõrd otseselt viitab kosmosetehnika ohtudele.

Nimelt on tegelastel toimunu kohta üks versioon, et inimeste masspimestamise on põhjustanud just Maa orbiidile viidud keemiarelva katsetus või õnnetus sellega. Ja eks trifiididki on tekkinud nõukogude teadlaste uuringute tagajärjel. (No lihtsam ja rõõmsam seletus oleks, et trifiidid on võõrpäritoluga olendid, mis nõukogude teadlaste kätte sattusid ja see hilisem masspimestumine on põhjustatud trifiidide kamraadide tegevusest.) Ehk siis edasi tekib küsimus, et kas ja kuidas saaks inimkond edasi püsida peale sellist katastroofi – kui jätkusuutlikuks osutub see vaid tühine osa inimestest (kes peavad ellujäämise nimel võitlema vallapääsenud trifiididega). Kas ellujääjate järglasi ootab järkjärguline metsistumine – sest pole ressursse, millega teadust teha, kõik peavad tegutsema vaid ellujäämise nimel; need teadmised, mis katastroofist pääsenutel on, kaotavad oma kasutusvõimaluse juba ühe põlvkonnaga. Eks selliseid hoiatavad metsistumisvisioone on nii mõneski romaanis käsitletud.

Wyndhami romaan tekitab vastandlikke tundeid – ühelt poolt on huvitav visioon, teiselt poolt üsna tavalises põnevusromaani laadis kirjutatud tekst, mistõttu tänapäeva mõistes oleks seda raske pidada heaks (ulme)kirjanduseks. Jah, klassikaline tekst, aga... va vanamoodne. Hiljuti lugesin arutelu science fictioni kohta, kus kommentaarides toodi välja et hea ulme puhul on oluline nii “hea science” kui “hea fiction”; võrdlemisi fantaasiavaese inimesena hindan vast “fictioni” osa seda enam. Nii on ka Wyndhami teksti puhul tegelased üsna üheplaanilised, mis vahel paneb haigutama.

Ahjaa, romaani puhul on tegemist uustõlke, mitte taastrükiga. Taimede kommunikatsiooni kohta saab lugeda näiteks hiljuti ilmunud populaarteaduslikust raamatust “Mida taim teab”.

26 jaanuar, 2016

John Irving – Garpi maailm (2006)

Vahel tahad lugeda midagi sellist, mis üheaegselt lõbustaks ja kurvastaks, ning selleks otstarbeks sobis käesolev melodramaatiline ja ekstsentriline tragikomöödia imehästi. Muidugi, kuna olen romaani varem lugenud, siis enamvähem teadsin, mis mind eelnevalt kummitas; samas olin sisu niipalju unustanud, et raamatus olev muu draama tekitas taas üllatusi.

Aga jah, kõik need naljakad või ängistavad suhtedraamad, ekstsentrilised tegelased ja olukorrad, Garpi loomega seonduv jne jne, kõik see on huvitav; kuid romaani esimesest lugemisest oli mulle meelde jäänud see, kuidas autor avab lugejale Garpide poja surmale järgnenut. See tühjus, millegi olemusliku pildilt puudumine. Ja kuidas sellega... tegeldakse. Kuidas on võimalik end kokku võtta, uuesti sündida. Lagunemine ja pere taasehitus. Eks nüüd teistkordsel lugemisel oskasin oodata seda “pildi poolikust” ja seetõttu polnud mulle nii vägeva mõjuga... aga ikka dramaatiline ja paras pisarakiskuja. Lisaks veel see, kui otsa tuleb “Bensenhaveri maailma” avapeatükk. Ja no ootamatult tabas, et lõpp läheb nii pagana melodramaatiliseks – Irving ei jäta ühestki kivist vett välja pigistamast.

Muidugi, ühelt poolt võib mõelda, et ehk Irving püüabki niivõrd kireva looga eelkõige lugejaid püüda (et siis... seebiooper?). Aga samas, äkki autor vaid sooviski lugu just sellisena jutustada ja kõik, kommertskirjandusena või mitte. Ükskõik, selline lugemine kulus ära.


“Garp vaatas Helenit; ta suutis liigutada ainult silmi. Ta nägi, et Helen püüdis talle vastu naeratada. Silmadega püüdis Garp sisendada temasse kindlust: ära muretse – mis sellest, kui elu pärast surma polegi olemas? Elu pärast Garpi on ometi olemas – usu mind. Isegi kui surmale järgneb ainult surm (ja nõnda edasi), ole tänulik väikeste möönduste eest – mõnikord näiteks tuleb ette, et seksile järgneb sünd. Ja kui väga veab, siis mõnikord järgneb sünnile seks! Juft nii, nagu oleks öelnud Alice Fletcher. Ja kus on elu, rääkisid Garpi silmad, seal on lootust, et on ka energia. Ja ära kunagi unusta, et on mälu, Helen, rääkisid Garpi silmad talle.” (lk 602)

25 jaanuar, 2016

KU – Ma ärkasin su süles (2015)

Armastusluule, mis vahel kisub õige krüptiliseks. Et selle armastusega kaasnevad vahel ka füüsilised väljendused või soovid... millest on mõnevõrra ebamugav lugeda. Autorile paistab olevat tekst tunnete väljendamiseks, mitte just ilmtingimata kirjandusliku väärtusega tekstiks destilleerimine. Raamatu kujundus... on omal moel kongeniaalne. Kaanekujunduse kohta ei ole midagi öelda, küll aga need fotomontaaažid kunstiteostest (ja muidu fotodest?), mis loovad teksti ümber üsna painajaliku meeleolu. Kõik need väljavenitatud kehad ning kontekstist välja rebitud ja töödeldud poosid – tõepoolest, selles on maailmavalu ja õudu. Painajalik raamat.

salaarmastus 
ma armastan sind ütlen algul ära sinu sametised silmad lõpmatult täidetud
magusast siirupist su siidine nahk su ihu mis üdini kuum sa lõõmad lõpmatu
kutsena olen sinu ja tahangi olla lõplikult üleni täiega sinu tingimusteta sinu
sinu pilk sinu keha soojus paitavad hinge sinu lõhn viib mõistuse pilve üksi sina
oled veel hea ülim nauding on olla siin sinuga koos olen sust segi ujun ringi
magusas vales vahest röökima ajab vähkren metsikust piinast niuete sees olen
muutunud hellaks tombuks joon vähestki lahkust su silmist ei kübetki kaduma
lähe valvan kiivalt su und unenägudes olen su sees hinged sulandunud üheks üha
kuumav segu hõõgvele lööb lõõmav kirgede sulam võbeleb koletult magusas
valus mind enam ei ole olen igatsus sinust lõpmatult suur kui mind otsib veel
keegi kel vaja mind läheb olen kadunud mind enam ei leia ehk mind polegi enam
kangesti öelda sulle tere ma tahan ja nime ja elukoha külla sind kutsuda väga
väga ma tahaks väikse sõrmega puutuda õrnalt nii õrnalt su tukslevat kätt kuid
miks küll mu suu on kibesoolast vett mõttetult mõttetult täiesti täis

24 jaanuar, 2016

Jack McDevitt – The Cassandra Project (Year's Best SF 16, 2011)

Lugu... kus selgub, et meie eest varjatakse midagi väga-väga olulist. Juhtub nii, et ameeriklased ja venelased teevad tihedat koostööd, et ühiselt uuesti Kuule minna. Noh, kosmoseagentuurid NASA ja Roskosmos on suured sõbrad ning koos jagatakse avalikkusele igasugust materjali. Ja äkitselt avastab ajakirjandus, et venelaste jagatud 1967. aastal tehtud Kuu-fotodelt, et... Kuu peal on kuppel. Kuppel. Mis värk on? Ameeriklaste hilisematel fotodel samast piirkonnast pole sellest kuplist haisugi. Venelastel pole aimugi, et kuidas sellised fotod tekkisid. Peale esialgset ajakirjanduskära asi sumbub järgmistesse skandaalidesse, rahuldutakse sellega, et tegemist on fotodefektiga.

