29 juuli, 2016

Karen Joy Fowler – Jane Austeni raamatuklubi (2009)

Hiljuti lugesin juttu „The Karen Joy Fowler Book Club“, kus ninasarvikud saavad kokku, arutamaks Fowleri teoste ainetel... ja nagu nüüd takkajärgi selgub, on tekstidel mõnedki sarnasused (tütre-ema suhe, eemalolev isa, kaks lähedast sõbrannat (jutus areneb nende suhe küll millekski muuks)). (Kas aga Sulway ja Austeni vahel otsesidemeid esineb, on juba kahtlane.) Ja et nüüd on korraga paaris näppu sattunud antoloogias sees Fowleri paar ulmejuttu ning et äsja tõlgiti maakeelde ka üks romaan, siis tekkis mõnesugune huvi, et millise raamatuga võiks siin tegemist olla.

Ei oskagi öelda, kas seda romaani võiks pidada nö traditsiooniliseks naistekaks. Kuus üksteisega rohkem või vähem tuttavat inimest moodustavad raamatuklubi ning Austeni loome kaasabil tegelevad nad endi mineviku ja olevikuga, kus siis neil on mõningaid probleeme inimsuhetega. Aga eks autor lisab omapoolse vindi juurde, nimelt võiks teda süüdistada metafiktsionaalsete võtete kasutamises – peale ilmselge (interpretatsioonid Austeni tekstidest ja isikust), tuleb kergelt segadust minajutustaja positsiooniga (taruteadvus?, võiks humoorikalt sedastada), või milleks on romaani osaks ülevaade eri ajastutel antud hinnangud Austenile; või raamatut lõpetab raamatuklubiliste küsimused lugejatele äsjaloetud romaanist, mida need arvavad või interpreteerivad käesolevast romaanist (okei, ehk on sellised raamatuklubide stampküsimused). Ühesõnaga, Fowler pole kirjutanud vaid suhetedraamat või austusavaldust Austenile (jällegi, nagu ühe raamatuklubilise küsimusest lugejale selgub, võib suhe Austenisse olla irooniline), vaid veidi keerulisema romaani. Või siis mitte, ehk veab Fowler taas ninapidi.

„Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt.“ (lk 57)

28 juuli, 2016

Nancy Fulda – Deadfall (Shattered Shields, 2016)

Tekst, mille lugemata jätmine pole just katastroofiks ühelegi lugemist hindavale inimesele.


Impeeriumi piiride taga elavad metslased, kes aegajalt korraldavad röövretki. Et tegemist metslastega, siis üldiselt pole organiseeritud kaitseüksustel suuremaid probleeme nende tagasilöömisega – seda juhul, kui on kiirelt jaole saadud. Siiski, tegemist on enam kui tüütu nähtusega, mis on pikka aega kestnud. Kuid nüüd... nüüd tõdeb kaitseüksuse juhist loo peategelane, on metslaste rünnakus midagi muutunud – nimelt on nende hulka ilmunud supersõdalased, kes pea haavamatutena pühivad kodumaa kaitsjate lahingukorda minema. Üksusel õnnestub siiski ümbergrupeeruda ja metslased haihtuvad.

Midagi on mäda ja peategelane tõttab oma üksuse juurest pealinna imperaatorile ette kandma sellisest kummalisest muutusest. Imperaator viib külalise sügavasse vangikongi, kus on kinni aheldatud üks metslaste sõjamees, kes osutub... peategelase ammu röövitud vennaks, kes siis metslaste juures on muundatud üheks supersõdalaseks ja on seetõttu üsna peast segi. Ning oh häda... nüüd ründavad metslased korraga pealinna ja lahingu käigus selgub, et must maag on teinud metslastega musta maagiat, millest siis seesinatne supersõdurlus.

Noh, kogu juttu õnneks ümber ei jutustanud. Aga loost suurt midagi rääkida ei oska, mittemidagiütlev madina ja maagia värk. Sellise teksti nautimine eeldab vist üsna puist ootust, et mida üks fantasylugu peaks sisaldama – karm lahing, kõiksugu saladused ja kangelaslikkus; ei mingeid kiikse. Hall värk.

27 juuli, 2016

E. Lily Yu – The Cartographer Wasps and the Anarchist Bees (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Nagu pealkirjast järeldub, on see lugu herilastest ja mesilastest. Nimelt, nagu mõningase üllatusega selgub, kasutavad herilased oma tarude paberõhukesi seinu muuhulgas... kirjutamiseks ja kaartide joonistamiseks. Hiina külainimesed avastavad, et kui taruseinad sooja vette panna, siis ilmuvad nähtavale imepisikesed kaardid – koos mandariinikeelsete kirjadega! Sellele järgneb tarude rüüstamine, mille tagajärjel paikkonda ainsana allesjäänud herilaspere otsustab emigreeruda (kuidas, ei hakka paljastama). Herilased jõuavad uude kohta, kus paistab olevat hea pesitseda ja järgmisi plaane haududa (sest herilastel on vägagi ambitsioonikas ühiskond). Naabrusest avastatakse mesilassülem, mis peale jõhkraid läbirääkimisi tunnustab herilaste ülemvõimu (olgugi et nende suhe on 300:1), muuhulgas lastes osadel mesilastel üles kasvada herilaste käealustena. Järgneb mesilasühiskonna mandumine.

Nojah, teadagi juhtub aegajalt geenimutatsioone, mis kas hukkuvad või jäävad ellu. Nii juhtub, et herilaste hulgas kasvab üles... anarhistist mesilane! Mis siis kurikavalalt tegutsedes paneb aluse anarhistidest mesilaspoegadele, kes omakorda püüdlevad anarhist-tütarde loomisele. Ja anarhistid, nemad nõuavad võrdseid õiguseid ja ülemklassi lõppu jms. Et anarhist-mesilased kasvavad koos herilastega, siis on nad omandanud herilastelt erinevaid oskusi ja tarkusi. Anarhistid otsustavad lahkuda ja luua uue, vaba mesilassülemi.

Aga see on osa loost. Teine liin on see, et nüüd külainimesed kannatavad seeläbi, et mesilased ja herilased elavad oma sõltumatus maailmas. Ja eks herilastarude lõhkumine... no see polnud just arukas tegu, sest keegi peab ometigi õite kallal toimetama. Ning kui veel sõjavägi sai teada herilaste ülitäpsetest maakaartidest... nojah.

Päris vaimukas lugu, mida oleks võimalik (või peaks lugema) kui allegooriat või koguni utoopiat. Lühijutus on korraga vaatluse all kolm ühiskonnamudelit – inimeste, herilaste ja mesilaste. Ühtegi neist ei saa just idealiseerida. Igal juhul on herilaste ja mesilaste ühiskonna vahendamine inimkeelde (antropoformism?) päris lööv.

26 juuli, 2016

Ervin Õunapuu – Jaamadevaheline (Looming 7, 2016)

Ütlen ausalt, et Õunapuu proosa on mulle senini kaugeks jäänud ning käesolev üsna krüptiliselt mõjuv lugu mu retseptsiooni autori loomest ei mitmekesista. Ikka selline artistlik ja samas staatiline proosa (nagu eesti film?), milles tähtsal kohal religioonivastane element. Selline ühetaoline rituaalsus just ei kutsu lugema, või noh, Õunapuu pateetika ei pane kuidagi kaasa elama (aga küllap on see nö veregruppide erinevus).

Käesolevat teksti võiks parema seletuse puudumisel nimetada sürreaalseks. Või kui toimuvat visualiseerida, siis oleks justkui tegemist nelja stseeniga mõnest David Lynchi kammerlikust filmist. On veidrad inimolendid (Miikael ja teised; õigemini kõik tegelased), on teatraalne keskkond (vana mõis), on õõvastav pateetika ja painavad sümbolid. Mida Õunapuu loo kujunditega täpsemalt ütleb, jääb mulle enam kui hägusaks, sest puudub haritus ja kannatus. Ehk on jutt hinge lahkumisest, ehk taevalike jõudude märatsemisest. Kuid see on kindlasti enam kui lihtsustav lähenemine.

Tohvri juttudega võrreldes on see tekst hoopis teisest ooperist – üks reprodutseerib reaalsust, teine loob kujundlikku maailma. Aga eks Loomingu ülesanne ongi avaldada võimalikult mitmekesist kirjandust, nii ka siis selliste tekstide kooseksisteerimine.

25 juuli, 2016

Erik Tohvri – Kahekesi kilgiga. Elmar (Looming 7, 2016)

Tohvri kaks juttu jutustavad kurblikku lugu inimestest, kelle parimad aastad olid nõukogude ajal ja nüüd on nii nagu on – no mitte heasti.