NASAs töötav PR-mees jääb kahtlema ja uurib omalt poolt edasi. Arhiividest ei selgu midagi, sellest ajast pole enam inimesi järel... kuniks ühest vihjest selgub, et mees peaks otsima Cassandra projekti kohta. Ja oh üllatust, elus on astronaut, kes on 1967. aastal Kuul käinud. Mida ta nägi ja miks valitsus selle maha vaikib... noh, nagu loo lõpus tõdetakse, oli mütoloogias Cassandra halbade sõnumite tooja... keda aga ei kuulatud.

Tore tavaulmeline lugu, tõeline vanakooli värk. Lugu, mis võiks tõepoolest... õige olla! Ja Kuul käimise ajalooline narratiiv oleks hoopis teistsugune. Ja inimkonna tulevik... tume, kahtlane. Aga meid on hoiatatud selle ohu eest. Kuid teadupärast Cassandra hoiatust ei kuulata.

23 jaanuar, 2016

Joe Abercrombie – Two's Company (Tor.com, 12.01.2016)

Lugu, kus kaks põgenikust nooremapoolset naist nimega Javre & Shev kohtuvad... poolpalja Whirrun of Blighiga. Kohtumispaik asub kuskil Põhja aladel, naised põgenevad miskite väga-väga vihaste templiteenijannade eest ja Whirrunit ajab omakorda taga Bethodi käsilased (sest Whirrun pole nõus Bethodi ees pead painutama) – seega lugu toimub Abercrombie esimese triloogia ajal (jällegi, ei mäleta, kas Whirrun eksisteeris seal triloogias taustategelasena, minu selgemad mälestused sellest eriskummalisest mehest pärinevad “The Heroes” romaanist ja ühest toredast loost).

Kolm tegelast satuvad kokku kitsal rippsillal. Et tegemist abercrombielike tegelastega, siis loomulikult tegemist üsna ülbete ja sõnaosavate tüüpidega, ning erimeelsuse lahendamiseks (kes peaks keda sillal mööda laskma) otsustavad Shev ja Whirrun võidelda. Eelnevalt lepitakse kokku, et naisele ei virutata mõõgaga rindu ega mehele noaga munadesse. Puhkeb kahevõitlus, mille aga katkestab...

Lugu läheb veel mitme pöörakuga edasi. Tegemist pole just kirjandusklassika kuldvaramut täiendava tekstiga, on lihtsalt selline... netist loetav kiire mõõga-seksi-galantsuse lugu. Et Abercrombiel on ilmumas jutukogu, siis selle sisukorda nähes on käesoleva loo naispaarist veelgi lugemist oodata.

22 jaanuar, 2016

Ann Leckie – Ancillary Mercy (2015)

Radchaai triloogia on valminud. Athoeki süsteem jääb peale pingelist võimuvõitlust alles ning saab proovida õilmitsemist omavalitsuse all... seda tänu sellele, et Anaander Mianaai kooslus (või osa sellest kooslusest) ei taha rikkuda rahulepingut Presgeri liigiga (kes võiks Radchaai impeeriumi hooletu näpuliigutusega hävitada, kuid õnneks omab kummalist autunnet). Kuidas sellise lõpplahenduseni jõutakse, ei hakka loomulikult paljastama (uups).

Eks see triloogia ole kommete space opera. Lecke on loonud sellise kultuuri, mis iseenesest toimib üsna võõrastavalt – kuidas käituda, kuidas süüa, kuidas elada selle Radchaai kombestiku järgi. Kõik on paigas ja reglementeeritud – pinged tekivadki sellest, kui normis esineb ebakõla – seda kas parandatakse või ignoreeritakse. Või õigemini – mida üldse tähendab sellises normiühiskonnas inimeseks olemine (rääkimata sellest, et lugejale on jätkuvalt hägune, mis soost inimene olla võib; muidugi, kui tegemist oleks kellegi muu kui Breqi vaatenurgaga, võiks vahetegemine palju lihtsam olla. Igal juhul saaks eestikeelsel tõlkel sellega olla suuri raskusi). Kui palju on vabadusi, olles Radchaai impeeriumi tööriist. Kui kaugele minnakse isiksuse kaotamisega (seda eriti sõjaväelaste puhul).

Siit edasi tekib küsimus, et kas... tehisintelligentsid võivad olla omal moel inimlikumad (ehk elavamad) kui inimesed ise. Breq ja ta vandenõulased hakkavad nimelt laevade ja asundusi haldavaid tehisintelligentse Anaanderide kontrolli alt vabastama ja tulemuseks on midagi... mis tulevikus võib vägagi erinevalt käituda kui roosades unelmates. Aga eks näis, kas Lecke tahab selle teemaga jätkata.

Loomulikult tuleks seda raamatut tähelepanelikult lugeda, et kõiksugu finesse märgata. Kuid see nõuab muidugi kannatlikkust (vähemalt kolmas osa on seikluslikum kui teine osa, seega huvitavam lugeda) ja head keeleoskust. (Okei, mul oli mitmeid hetki, kui lihtsalt lasin tekstist vähe diagonaaliga üle, tahtsin lihtsalt näha, et kuhu lugu viimaks jõuab.) Ühesõnaga, tegemist on huvitava ühiskonna kirjeldamisega, paras küte ulmelise antroposotsioloogia huvilisele.

21 jaanuar, 2016

George R.R. Martin – A Knight of the Seven Kingdoms (2015)


Raamatus on kolm Egg ja Dunki lugu, mis siis toimuvad ligi 100 aastat enne “Jää ja tule laulu” romaanide toimumisaega, ning peaks eelkõige huvi pakkuma neile, kel südamelähedane Targaryenide valitsusaeg oma tõusude ja mõõnadega. Esimest jutustust olen varem lugenud ning see on omamoodi traagiline sissejuhatus (Targaryenide hea troonipärija saab mõttetult surma) järgmistele jutustustele, kus fookusse tõuseb üks suurem teema – nimelt on oma 15 aastat tagasi toimunud Targaryenide ja nende kõrvalharu Blackfyre'de vaheline suur kodusõda, millest tekkinud suppi senini helbitakse (kogumiku kolmas lugu ongi sellest, kuidas Egg & Dunk satuvad Blackfyre'de uue kodusõja sepitsuste keskele). (Eks Martin on Targaryenide vastuoludest veelgi jutustusi kirjutanud, seda küll teistest vaatenurkadest, mistõttu pole selles raamatus – sest neis pole Egg & Dunki!)

Oluline taustategelane on Bloodraven, kes iga looga hakkab üha enam esile tõusma. Nimelt saab ta peale esimeses loos hukkunud troonipärija järel kuninga Käeks ja osutub üsna saatanlikuks riigijuhiks, kelle kõrval hilisemad nööritõmbajad (Tywin Lannister, Varys, Littlefinger) näivad üsna tsiviliseeritud. Bloodraven kerkib romaanides esile seoses Brani muistsete nägemustega (peaks muidugi mälu värskendama).

How many eyes does Lord Bloodraven have? the riddle ran. A thousand eyes, and one. Some claimed the King's Hand was a student of the dark arts who could change his face, put on the likeness of a one-eyed dog, even turn into a mist. Packs of gaunt grey wolves hunted down his foes, men said, and carrion crows spied for him and whispered secrets in his ear. Most of the tales were only tales, Dunk did not doubt, but no one could doubt that Bloodraven had informers everywhere.
He had seen the man once with his own two eyes, back in King's Landing. White as bone were the skin and hair of Brynden Rivers, and his eye – he only had the one, the other having been lost to his half brother Bittersteel on the Redgrass Field – was red as blood. On cheek and neck he bore the winestain birthmark that had given him his name.” (“The Mystery Knight”, lk 237)

Eks raamatus on oluline osa illustratsioonidel, mis algul mõjuvad üsna nostalgiliselt kolmemusketärlikult, hiljem harjub küll ära. Dunk ongi selline... lihtsameelne vägilane ning Egg... eripärane poisike. Illustratsioonid kuuluks aegajalt justkui mõnda lasteraamatusse, samas on ka üpris võikaid hetki (teibasse aetud pead või puuris lagunevad laibad). Martini kirjutatu näib võbelevat YA piirimail – muidugi, kui jutustajaks ongi veidi lihtsameelne Dunk, siis ehk autor ongi nö tõetruult ta vaatenurka edasi andnud.


Minu meelest ei saa lugeda seda raamatut sissejuhatusena “Jää ja tule laulu” maailma, tegemist on selgelt lisaga (mille puhul võib kahtlustada, et Martin naudib nende kirjutamist rohkem kui viimaste mammutromaanide meisterdamist). Leidub küllaga kõiksugu nimesid, kelle järglased pole enam romaanides mingid taustategelased – muidugi, Dunk & Egg liiguvad eelkõige kohtades, kus romaanide tegevus pole suurt toimunud (võin ka eksida, puhtast laiskusest pole viitsinud kaarte uurida).

Martini huvi Targaryenide vastu... no loodetavasti see ei ennusta romaanisarja võimalikku lõpplahendust, sest sealsed järeltulijad on ikka parajalt tüütud ja tobedad (ja miks küll peab Jon Snow Targaryenide verd olema, argh). Nüüd oleks huvitav lugeda teisi jutustusi – kuigi jah, needki keskenduvad sellele valitsejasoole. Huvitav, kas see raamat tõlgitakse ka eesti keelde? Või on see liialt kallis lõbu (ja kas üldse on tulemas sarja viies raamat, see draakonitepilgar?).

20 jaanuar, 2016

C.J. Cherryh - A Wizard in Wiscezan (Swords & Dark Magic, 2010)


Kui esimesel lugemisel jäi loost segane mulje, siis teisel korral läks pilt selgemaks või hakkas klappima – teksti “värelemine” ongi kujutlus sellest, kuidas võluriõpilasest sirgub võlur, kuidas ta maailmapilt muutub ja enesekindlus kasvab. Selles suhtes... päris ilukirjanduslike ambitsioonidega tekst. Ja et asi veel ambivalentsem oleks, siis... miks linnaelanikud (justkui?) toetavad seda, et naaberriigi valitseja nad allutaks ja oma sugulase võimule paneb?

Aga jah, lugu sellest, kuidas Wiscezani nimeline linn on sattunud ühe kurja mehe ja tema kutsutud deemini võimu alla. Seni linna valitsemises osalenud võlur on läinud koos kolme õpilasega nö põranda alla. Võluri jõud üha kahaneb (arvatavasti deemoni mõjul) ja ta õpilasedki tunduvad olevat kas liialt äpud või kogenematud. Siiski on nad end slummi korralikult ära peitnud ning seal suudavad võlusõnade salaäriga kuidagi hinge sees hoida. Ent siis... jäävad nad vahele – neid on üles otsinud naabrivalitseja saadetud “diversant”, kes soovib kasutada võluri jõudu, et linnakindlusse sisse murda ning seejärel võimaldada naaberriigi armeele linna vallutamist. Võlur pole selliseks teoks võimeline, küll aga ta pakub, et selle ohtliku töö teeks loojutustajast võluriõpilane, kes pole aga oma võimetes üleüldse nii kindel...

Nagu mainitud, on teksti vaatenurk päris osavalt loodud, esialgu paneb natuke pea valutama, ent lähemal vaatlusel osutub päris heaks kirjanduslikuks võtteks. Ma pole küll kindel, mida autor täpsemalt mõtles sellega, et sündmuskohta nö demokraatiat transporditakse... millel see tugineb, et teise riigi (edukas) aadlisuguvõsa on parem kui kohalikud tegelinskid – ja miks linnaelanikud sellega justkui rahul on. Lugu lõppeb nii, et vabalt võiks tegemist olla jutusarja algusega. Aga eks näis.

19 jaanuar, 2016

Ketlin Priilinn – Enne kui on hilja (2015)


Skandinaavialik kriminaalromaan, mis on täidetud hirmsate kuritegude ja õõvastavate detailidega. Et tegemist “Rebecca Lindebergi sarja 1. raamatuga”, siis on siin mitmeid sissejuhatusi uurijate eraellu – muidugi on tegemist inimestega, kel on olnud lapsepõlves mitmeid raskusi ning kelle pereelu on ühel või teisel moel kiivas. Peategelaseks on Rebecca, kes noorena põdenud söömishäiret (sest isa lahkus ja ema temast suuremat ei hoolinud) ning kes kooliajal kannatas kiusamise all. Aga nüüdseks on ta end saledaks treeninud ja uurijaks õppinud ning kolm kuud politseis töötanud... kui korraga kukub kaela see koletu roim, mida siis raamatu jooksul lahendada püütakse.

Kuid tegelikult mõrvaloost suurt ei kirjutakski, igal juhul on see hirmus. Romaani võiks kergel moel nimetada ka naistekaks – et ikka Rebecca problemaatiline minevik ja keeruline olevik (ka teised naiskõrvaltegelased... neilgi on kuhjaga probleeme nii mineviku kui lähedastega). Niisamuti on Rebecca osaline õnnetus armumisekolmnurgas – temasse on armunud vallaline kolleeg Martin, naine aga abielumehest kolleegi Andersisse (aga kuna Rebecca lapsepõlves on isa pere juurest lahkunud, siis ei kujuta naine ette, et ta lõhuks teise perekonna). Anders ei tea vist midagi, küll aga on Martin kurb, et Rebecca on Andersist sisse võetud, ja Rebecca on kurb, et tal Martini vastu tundeid pole ja Andersi vastu sellised keelatud tunded on.

“Meest nähes läbis Rebeccat nii tuttav värin, ja süda, mis jooksmisest juba niigi kloppis, puperdas nüüd hoopis teisel põhjusel. Kui ta vaid teaks, mõtles naine, mida ta minust siis küll võiks arvata? Aga seda ei pidanud ta küll ealeski teada saama. Rebecca hingas sügavalt sisse ja üritas mõtetega töölainele saada.” (lk 16)

Aga raamatu mõrvalugu on hirmus ja kole ja ropp. Lisaks on koduvägivalda ja muid suhtedraamasid, milles pea- ja kõrvaltegelased vaevlevad. Lapsepõlv! Eks vahel ongi tunne, et seda inimhinge räpasust on siin romaanis kohe... küllaga (samas, olles lugenud mõne teise Priilinna romaani reklaamteksti, siis see nii väga üllatav olegi). Ainus vähegi positiivsema olevikuga tegelane on Anders, aga eks järgmistes Rebecca-lugudes keeratakse temagi elu nässu, seemned on juba selgelt idanemas. Natuke arusaamatu, miks kõrvaltegelastest saab Evelini lugu mingilaadse lahenduse, aga samas Taneli oma jääb poolikuks.

Ent jah, mõrvaga seonduvad saladused on... hirmsad (kas ma olen seda juba öelnud?). Nordic noir eesti moodi.


lugemiselamused

18 jaanuar, 2016

Paša Matšinov – Gogoli disko (2015)

Romaani võiks jagada tinglikult kaheks – üks on sorokinlik slaavi-Viljandi eluolu ja mentaliteet, teine see... Gogoli müsteeriumiga seonduv nö metafüüsilisem maailm. Esimene on omal moel huvitav, teine ei tekita suuremat kaasaelamist.