Esimese loo „Kahekesi kilgiga“ Helve oli nõukogude ajal toredas abielus ja tollaste standartide järgi heal elujärjel, aga siis abikaasa suri ning Helve jäi tütrega üksi neljatoalisse korterisse. Kui siis viimaks tütar ei jäänud vanatüdrukuks ning väimees lasi mõne aja pärast Helve nõusolekul korteri maha müüa, et omaette maja ehitamist toetada, kuhu siis värske vanaemagi paigutati omaette osasse elama. Aga peagi polnud abielupaarile vanaema vaja ning ühel ja teisel viisil püüti vanainimest majast välja kangutada. Kuni viimaks alatul kombel õnnestuski see alatu tegu. Nüüd elab Helve maakohas näruses hütikeses ja seltsiks on vaid kilk.

Teine lugu on Elmarist, kes oli loo jutustaja arvates talle sõbraks (sest sõbrad on kasulikud, eksole). Elmar töötas siin ja seal, oli sidetehnik ja psühholoog, niisamuti mitmele naisele lemmikuks. Loo jutustajale oli Elmari eluteekäigud vähe arusaamatud, aga ikka oli hea tuttav, ehk saab mingit kasu sellest sõprusest. Kuid viimastel aastakümnetel ei tahtnud Elmar jutustajat ära tunda, viimaks suri vanadekodus, nagu selgus ajalehe kuulutusest.

Tekstid on lihtsalt... jutuvestmised, head juhul võib öelda, et stiliseeritud tõsieluproosa koos mõnede moraalilugemistega. Otseselt pinget pole, ehk äratundmisrõõmu Tohvri loome austajatele. Ei julge arvata, kas tõepoolest võib tegu olla reaalsete inimeste juhtumiste kirjeldustega – loodetavasti on ikka tegemist kunstiliste ambitsioonidega tekstidega. Mõlema loo jutustajaks võiks aimata vanahärrast autorit ennast (esimeses loos mainitakse Erikut), kuid muidugi ei saa ühest võrdusmärki tõmmata. Kui esimese loo puhul on vähemalt konflikt olemas (vanainimese õnnetu pensionipõli), siis teine jutt on lihtsalt mingilaadne ülevaade ühe tavalise inimese eluteest, millest on esmapilgul raske midagi külgetõmbavat leida. Keeruline oleks öelda, et nende tekstide puhul oleks tegu eesti kirjanduse avangardi või mingil moel märgiliste tekstidega, kuid küllap leidub neilgi andunuid lugejaid.

Misiganes põhjusel pole võimalik netist leida värske Loomingu kaanepilti.

23 juuli, 2016

"Ime" - R.J. Palacio

Selline raamat, mida soovitada noorele, kes armastab raamatuid (ehk: ei ole küündimatult kirjutatud üldse), samas ei hooli väga müstikast-maagiast-imemuinasjuttudest - ning ses mõttes ka kindla peale minek, et kõik olulised tegelased on alla 18 aasta vanad, samastumisvõimalus juba vanusest tulenevalt natuke suurem.

Lugu poisist, kes elab moondunud näoga, kuidas see mõjutab teda, teisi tema ümber ning kuidas igas tõrvapotis on ka tilgake mett - mitte et see tõrva söömist kuidagi meeldivamaks peaks tegema.

Meditsiinilised detailid on üldiselt päris head, kuigi ma lugedes ikka korduvalt imestasin, et selliselt arenenud lõualuudega peaks peategelane ka pudikeelne olema, mida aga kuskilt aimata ei olnud. Võibolla autor poleks siis suutnud nii õnnelikku lugu teha? Mitte et see praegugi üleni usutav olnuks, aga no lasteraamat: see võib PISUT õnnelikum olla, kui tingimata vaja.
Ning ta ei olnud oma lahenduste, dialoogide, tegelassisevaadetega põhjani ebausutav. Lihtsalt hetki, kus tulevik kõõlus noateral ja kukkus siis õnnelikumale poole, oli kuidagi väga mitu.

Noh, peategelasel oli geneetilise loteriiga (pun intended) väga viletsalt vedanud niigi, ilmselt ta õppis oma moondunud lõualuudega rääkima raskustega, aga õppis, ning see selleks.
Teised tegelased aga olid kohati nii usutavalt kujutatud, et pani lugedes korraga naeratama ja ohkama. Et tõesti - kuidas sa pead alati tugev olema, olles sellise venna suur õde, ja kuidas see väsitab aastate jooksul ka kõige tugevama meist, oleks võinud lihtsalt unustada. Kuidas sõbralik kaastunne, sümpaatia ja soov olla normaalne tavaline laps, milleks sul on ju kõik õigused, elavad kõik samas inimeses, sest sellised inimesed ongi - mitmetahulised, siltideta "Hea" ja "Paha".