Lugu paikneb siis lähitulevikku, kui peale NATO ja Venemaa sõda on Eesti vallutatud. Kohalik elanikkond on kas maha tapetud või küüditatud, veidi on alles vanemaealist põlisrahvast. Viljandi on nüüd vene linn, omamoodi segu 20. sajandi alguse ja 21. sajandi eluolust. On kõiksugu Venemaalt sisserännanud mahhinaatorid, kriminaalid ja võimuesindajad; blatnoikultuur koos vähese 21. sajandi tehnikaga (ühes kohas juttu nutitelefonidest) – kuigi tõepoolest, eluolu meenutab pigem romantilist arusaama sajanditagusest ajast. Viljandi, kus tegutseb täiesti võõras kultuur, säilinud on küll sõjajärgne (aguli)arhitektuur ja ammused kohanimed, aga täidetud on see võõra sisuga (muuseas ka uusehitised). Ning siin on läbi linna kulgev trammiliin, mille ideest on Matsin hiljuti kirjutanud.

Tegelasteks on taskuvaras, mitmekülgne raamatu- ja pudipadikaupmees, tänavamuusik, kõrtsimuusik, biitlitefänn, kõrtsipidaja ja, ee, helioperaator, kes kulgevad üsna harmoonilises teineteisemõistmises selles üsna... kroonulikus maailmas. On seadused ja kirjutamata seadused, ühtesid ei saa murda ja teisi saab painutada. Elu on omal moel lill, oleks vaid enam mõistvaid naisi.

Ja korraga on sellesse sipelgapessa ilmunud... Gogol ning tulemuseks on kerge hullumaja ja roim. Arvatavasti peaksin olema tuttav Gogoli loome ja mütoloogiaga, sest suuremat ei mõistnud, miks see nüüd nii tähenduslik on. Et jah, oli mõneti kummaline 19. sajandi autor ja muidu kuulus klassik jne... aga mis siis edasi?

Nagu öeldud, on ühelt poolt tegu üsna sorokinliku maailmaga (ka Sorokini romaanid pole tegevustikult just eriti põnevad, rohkem on rõhk tulevikumaailma kirjeldustel ja seisunditel). Kui Gogol kõrvale jätta, on tegu Matsini justkui kõige realistlikuma teosega – on olemas tegevus, mida on võimalik enamvähem jälgida ja kaasa elada. Eks venestunud Viljandi on muidugi teema, millel Matsin mõnuga liugu laseb. Kui autor on nüüdseks käsitlenud läti ja vene teemasid, kas siis järgmiseks oleks oodata soome müstikakultuuri kodustamist?

17 jaanuar, 2016

Scott Lynch – In The Stacks (Swords & Dark Magic, 2010)

Üpris tore lugu maagilisest raamatukogust, mis pole kasutajate vastu üleüldse sõbralik. Tegemist siis maagide ülikooliga, mille raamatukogusse on kokku toodud kõiksugu maagide käsikirjad ja temaatilised raamatud jne, mis üheskoos... käituvad omamoodi mõistatuslikult. Ja et raamatukogu ise on selline õhus hõljuv hiiglaslik kuup, kus ei kehti just normaalsed aja ja ruumi seadused, siis selle hoone kasutamine on võrdlemisi ohtlik või tappev ülesanne.

Ja et teoste kasutajad (ehk üliõpilased) mõistaksid, kui ohtlikud need raamatud tegelikult võivad olla (sest arhiiviriiulitelt tooduna on need üksikeksemplaridena vaid tühipaljad raamatud), on üliõpilastele üheks eksamiülesandeks selle hoone külastamine ning neile määratud kasutatud trükise tagasiviimine selle õigele kohale raamatukogus. Igati erakordne ülesanne, sest ei varem ega hiljem nad sinna raamatukoguhoonesse ei satu. Niisiis asuvad neli raskelt relvastatud võluriõpilast kahe juhendaja saatel ohtlikule retkele, et iga üliõpilane saaks talle määratud trükise riiulisse õigesse kohta tagasi panna. Ja selle käigus puutuvad nad kokku mitmete jõledate (raamatu)koledustega. Aga mitte ainult, nimelt üks üliõpilane...

Ühesõnaga, tore lugu ja hea meelelahutus. Rahulikum kui “Fearsome Journeys” antoloogias ilmunud tekst, ent samas selline ühele (või õigemini kahele) sündmusele keskendumine hoiab kenasti pinget üleval ja pea 50 lk teksti jookseb ludinal.

16 jaanuar, 2016

Michael Moorcock – Red Pearls: An Elric Story (Swords & Dark Magic, 2010)

Olen seni lugenud üht Elricu romaani, mis muljet just ei avaldanud. Käesolev lugu paikneb tegevustikuga jumal teab kui kaugel sellest esimesest romaanist, ja noh, ikka on selline... pateetiline fantasy (nojah, mis on lubatud Tolkienile... siis teistel puhkudel pigem ärritab – nostalgia jne). Milleks kirjutada fantasyt moorcocklikult, kui seda on võimalik teha Kiernani või Abercrombie või Eriksoni laadis? Aga eks maitsed on erinevad ja paljugi sõltub lugemishetke tujust.

Tuleb välja, et maailm, kus Elric tegutseb, on munakujuline. Ja muna tipus on meri, mis siis lahutab kahte maailmapoolt – laevaga on võimalik sõita üle selle... munamaailmatipu. Teisel pool on siis samuti inimesed ja linnad ja... Elricu sugulased Phoornid, kes on õige loheverelised ja kelle perekond ei toimi omavahel just kõige väärikamalt. Et ühe Phoornil on Valge Mõõk, mida Elric hädasti vajab, on mees nõus aitama lahendada seda perekondlikku inetut seisu. Mis muidugi tähendab suurt tapaorgiat.

Moorcock kirjutab justkui vanamoeliselt – mehed on vägevad mehed ja naised on kaunitarid (kuigi ka head relvakäsitlejad). Tegelased on tüübid, mitte karakterid – kuigi jah, võibolla on eelmistes raamatutes-juttudes neid karakteriloomisi kõriauguni arendatud, seepärast puudub siin nende elusalt esitamine. Ja no muidugi see loo lõpplahendus, mis lihtsalt korraga saabub ning Elricu ja sõbrad hukust päästab (jällegi, pole tuttav Elricu maailmaga, ehk seal ongi kombeks, et jumalad sekkuvad hoogsalt tegevusse). Nagu autor tekstis mitmel korral mõista annab, eks see Elric ole üks antikangelane, aga kas sellest piisab, et olla fantasykirjanduse üheks lipulaevaks... see paneb veidi kukalt kratsima.

15 jaanuar, 2016

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Marslaste teine sissetung (2015)

Huvitaval kombel on see päris loetav lühiromaan, just nagu järelsõnas rõhutati. Eks vähe häiri see mütoloogiliste nimede kasutamine, aga küllap oli seda autoritele vaja suuremaks üldistusjõuks.

Lugu siis sellest, kuidas ühes (nõukogulikus) väikelinnas kogetakse marslaste invasiooni. Ühel öösel on justkui maavärin ja kauguses ilmatu tulelõõm, aga ajalehed kirjutavad seejärel, et 200 km kaugusel katsetati pidustuste tarvis ilutulestikku jms (tavaline dilemma, et ajaleht valetab otse näkku). Keegi linnaelanikele toimuvast õieti midagi ei räägi, on vaid segased kuulujutud ja kroonulik tühitähi. Järgmistel päevadel hakkab meedias üldse arusaamatu jutt maomahlast ja selle kogumisest – linlased on kerges segaduses, midagi peaks selle oletatava marslaste ohu vastu tegema, aga samas on palju muudki teha, näiteks klatšida ja kõrtsis aega veeta.

“Sel hetkel oli mulle lõplikult kõik selge. Toimuvad suured sõjaväemanöövrid – võib-olla isegi tuumarelva kasutamisega. Tasus ära see aiamaa tarastamine.” (lk 11)

Rõõmustav on see, et lühiromaani tegelasteks on peamiselt vanemad, auväärsed mehed – need eatud kangelased, kes nooruses kõiksugu raskusi üle elanud, mistõttu nüüdki kõvasti teotahet täis (no kui jääb aega üle klatšimisest ja erinevate asutuste külastamisest). Eks on ka noori tulipäid, kes kaovad kuhugi lähikonda marslastega võitlema... aga nagu peagi selgub, on see üsna totter ettevõtmine, mõttetu idealism – sest ega need marslased nii hullud polegi.

Üsna vahvalt on kujutatud, kuidas väikelinna meelsus muutub – milleks on vaja asjatuid segadusi, kui rutiin saab vanamoodi jätkuda, kui see rutiin saab koguni mõneti parema kvaliteedi (sinine leib!); mis siis vahet on, kes või mis sind valitseb või tarvitab? Ei oskagi öelda, kas tegu satiirilise hoiatusromaani või kirjandusliku uuringuga inimeseks olemisest. Ühelt poolt justkui kolkaliku mentaliteedi kriitika, teiselt poolt... mida sa kritiseerid põhiolemust, mida pole võimalik muuta? Ehk siis kokku moodustub päris huvitav jutustus inimeseks olemisest – ideaalides võime kõik olla vahvad ja omapärased ja iseseisvad, aga loomulik olek on siiski... no peamine, et saaks mõnusalt olla ja suurt miski ei torgiks.

14 jaanuar, 2016

China Miéville – Perdido tänava jaam I (2015)

Et kirjastusele ei meeldi liialt pakse romaane avaldada, on originaalteos eestikeelses tõlkes jagatud kolmeks osaks. Nii on juhtunud, et raamatukaanereklaam räägib osaliselt asjadest, mida selles raamatus küll ei juhtu, aga loodetavasti teises või kolmandas osas jõutakse nende revolutsiooniliste sündmusteni. Igal juhul on tegemist huvitava sissejuhatusega sellesse päris kummalisse Mieville'i voolitud maailma.

Lugu on umbes selline. New Crobuzoni nimelisse linna saabub kõrbest pärit lindmees, kes otsib üles teadlase, kellelt ta siis palub endale uuesti lendamiseks tiivad teha. Nimelt on lindmehe tiivad maha saetud – karistus millegi eest, mida ta teadlasele ei avalda. Teadlane Isaac võtab töö vastu, sest selle eest on rikkalik tasu ja väljakutse ise... väga huvitav. Isaac on pooleldi vabakutseline eksperimenteerijast teadlane, kes teeb asju, mis võivad õige valgustkartvad olla.

Et tegemist on linnaga, kus elavad koos väga erinevad intelligentsed eluvormid, on Isaaci armastatuks putuknaine, kunstnik Lin. Nende suhe on enamvähem avalik saladus – kunstiringkondades aktsepteeritud, teadusringkondades mitte. Samaaegselt Isaaci kummalisele tööpakkumisele saab Lin tellimuse linna kuritegeliku maailma ühelt juhilt – see olend soovib, et Lin teeks temast elutruu skulptuuri. Aga et tegemist on... eripärase olendiga, on Lin ühtaegu hurmatud ja hirmunud, eks kahtlusi ka selles, kas putuknaine üldse ellu jääb.

Isaac uurib võimalusi, kuidas lindmehele tiivad taastada või ehitada – et lindmees saaks loomulikult lennata, mitte et korraks karlssonlikult põristada vms. Peale kõiksugu lendavate olendite uurimist jõuab teadlane järeldusele, et probleemi saab lahendada vaid... peale uue energia määramist ja kasutusele võtmist. Probleem siis selles, et selle nö kriisienergia kasutamine muudaks ühtlasi selle maailma toimimisvõtteid. Lisaks on teadlase kätte sattunud nende loomkatsete käigus üks imelik vagel / röövik, mis...

See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade. New Crobuzoni maailm on täis erinevaid olendeid, nii on näiteks kergelt eemaltõukav kujutleda Isaaci ja Lini paaritumist. Või teisi olendeid, kes inimestega üheskoos elavad. Või muudetud inimesed. Jne, jne. Tuleb olla rahul, et saab tõlget lugeda – originaalis oleks üsna keeruline mõista kõiki selle maailma eripärasid, imesid ja veidrusi. Eks sellist teksti kutsutakse “new weird'iks”, kuid niisamuti võiks seda nimetada auru-, diisel- ja tuumapungi eeskujul fantasypungiks (milleks selline määratlus hea või loogiline oleks, ei oska öelda). Näis siis, kuidas romaan edasi areneb.

13 jaanuar, 2016

Juha Vuorinen – Doku-mentaal (2015)

Tegemist olevat “Joomahullu päevaraamatu” viienda osaga (võiks arvata, et olen eelnevaid lugenud, aga suurt ei mäleta) ning ühtlasi võiks olla tegu selle sarja lõpuosaga – peategelane Juha Berg otsustab viimaks joomise lõpetada ning seeasemel abielluda oma laste emaga. Ja kõik head või kummalised sõbrad on mehe sellisest otsusest enam kui vaimustunud, raamatu lõpp läheb üsna hipifiilinguga armastusefestivaliks.

Aga raamatuga lõpuni jõudmine pole kuigivõrd lihtne ülesanne – nimelt puutub Juha Berg ja ta pere kokku lähedase surmaga. Ehk kui keskealise lapse vanem sureb, saab sellest lapsest paratamatult viimaks täiskasvanu – kas siis sellele reageerida enese ribadeks joomisega või... pühendumisega oma kõige kallimatele? Peale järjekordset ränka joomasööstu teeb Berg otsuse oma elus kannapöördeks.

Et siis – ühelt poolt selline tavaline Vuorineni huumorikarneval (see on omamoodi hämmastav, kuidas kõik tegelased Bergi rohkem või vähem tahtmatutele naljade peale ennastunustavalt naeru pugistama hakkavad); teiselt poolt omamoodi pisarakiskuja lugu sellet, kuidas olla lähedase inimese – Bergi ema – suremise ja sellega seonduva juures. Mida tähendab vanema lahkumine, mida see sinu elus muudab. Eks Vuorinen heidab siingi oma jämekoomikat, aga omal moel on see teema... üsna täiskasvanulikult kirjutatud. On raske ette kujutada, mis võiks kuuendas raamatus tulla, nüüd paistab küll joomahullu teema ammendatud olevat.

12 jaanuar, 2016

Caitlin R. Kiernan – The Sea Troll's Daughter (Swords & Dark Magic, 2010)

Kogumiku üks paremaid jutte. Autor on fantasylugude stampe pisinatuke muutnud – mehest mõõgakangelase asemel on naisest mõõgakangelane, kes aga käitub nö stereotüüpselt – on ilgelt kõva kutt ja ärpleja, joob meeletult ning kepib naisi. Tegemist ehk iiri mütoloogiale toetuva looga (kuigi millegipärast kerkivad mulle silme ette Norra olud).

Merest väljub haavatud sõdalasnaine, kes väidab külaelanikele, et on tapnud neid kiusanud meretrolli. Uskumatu, aga tõsi. Külaelanikud nõuavad tõendust laiba kujul, muidu nad lubatud vaevatasu ei maksa. Mõne päeva pärast uhubki meri rannale trollikorjuse, ning see taritakse külaväljakule. Küla tähtsamad ninad tahavad nüüd veenduda, et kas just see mõõganaine on põhjustanud trolli koletu surma jne. Mõõgakangelanna kerkib külaelanike silmis VIPiks, kõrtsis tehakse jooke välja ning naine kainet hetke enam ei näe. Ent siis... saabub kõrtsi vana nõid ja see on vägagi pahane, et troll on maha löödud ning mõõganaine sellega nüüd uhkeldab – nimelt kaitses troll küla teiste, hulga hullemate ohtude eest, mis merel tegutsevad (asi siis selles, et meretroll vahel söögiks inimesi või kariloomi röövis). Nõid hoiatab veel trolli segaverelise tütre eest, kes elab mägedes ja võib nüüd kättemaksu sepistada. Ja see trollikorjus, see laguneb nüüd külaväljakul õige kummalisel ja ohtlikul kombel...