Selle kirjutise autoril kui poolteist aastat ametliku puudega elanul on natuke suurem võimalus peategelase ja tema perega samastuda teemal "Seda või teist ta ei jaksa teha ja nii ongi".
Ma tean, kuidas see on. Nii ongi. See on hästi tabatud, ning noh - minul ei olnud seda raamatut halb lugeda ning ainult natuke liiga õnnelik lõpp rikkus pisut tunnet, et selline see elu võibki olla.
Muidu, enne ikka oli.

Ja lasteraamat võibki lõpus natuke õnnelikum olla, kui tingimata usutav oleks, on ju?

22 juuli, 2016

Danilo Kiš – Boriss Davidovitši hauakamber (2016)

Maiuspala tõsise ja samas mängulise proosa austajatele, ehk lugusid Nõukogude Liidu süngematest aegadest. Revolutsionäärid, pätid, vangilaagrid, eeluurimisisolaatorid, potjomkinlus (erandiks üks osa keskaegsest Prantsusmaast).

Raamatu vast parim osa on nimilugu, mis annab ülevaate ühe juudi revolutsionääri kujunemisest, tegemistest ja langusest; õige käänuline ja vihane elutee. Seiklused tsaari-Venemaal ja Euroopas, vanglad ja põgenemised ja pommipanekud ja artiklid, Vene kodusõda ja seejärel komissarina möllamine – kuni viimaks peetakse vajalikuks ta reeturiks tembeldada. Ent peategelane on sellise revolutsioonilise karastusega, et peksust ja ähvardustest hoolimata ei taha oma head nime rikkuda fabritseeritud tunnistuse omaksvõtmisega. Süsteemitruu uurija leiab viimaks... õige jõhkra viisi vangi kindlameelsuse murdmiseks. Kuid sellega lugu ei piirdu, karistussüsteem järab revolutsionääri edasi.

Et selline üpris masendav raamat (või õigemini autori määratluse järgi romaan). Vähemalt pole see esitatud pseudorealistlikus hala-vormis, autor tegeleb jõudumööda lugejate ootustega mängimisega. Nojah, samas on endal mingil määral kopp ees poliitika- ja ajaloomaigulisest proosast, seega rohkem ei jaksa kaasa mõelda.

21 juuli, 2016

Sandra McDonald – Seven Sexy Cowboy Robots (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Taas lugu kliimakatastroofist, aga vähe teises võtmes kui Sterlingu puhul, siin saabub nimelt jääaeg (no tegelikult mitte, jääaeg saabub ikka p i k a l d a s e l t). Loo peategelaseks on keskealine naine, kes mehe truudusetusest väsinuna abielu lahutas, ning oma leiutajast abikaasalt nõudis valurahaks kuumi kauboiroboteid, millega saaks muuhulgas seksida. Mees teebki kuus robotit (ta töötab sõjatööstuse heaks), mille eripäraks on see, et nad... uisutavad (enne abielu oli paar käinud uisuetendusel, kus olid esinenud kauboideks riietunud iluuisutajad, kes ajasid naisel pea hulluks). Kuumad iluuisutajatest kauboirobotid, naine peab neile tegema jääväljaku, kus nad siis vajadusel tunde ja tunde esitavad erinevaid tantsukavasid.

Robotid on üpris erinevad isiksused, igaühel on oma „kiiks“, niisamuti pakuvad nad voodis rahuldust mitmel vaimustaval viisil (tõsi küll, uiskudega tuleb ettevaatlik olla). Jääaja tingimustes on sellistest uisurobotitest teistelegi kasu, kui päästavad inimesi hukkumast vms. Kuid aastad mööduvad, naine vananeb ning robotite kasutusaeg hakkab lõppema (eks lõpuks ongi osa roboteid omal käel maailma seiklema läinud, et teisi inimesi rõõmustada või aidata). Naisele pakutakse uut võimalust, see on aga natuke kummaline...

Huvitav ja mõnus jutt, iseteadlik naine ja ta kuus erilist robotit. On huumorit ja melanhooliat ja löövust. Tekst pole ehk tulevikunägemus, pigem selline... mänguline. Huvitaval kombel oli eelmine 7/10 lugu Shoemakerilt, mis kah... käsitles videvikuaastaid ja abimehi, kuidas seda mugavamalt veeta. Kui eelmised lugemiskogemused jäid võrdlemisi ebahuvitavaks, siis see on küll hea elamus.