Kui nüüd pateetiliseks minna, siis päris vinge lugu. On kolm jõudu, mis kokku põrkuvad – iidsed jõud oma seletamatute motiividega, kurikavalad ja ihned külaelanikud ning seiklev mõõgakangelanna, kes siis raha ja kuulsuse nimel suurt midagi enda ümber ei näe (kolme jõu vahel on omakorda nö üleminekud – nõid, kõrtsipreili, trollitütar). Loos pole suuremat dark magicut, eelkõige on väiklased inimesed ja nende häda üleloomulike jõududega – ehk kui vanast maarahvast hakkab midagi väikekodanlikku sirguma. Loo peamised tegelased on kõik naissoost – mõõgakangelanna, nõid, kõrtsipreili ja trollitütar – ning nad pole vaid üheplaanilised tegelased. Hea tekst, hiljuti taastrükitud ühes queerile pühendatud ajakirjanumbris.

11 jaanuar, 2016

Alf Henrikson – Saatuse sõrmed (2015)

Alternatiivajalugusid teemal, et kui midagi ajaloos muuta, kas siis tulemus võinuks olla (euroopalikule) kultuurile parem? Henrikson mängitab seda mõtet mitmel viisil ja leiab, et iga sellise muutusega oleksime praegu vägagi erinevas olukorras – iga sitt olukord on olnud omamoodi sõnnikuks sellele, et läbi häda ja vaeva on sellest tõuke saanud midagi meeldivatki. Poleks närukaeltest paavste, poleks renessansi. Poleks Lutherit, poleks Ameerika hegemooniat jne jne. Vast humoorikamad visioonid on Põhjala ja Rootsi impeeriumide võimalikest õitsengutest, mis siiski oleks üsna pea ammendunud – üle oma varju pole võimalik hüpata.

Henrikson on kirjutanud selle ajaloofantaasia üsna vallatus ja vanamoelises vormis, mis esmapilgul mõjub ehk harjumatult – no tõepoolest, öökapiraamatuna tekitasid paar esimest lehekülge kergelt wtf-tunde – aga seejärel hakkab tekst enamvähem tööle.


“Professor Albert Einstein, kes oli juhtumisi mujal olnud, kui aatomipomm Los Alamoses plahvatas, saabus sügavas leinas Washingtoni ja suutis teatud pingutusega veenda president Harry Trumani ja tema nõuandjat John Forster Dullest aatomipommi poliitilises ohtlikkuses, sest kui sakslastel õnnestuks hävitada New York, Chicago, Oklahoma City ja San Francisco, oleks täiesti võimalik, et demokraatlik partei võib järgmised valimised kaotada.” (“Nemesis”, lk 18)

10 jaanuar, 2016

Tanith Lee – Two Lions, a Witch, and the War-Robe (Swords & Dark Magic, 2010)

Selline kahe teraga lugu, algab üsna vaimukalt ja siis viimane kolmandik läheb üsna umbfantasyks.

Kaks seiklejat ärkavad vangikongis – eelmisel õhtul oli kumbki eraldi sattunud sellesse linna, konfliktide käigus maha löönud kohaliku valitseja ihukaitseväelasi, ning nüüd koos vangikongis virgudes leiavad nad üllatunult, et sarnanevad teineteisega (nagu kaks tilka vett, eks!) ja linna nurjatu valitseja, Vale-Prints, tahab nad eelmise öö vägitegude eest hukata. Mehed taritakse Vale-Printsi ette, kes osutub kohutavalt moondunud 15-aastaseks noormeheks, kes pakub meestele mõttetut tehingut – toogu nad talle tagasi isalt röövitud võlumantel (War-Robe) ja eks jääksid sel juhul ellu... Kuigi jah, erinevad supersõdalased on seda küll ja küll (Vale-Printsi sundusel) proovinud seda tagasi saada ning naasnud mitte ühes tükis. Humoorikad kangelased siirduvadki oma sunnitööle, ja peagi satuvad nõialossi, misjärel algab selle jutu umbfantasy osa – unenäod, lõviks moondumine, mantli nimel võitlemine jne.

Tõepoolest, lugu algab kui comic fantasy, mis siis ühel hetkel pöördub üsna psühhedeelseks tulevärgiks. Ainult et... see dark magic osa ei läinud mulle kuidagi korda, läks korraga lahti puine unenäoline rabistamine ja ühel hetkel oligi korraga ülesanne täidetud (vabandust, see oli nüüd spoiler). Võibolla on tegu mingi jäljendusega klassikalisest YA fantasyst, kuid selle teemaga pole ma kahjuks tuttav.

09 jaanuar, 2016

Tim Lebbon – The Deification of Dal Bamore (Swords & Dark Magic, 2010)

Lugu, mille puhul peaks lugeja endalt mitu korda küsima, et milline osapool võiks enam sümpatiseerida – kas piinajate või piinatava? Kas see, kui tehakse niivõrd õudustäratavaid piinamisvõtteid ühe mehe peal, on kuidagi... õigustatud? Või kas piinatav, äkki ta ongi kannatav kangelane, suisa ülikangelane, ehk tema võitlebki ebaõigluse vastu? Aga autor pakub loo lahendusena hoopis kolmanda võimaluse, mis tekitab segadust neis, kes selles tapatalgus ellu jäävad, või ka hiljem lahinguväljale saabunutele. Igatahes on tegu üpris brutaalse tekstiga, kus soolikaid ja kolpasid ripneb mitmel moel.

Lugu siis sellest, et vanglast hakatakse konvoeerima kohtuprotsessile mässajate liidrit Dal Bamore'i. Kohalike jõustruktuuride esindajad on püüdnud vanglakongis meest niivõrd segi piinata, et see tunnistaks võimulolijate jumala ainuõigsust, aga ka kõige rängemad piinamised pole meest murdnud. Loo peategelane, kogenud preestrinna, kes juhib seda uurimist, avastab õudusega, et piinamise tagajärjel... on Dal Bamore hoopiski tugevnemas, ta haavad paranevad lausa silmanähtavalt. Seega – tegemist on musta maagiaga! Keelatud maagiaga! Preestrinna on kuulnud vaid ühest sarnasest juhusest, mis olevat juhtunud rohkem kui 400 aastat tagasi. Ta otsustab õnne proovida mehe jõu vaigistamisega, enne kui hilja – enne kui nähakse, et mees on märtriks või jumalavääriline, et mässajatel on põhjust vastupanu jätkata.

Aga jah, niisiis konvoeerimine... Pealtvaatajad loobivad konvoid igasugu saastaga (nagu oodatud), kuni hakkavad lendama hoopis ammunooled (see kah oodatud, et Dal Bamore'i kaasmässajad midagi üritavad). Konvoid kaitsev eliitüksus saab sellega justkui enamvähem hakkama... kuni hakkavad toimuma õige kummalised lood. Hoolimata kaotustest mässajate raev ei lahtu, neid tuleb üha juurde, juba notitakse eliitsõdureid... mis veel hullem, tapatalgus hirmsaid vigastusi kogenud ründajad tõusevad taas üles, ning jätkavad atakeerimist. Preestrinna leiab, et Dal Bamore on nendega midagi teinud, midagi hirmsat, musta maagiat! Ja tema või sõdurite eludest hoolimata tuleb Dal Bamore toimetada sihtpunkti, et see seal kiiresti risti löödaks – enne kui preestrinna salaja vangikongis manustatud jook mõju kaotab ja Dal Bamore oma musta maagiat on taas võimeline kasutama. Ent... asjad pole niivõrd must-valged.