„Let me jump forward: this is not the story of a woman gifted with mechanical companionship who eventually realizes true love only comes in the shape of a flesh-and-blood man. Screw that. Since the day that white truck arrived, every one of my emotional, intellectual, and sexual needs has been satisfied by my cowboys (except for Buck) in their splendidly unique ways. Never again have I taken a human lover. I'm only writing this now because I'm a hundred years old and dying, hoping to find a companion for the one sexy cowboy robot who needs it the most.“ (lk 42)

20 juuli, 2016

Simon Clark – Trifiidide öö (2016)

Järjelugu Wyndhami „Trifiidide päevale“; õige keskpärane põnevuslugu täis dramaatilisi seiklusi ja imepäraseid pääsemisi – küllap selline teksti ühekülgsus oligi lõpuks see, mis tegi raamatu puhul meele mustaks. Juhtumid lähevad üha grandioossemaks, paljastuvad kõiksugu vandenõud ja salasepitsused, trifiidid arenevad ka nagu hullu... selle kõige keskel kaob ära teksti inimlik külg, peategelane ja tema kannatused lähevad kuidagi nihu, see jääb vähe masinlikuks.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas on möödunud 30 (või 25?) aastat eelmise raamatu sündmustest ning nüüd on peategelaseks eelmise raamatu peategelase poeg. Kes on lendur ja kes erakordsete ilmaolude tõttu teeb hädamaandumise trifiidide eest kaitstud saarelt eemal, kus kohtab metsikut tüdrukut, kes on... trifiidi-immuunne. Peagi korjab tema ja tüdruku sealt (ei ütle, kust) üles ameeriklaste luurelaev, mille meeskond uurib Euroopa olusid. Päästetud toimetatakse vastu nende tahtmist New Yorki – suurlinn asub nüüd Manhattani saarel, aga elu seal pulbitseb... kuid nagu peategelane avastab, on seal omad veidrad ja häirivad küljed. Ühtlasi selgub, et linna valitseb mees, kellel oli eelmises raamatus väga dramaatiline kokkupuude meie peategelase isa ja emaga. Linnavalitseja paljastab plaane, kuidas maailma trifiididelt tagasi vallutada (tähtis roll on trifiidi-immuunsel tüdrukul), ühtlasi pakub liitu peategelase kodusaarele – kus on leiutatud viis, kuidas trifiide kütuseks kasutada.

Ent päev enne ekspeditsiooni kodusaarele peategelane röövitakse ja ta avastab end New Yorgist eemal, nö metsnike juures. Siin paljastuvad mehele New Yorgi räpased saladused ja ta otsustab vaba maailma metsnikke aidata jne. Siis toimub see ja teine ja kolmas, palju inimesi saab siin ja seal nii inimeste kui trifiidide läbi surma (tegevusse astuvad muuhulgas hoopis uued trifiidiliigid; eks neist saaks kirjutada järgmisi raamatuid, kuidas nendega dramaatiliselt madistada jne).

Ühesõnaga, asi läheb liialt fantastiliseks. New York on selline moodustis, mille puhul on raske aru saada, kuidas see kolmsada tuhat inimest ootamatult luksuslikku elustandardit kogeda saavad (hea küll, mitte küll kõik). Või kuidas kohalik meditsiiniteadus niivõrd innovatiivne on. Jajah, inimesed on nutikad, aga kuskil löövad nagu ressursid piiri ette või nii. Ja kõik need seiklused, mida peategelane koos uute liitlastega läbi teeb... paljuks läheb. Tekst läheb iga peatükiga üha uskumatumaks – või koguni seebiooperlikuks, kui tekstis hakkavad tegutsema superkolmikõed, see oli vist punkt, kus raamat hakkas mulle üle viskama, muutus vähe totraks või ka lapsikuks. Kas peatükke peab stabiilselt lõpetama tõdemusega, et järgnevalt lähevad asjad teisiti kui plaanitult... no selline võte hakkab järjepidevalt kasutatuna päris ärritama.