08 jaanuar, 2016

Pajtim Statovci – Minu kass Jugoslaavia (2015)

Raamat inimestele, keda huvitab kasside käitumine, Balkani lähiminevik, pagulaste siseelu ja samasooliste suhteküsimused. Seda siis läbi ühe Kosovost pärit pere loo, kes põgenevad 1993. aastal sõjaohu eest Soome – et olukorra rahunedes tagasi sünnimaale naasta. Ent tagasi jõuab vaid perepea.

Lugu on jutustatud läbi ema ja poja (üks pere viiest lapsest) silmade. Ema loost saab teada, kuidas see perekond alguse sai (tüütult pikk lugu abiellumiseni jõudmisest, hilisemad – ja traagilisemad – sündmused on vägagi ülevaatlikult kokku võetud), kuidas nad Soome jõudsid ja millised kohanemisraskused ees ootasid. Kui viis last püüdsid sulanduda kohalikku ühiskonda (niivõrd kui neid vastu võeti), siis isa kui nö traditsiooniline albaanlasest perepea püüdis jääda vanasse rolli, mille tulemuseks oli lõpuks õige traagiline pere lagunemine, isegi ema (see koduteenijast põrandakalts) jätab viimaks aastate pärast mehe maha – ja avastab, üksikuna elamine polegi nii hull ega häbiväärne.

Poja lugu on samamoodi keeruline, kuid natuke teises võtmes. Koos õdede ja vennaga pidi ta lapsepõlves taluma isa, ee, traditsioonilist türanniseerimist. Pagulasetaustaga üleskasvamine pole mingi meelakkumine (erinevaid on ikka hea kiusata), kõigele lisaks on ta veel homoseksuaalne – kokku moodustub üsna vigase hingeeluga noormees, kes püüab oma lapsepõlvetraumadest kuidagi... jagu saada. Võita hirmusid, leida oma koht ühiskonnas, leida oma identiteet.

Raamat pole just realistlikus hala-laadis kirjutatud ja jutustajaid ei saa vist täielikult usaldada (no minu jaoks jäi parajalt segaseks poja ja isa suhe ning mis draama mis etapis õieti juhtus). Jutustajad ühelt poolt püüdlevad nö kõrgustesse, samas lasevad end jalge alla tallata. Eriti poja puhul tekib küsimus, et kui palju on mõjutanud ta vaimset tervist lapsepõlvetraumad, kas ja kuivõrd normaalne ta tavamõistes on. Seda võiks pidada autoripoolseks kurikavalaks lõksuks – sisserännanu, homoseksuaal ja hingeliselt tasakaalust väljas. Iga ksenofoobi lemmikpeksukott.

Balkani olukorrast saab siin küllaltki poeetilise ülevaate ning üheksakümnendate erinevatest konfliktidest libisetakse üpris kiirelt üle – kuigi sünnimaa saatuse selgusetus haamerdab kõigi tegelaste kuklas. Romaan ei anna tegelastele õiget happy endi, lugejal püsib teatud häiritus läbi terve raamatu. Aga eks see võikski olla hea kirjanduse üheks tunnuseks.

07 jaanuar, 2016

Robert Silverberg – Dark Times at the Midnight Market (Swords & Dark Magic, 2010)


Vahelduseks üks lugu, kus kedagi maha ei lööda, juttu on hoopis... armastusest. Tõsi küll, õigemini armujookidest ja nende mõjust. Lugu paigutub Silverbergi loodud Majipoori maailma, millega on mul esmakordne kokkupuude.

Ühesõnaga, võlurite teenuste vajadus on nii devalveerunud, et neid suurt ei vajatagi. Turul on omaette nurgake, kus asuvad võlupoed, mis virelevad üha suurema meeleheite embuses. Ent ükskord astub öösel poodi ülikupoeg, kes nõuab armujooki, et nii üht printsessi enda omaks saada – noormees on üks tähtsusetu võsuke, aga printsess... tema kuulub trooninõudlejate lähimasse ringi. Rahapuuduses võlur nõuab küll pea viiekordset tasu selle tinktuuri eest, aga noormehele pole sellest probleemi. Võluri partner esitab omapoolsed vastuväite – et kui selgub, et nemad on asjaosalised printsessi võrgutamises, pole midagi head oodata. Aga raha on raha ja nagu kokkulepitud, nädal hiljem saab ülikuvõsa tellitud tinktuuri.

Peagi on raevunud ülikupoeg tagasi – ta sai printsessi üheks (jumalikuks) ööks voodisse, kuid peale seda ei taha neiu teda enam aegade lõpuni kohata. Talle püütakse küll seletada, et selline mõju tinktuuril ongi, aga mõõgaga vehkiv ülikupoeg nõuab kahjutasuks sellist armujooki, mis panekski printsessi teda püsivalt armastama. Võlupoodnikel ei jää muud üle, lubavad kaheksa päeva pärast selle valmiks saada. Ent kokkulepitud ajal ülikupoega ei tule, ega ka järgmistel päevadel... kuni ühel õhtul murtakse võlupoe uks pilbasteks ja musklimeeste saatel tuleb poodi eriliselt vihane printsessi lähisugulane, kes on vägagi teadlik tinktuuri päritolust, ja nähes laual ootamas uut pudelikest...

Üpris lõbus lugu. Kui antoloogiast seni loetud lood on nö inimpõhised (no kui jumalad ja muud sellised üleloomulikud jõud on lisaks), siis nüüd tegemist sci-fantasyga, ehk tegevuses on üsna mitmesugused intelligentsed eluvormid. Nii on peategelaseks minimõõdus humanoid, tema partneriks on kahepealine... ee, humanoid, koristajaks neljakäeline humanoid; mainimata igasugu muid olendeid, kellele peategelane viitab. Tõsi küll, need ülikud tundusid olevat inimesed. Eks oleks huvitav teada, mis selles Majipoori maailmas muidu toimub.

06 jaanuar, 2016

Vladimir Voinovitš – Ümberasustatud isik. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III (2015)

Romaan jaguneb kolmeks osaks – esimeses Njura ja ta küla sõjaaegne elu, teises osas sõja lõpule järgnenud Tšonkini juhtumised Saksamaal (lisaks jant Beria ja Staliniga), kolmandas osas Tšonkini elu Ameerikamaal ja tagasitulek Nõukogude Liitu. Viimane osa sellest romaanist võinuks ära jääda või noh, see mõjub nii 20-25 aastat aegununa. Jajah, kaheksakümnendate nõukogude eluolu oli kole ja läänlastel oli raske tollaste standarditega kohaneda jne. Et nagu... Voinivitš ei ütle midagi uut – jah, lõpus saavad kokku paar tegevusliini ning mõnegi tegelase saatused on huvitavad, ent mu arvates ei anna see romaanile suurt midagi juurde, on lihtsalt pikk ja veniv outro (ja et see on algselt ilmunud 2007, mitte 1990... paneb natuke õlgu kehitama).

Esimene osa “Polkovniku lesk” meenutab ehk enam esimest romaani – tegevustik seal Venemaa pärapõrgus, Njura igatseb oma Ivani järele ning tekitab külas Tšonkinist omamoodi mütoloogia, millest siis külanaistega arutleda jne (hiljem maksab see naisele kätte). Suurt elurõõmu siin pole, Njurat ja küla tabavad mitmed traagilised sündmused ja ka taasleidmised, kuid eks ole ka kokkuhoidmist (või noh...).