19 juuli, 2016

Catherynne M. Valente – A Delicate Architecture (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Gastronoomiline muinasjutt maiusetegijast ja tema tütrest, kelle maiusetegija suhkrust meisterdas. Nii osav mees! Ja kui tütar täiskasvanuks saab ja ta Viini õukonda viiakse, selgub, et ta sarnaneb keisrinnale – mistõttu keiser saab väga pahaseks ja süüdistab maiusetegijat patustamises. Misjärel see omakorda ütleb, et tegigi sellise enneolematu meistritöö, et keisriperelt andeks saada ja et ta saaks niiläbi uuesti Viini elama asuda. Suhkrutütar riputatakse keiserlikus köögis konksu otsa ning temalt kooritakse parimat maiust jne, rohkem meistergastronoom temast ei huvitu. Aga ega siis sellega lugu lõppe, viimaks aastate pärast pääseb suhkrust tüdruk keisrilossist ja pageb sügavasse laande, kus...

Jälle selline tekst, mille puhul peaks tundma tausta, mõistmaks, mida siis täpsemalt ümber jutustatakse. Omal moel päris armas ja teravmeelne lugu ühest õnnetumast tütarlapsest, kes otsib oma ema, aga saab teada, et on hoopis ahjus küpsetatud. No ja muidugi need maiuste kirjeldused.

18 juuli, 2016

Felix Kotta – Tublid loomad (2006)

Miks selline lastekirjanduslik soga on senini koolide lugemisnimekirjades (niisamuti „Jussikese seitse sõpra“ ja „Kaksteist kuud“)? Kas see sisult igav ja vormilt puine poeem on senini lööv? Et siin esinevad teemad - „julgus, sõprus, abivalmidus, ennastsalgavus, hea ja kurja võitlus“ - on sellises kastmes tõepoolest ajale vastu pidanud? Või sellised raamatud on näited klassikalisest lastekirjandusest? Kas tähtis on tunda lastekirjanduse ajalugu või lihtsalt head lastekirjandust (selge, et see sisaldab ka head, aga mitte puist klassikat)? Mille järgi neid lugemisnimekirju koostatakse? Kas selline klassika jääb lihtsalt seepärast sisse, et ei viitsita midagi teistsugust välja mõelda? Koostajate helged mälestused? Või ma lihtsalt ei saa aru lastekirjanduse heast maitsest?

15 juuli, 2016

Ann Leckie – Abistav Halastus (2016)

Triloogia võiks õigupoolest välja anda diloogiana – esimeses raamatus luuakse taust, teine ja kolmas osa on tegevustik, mida võiks enamvähem ühes jorus lugeda (muidugi, käesoleva raamatu algul on mitmeid väikseid järeleaitamistunde sellest, mis juhtus kahes eelmises osas). Ja eks väheke kummaline on see (takkajärgi tuleb välja, et iga tõlke puhul räägin sedasama), et raamatute eesti keeles lugemisel on elamus parem kui originaalide puhul – Radchi kultuuri iseärasused (tee ja kombed!) on hulga mõnusamalt jälgitavad, need ongi loo orgaanilsed osad, mitte tüütu ballast nagu originaalide esimeste raamatute puhul tundu.

Triloogia vast enim küsimusi tekitav koht on finaal, mis saabub... ootamatult kergelt. Korraga on lõpplahendus lihtsalt olemas ning kõigil on võimalus õnneks ja armastuseks jne. Aga eks vastukaaluks on see, et tänu Breqi võimetusele eristada inimsugusid, võib lõputult meeliskleda sel teemal, et millisest soost on üks või teine tegelane – või noh, on see üldse tegelastele oluline, kellega nahistada (väikeste laste eksisteerimisest hoolimata jääb reproduktsioonisüsteem varjatuks).(No hea küll, eesti keeles ei tule küll see he/she küsimus niivõrd näkkukargavalt esile.)

Aga jah, kiiduväärt on eelkõige see, et Leckie on loonud autonoomse maailma, mille puhul on raske (või võimatu?) leida sidemeid meile tuttava ilmaga. Süsteem, mis on enam kui mitu tuhat aastat vana (kui eeldada, et tehisintellektiga laevade kasutusele eelnes Radchi impeeriumi varasem ajajärk jne). Radchi kultuuris võib leida mingil moel teatud idapärased mõjusid (näiteks nimed ja nimetused), ent eks sel võivad olla muud seletused.

Strahani viimases aasta parimate juttude antoloogias on esindatud Leckie jutustus, näis, millisest maailmast seal võib juttu olla.