Teine osa “Moondumised” on vast paralleeliks teise romaaniga, Tšonkin ja ta järjekordsed keerdkäigud, kuhu mees rohkem või vähem tahtmatult satub. Samuti Beria mahhinatsioonid Staliniga, mis viivad... Ja üleüldse osutub Stalin olevat... Voinovitšile paistab väga istuvat selline poliitiline satiir. Tšonkin on sõja lõppedes Saksamaal ja satub seal poolvägisi... ameeriklastelt poliitilist varjupaika küsima. Millegipärast tahab aga Stalin Tšonkinit kätte saada jne, ning ühel ja teisel moel hakkab päid lendama. Kolmandast osast sai esimeses lõigus kirjutatud.

Voinovitš kirjutab igas Tšonkini-romaanis justkui võrdlemisi kergemeelsel toonil ränkadest teemadest – nõukogude režiimi värdjalikkus, sõjaõudused ja saatused, inimlikkuse moondumine või kaotamine, hirmud. Võiks öelda, et on inimlikkuse laostumine, kuid samas – nõukogude aeg kasvataski lapsest peale selliseid hälvetega inimlaadseid olendeid. Autor käsitleb sellist teemat justkui humoristlikult, kuid selle värdjalikkuse tajumine ei eelda just erilist ridade vahelt lugemise võimet.

Mõneti jääb veider maitse suhu – see, mis romaanides seondub Ivani ja Njuraga, on omal moel huvitav ja kaasakiskuv (no mis nendega veel seal juhtuda saab, mida nad veel kannatama peavad), kuid see Stalini-Beria poliitiline jant ei hakka nagu õieti tööle. Jajah, türannide üle tuleb naerda (ja nende tegusid mitte unustada ega ilustada), aga see on kuidagi puine, aegunud satiir. Igati kiiduväärt, et kirjastus selle triloogia nii kiirelt välja andis.


trakyllmaprokrastineerinj2lle

05 jaanuar, 2016

Greg Keyes – The Undefiled (Swords & Dark Magic, 2010)

Fool Wolf ja Inah on vangis. Naine provotseerib meest, et see laseks oma sisemise deemoni valla – Fool Wolf vastab, et see sunniks teda naist võtma ja tapma, või vastupidi. FW viiakse peagi vangistajate ette, kes pakuvad talle tehingut – mine too naisjumala preestrinna valdusest vangistajaid valitseva meesjumala mõõk ära (mehed kutsuvad end Rüvetamatuteks). Kui FW toob mõõga, saab kaaslanna vangist vabaks. FW nõustub, kuigi selge see, et ees ootab midagi vastikut ja ootamatut – aga noh, kuna ta on deemoniga seestunud (või kurjast vaimust vaevatud), on tal ehk võimalusi seda olukorda mingil moel lahendada.

Ta uurib omapäi, mis see meesjumal on. See on kole. Siis jõuab ta preestrinna juurde, kes seletab omapoolselt nende mees- ja naisjumala vahekorda, miks meesjumal seda mõõka tagasi tahab ja mis otstarve neitsitel Rüvetamatute jaoks. Tekkinud tüli käigus haarab FW mõõga ja tapab preestrinna, oma deemonist piitsutatuna suundub mees sinna naisjumala neitsite varjupaika. Deemon rõõmustab, ees ootab midagi lahedat ja võigast (kui vaid see meesjumala mõõk omakorda ei püüaks FW oma mõju alla saada).

Tegemist siis üpris tumeda looga, kus peategelane pole just rüütelliku minevikuga, ta on deemoni juhtimisel õige jõhkraid tegusid sooritanud. FW soov on seestumisest vabaneda, aga pole aastate jooksul võimalust leidnud – pealegi on deemon teda kõigi võitluste ajal elus hoidnud. Tõsi küll, selle hinnaks õige moraalitud teod. Ja siis veel see naine Inah, kes on samuti... kahtlase verega ning kellest mees on kahjuks sisse võetud. Ühesõnaga, üks paras sword & sorcery lugu, õelad jumalad ja tumedad teod.

04 jaanuar, 2016

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.
Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).
Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.
Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).
Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

01 jaanuar, 2016

2015

Sai loetud mitmeid 2015. aastal ilmunuid raamatuid ning nende seast sai valitud viis parimat. Kui nii mõnelgi varasemal aastal on olnud valikut raske teha (nüüd võinuks valida ka kümme, aga noh, ei viitsinud), siis nüüd oli juba veebruaris selge, et Witkiewiczi näidendid on midagi sellist, millest on raske üle hüpata – kuigi see emotsioon lähtub eelkõige kogumikust endast, mitte et kõik näidendid oleks ühtviisi puhas kuld. Suurem aur läks möödunud aastal pigem ingliskeelsete ulmeantoloogiate lugemisele, millest mõnusaim oli ehk Strahani koostatud aasta parimate kogumik.

  1. Stanislaw Ignacy Witkiewicz “Hullumeelne ja nunn
  2. Jonathan Strahan “The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine”
  3. Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood”
  4. Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle”
  5. Jim Ashilevi “Kehade mets

Muidugi, eestikeelsetest raamatutest on mõndagi veel lugemata (nt Mieville, Scalzi, Voinovitš). Nö vanemast kirjandusest oli huvitav avastada Atwoodi kaks romaani.... ehk ka Mo Yan ja Mitchell ja Anderson ja Dawkins.
Alljärgnevat nimekirja oli päris huvitav näha, nii mõnegi raamatu puhul on mälus valge ja mõtlik laik.

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev
Lois McMaster Bujold – Peeglitants
Henn Leetna – Tapke Lotomängija!
Stanislaw Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn
Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl
Benjamin Prado – Lumes on tühjus
Andrus Nilk – Salumets. Muutumised
M. Agejev – Romaan kokaiiniga
Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga
Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja
Tuumahiid 2: Toorium
Ray Bradbury – Põrmust tõusnud
Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss
Jim Ring – Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides
Grady Hendrix – Horrorstör
Mann Loper – Algus pärast lõppu
M.C. Beaton – Prügivedaja surm
Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad
Michel Houellebecq – Saare võimalikkus
Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood
Täheaeg 14: Teise päikese lapsed
Šolem Aš – Oru laul
George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine
Witold Szablowski – Mõrtsukas aprikooside linnast
Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek
Lydia Davis – Arved klaariks
Rick Yancey – Ääretu meri
Mikk Pärnits – Kaotaja
Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle
Margus Ots – Veeaeg
James Wesley, Rawles – Patrioodid 1
Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast
Ben Elton – Tagasi minevikku
John Joseph Adams – Operation Arcana
Philip K. Dick – Vilistaja metsas
Jüri Kolk – Suur võidujooks
Ann Leckie – Abistav õiglus
Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast
Brandon Sanderson – Terassüda
Oleg Divov – Väljapraakimine
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval
Isaac Asimov – Jumalad ise
Edmond Hamilton – Tähekuningad
Joe Haldeman – Hemingway võltsing
Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu
Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa
Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine
James Wesley, Rawles – Patrioodid 2
Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng
Jonas Karlsson – Arve
Hugh Howey – Silmapete. Teine osa
Andy Weir – Marslane
Anneli Metsaoja – Mõttepalad
Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist
Joe Abercrombie – Pool kuningat
Dave Hutchinson – Euroopa sügis
Jim Ashilevi – Kehade mets
Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse
Armin Kõomägi – Lui Vutoon
Juhan Voolaid – Supergripp Anton
Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia
Robin Hobb – Hull laev 2
Maria Jotuni – Armastus
Graeme Simsion – Abielu Rosiega
Nick Hornby – Naljakas tüdruk
Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte
Javier Cercas – Salamise sõdurid
Mari Järve – Klaasmeri
Andy Mulligan – Ribblestrop
Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3
Ueda Akinari – Vihma ja kuupaiste lood
Robert A. Heinlein – Taeva orvud
Roberto Bolaño – Liuväli
Mart Juur – Meie küla superstaar