14 juuli, 2016

Ellen Klages – Goodnight Moons (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Weiri „Marslase“ huvilisele järjekordne maiuspala veidrast Marsi missioonist. Zoe on unistanud lapsest saati Marsile minekust ning selleks aastakümneid valmistunud, näiteks spetsialiseerudes astrobotaanikuks. Ja oh rõõmu, Zoe valitaksegi esimesele mehitatud Marsi-missioonile, kuhu kokku valitakse 4 meest ja 2 naist. Ettevalmistus on põhjalik, viimaks jätab Zoe hüvasti abikaasaga ning nädala pärast jõutaksegi kosmosse, Marsi poole – missioon, mis kestab 30 kuud. Peale esimest kuud tunneb Zoe, et tervis pole just korras, söök ei kipu sees püsima – ja peale missiooni meediku sooritatud erinevaid testimisi selgub, et hüvastijätt abikaasaga oli ettevaatusabinõudest hoolimata viljakas.


Tekib küsimus – kas missioon katkestada (võimatu, sest tagasiteeks vajalik kütus on mehitamata raketiga Marsile saadetud) või laps kaotada või midagi. Zoe abikaasa keeldub last kaotamast ning peale NASAga õiendamist jätkatakse missiooni; meedia ja üldsus on muidugi vaimustatud – ikkagi kosmoses sünnib esimene inimene jne. Kaheksandaks kuuks jõutakse Marsile, kuu pärast sünnib tüdruk, kes on pealtnäha igati korras. Muidugi, laps on ühtlasi väga vajalik uurimisobjekt, et mis ja kuidas kasvab jne; kosmoselaev pole lapsekasvatuseks küll ette nähtud, aga kuus astronauti saavad lapsehooldusega hakkama. Aasta pärast tekib küsimus, et kuidas Maale naasta – kas see on ohutu Marsi tingimustes kasvanud lapsele.

Klages kirjutas hiljuti loo veidi teistsugusest vaatenurgast, kuidas Maalt ära rännata, käesolev lugu on ehk paremgi (või noh, täiskasvanulikum). Eks siin toodud juhtum tundub veidi uskumatu selleks, et võiks juhtuda, kuidas samas... eks reaalne elu suudab üllatada rohkem kui mitmel moel. Päris mõnus lühilugu, hea lühike ajaviide.

13 juuli, 2016

Bruce Sterling – The Exterminator's Want-Ad (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu kliimakatastroofijärgsest maailmast, mida valitsetakse nüüd nö hipide poolt. Kõike jagatakse, tähtis on suhtlemine ja koostegemine, kapitaliks on inimene ja tema teod. Ainult et... ega vana maailma pole siis välja juuritud, ikka on inimesi, kes on kapitalistlike illusioonide valduses. Seega tuleb neid töölaagrites ümber kasvatada, panna mõistma, et tähtis on ühiskonna toimimine, mitte isiklik kasu jms. Et loo jutustaja kuulub nende iganenud inimeste hulka, siis on ta sellise integreeriva töölaagri läbi teinud... ja osutunud ümberkasvatamatuks. Mis ei ole siiski surmaotsuseks, vaid ühiskonna äärealadele jäämist (ehk siis näiteks töötamist kahjuritõrjujana).

Sterling ei suhtu sümpaatiaga kummassegi poolde – nö kaotajad ajasid Maa kliimakatastroofini, nö võitjad on liikumas stalinliku korra poole (ühed on võrdsemad kui teised; kuigi selles loos ollakse veel kaugel diktatuurist – kuid ajaloolisi paralleele arvestades on väheusutav, et ehitatakse üles tõeline võrdsete ühiskond jms). Peategelane on päris huvitav kuju, endine kutseline netitroll, kelle ülesandeks oli PR-kampaaniaid toetada. Natuke arusaamatuks jääb, et kui kliimakatastroofi järel on sinist taevast asendanud pruun taevas ning suurlinnad on hävinenud jms, kuidas siis on kõiksugu netitehnoloogia veel töökorras (näiteks on vangilaagris valve korraldatud veebikaameratega), mil viisil selleks energiat toodetakse jne.

„Everybody wants the cool post-disaster story – the awesome part where you take over whole abandoned towns, and have sex with cool punk girls in leather rags who have sawed-off shotguns. Boy, I could only wish. In Sustainable-Land, did we have a cool, wild, survivalist lifestyle like that? No way. We had, like, night-soil buckets and vegetarian okra casseroles.
The big story was all about a huge, doomed society that had wrecked itself so thoroughly that its junkyard was inherited by hippies. The epic tale of the Soviet Union, basically. Same thing, different verse. Only more so.“ (lk 294-295)

12 juuli, 2016

Holly Black – The Coldest Girl in Coldtown (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Vampiirilugu 16-aastasest Matildast, keda on hammustanud vampiir (sest see on vampiirilugu) ja nüüd peaks 88 päeva jooksul selguma, et kas temast saab vampiir või paraneb ta hammustusest. Ainult et paranemine... see eeldab, et nende 88 päeva jooksul sa ei tarbi verd. Kuid see on ainus, mida sa soovid. Peale hammustamist põgenes Matilda kodust – et juhul kui ta vastu ei pea, ei hakka ta oma pere purema (sellised haiged tavaliselt aheldatakse, kuid need ei pruugi vastu pidada). Et verehimu vaigistada, otsustas ta selle kriitilise perioodi purjus olla. Aga noh, kodust põgenenud tiinekas ei saa lõputult nii elada, et laseb asotsiaalidel poest alkoholi osta – paari nädalaga sai raha otsa.

Ja nii algab siis lugu hetkest, kus täiskasvanud mehed käristavad neiule jooke välja ning loodavad seejärel teda keppida. Peaaegu jõutaksegi selleni, siis aga kohtub Matilda oma sõbraga, kes teatab meestele, et tüdruk on vampiiri poolt puretud (ehk siis peaaegu vampiir), ja Matilda saab teada, et sõbra õde on ära pööranud ja tahab vampiiriks saada ning seeläbi „igavese elu“ omandada. Seda sõbra õde saadab Matilda poiss-sõber, kellega Matilda sooviks peale 88 päeva uuesti koos olla. Ikkagi tiinekate armastus või nii. Matilda avastab, et see paar on jõudnud kinnisesse vampiirigetosse (Coldtown), ning ta läheb neile järgi, plaaniga mõlemad päästa. Probleem selles, et see geto on sõjaväe poolt piiratud – sisse saab, aga välja enam mitte (kui, siis vahetada väljast püütud vampiir mõne inimese vastu). Matilda otsustab vampiiristuda, et end nende vastu vahetada. Aga läheb nii nagu läheb.

Tegemist siis enamvähem YA looga – noored, vampiirid, kired, veri. Tekst pole samas eriti glamuurne, igasugu võõrutusvaevad ja tapmised ja inimloomuse närusemad küljed. Vampiirid on levima hakanud pea kogemata, kui vampiiride avalikuks tulemisel hakkas üks loll vampiir inimesi vampiirlusse nakatama, mille tagajärjel uued ja kogenematud vampiirid seda hoogsalt edasi levitasid – teadmata midagi vampiiride ajaloolisest käitumisest! Ja et see on uus ja põnev, siis noored inimesed on vampiiridest muidugi lummatud jne. Nojah, tõepoolest, pigem lugu noortele täiskasvanutele või popkirjanduse austajatele. Esmatutvus Blackiga oli küll igati mõnus.

ulmekirjanduse baas

11 juuli, 2016

Mihhail Bulgakov -  "Valge kaardivägi"

Kuldne raamat.
Näete, nüüd juba teate, et sest tuleb positiivne arvustus.
„Valge kaardivägi“ on mu lemmikBulgakov, mis ütleb paljugi, sest Bulgakovit armastan, loen erinevaid tema teoseid ikka vahel üle - ning ometi on „Valge kaardivägi“ mulle eriline maiuspala, aga „Meister ja Margarita“ näiteks lihtsalt tore raamat, mida üle lugeda.

„Valges kaardiväes“ on lihtsalt nii palju seda, mis väga korda läheb. Sealne sõda on külmade huulteni tunnetatav, lume raskus, kui ta sajab, mulle kui lugejale tuntav, kuulipildujatuli selline, et kuidas on seda eemalt kuulda, poeb füüsilise aistinguna naha vahele, kuigi ma ise pole kuulipildujaid elu sees kuulnud, pole külmas lumes mäeküljel oodanud, pole ... oot, olen küll! Seal on need asjad, mida ma pole ning need asjad, mida olen, nii hästi ja sujuvalt põimitud, et kõik tuleb ühevõrra ehtsana läbi.
Ja noh, ega raamatu rõhk pole ju mitte sõjapidamisel, vaid sellel, kuidas on elada ümberpiiratud linnas, millised inimsuhted seal toimivad, kuidas ollakse inimlik ja kuidas põhjani nõme – ning seegi on inimlik.
Kogu traagika kõrval elab huumor, vähemalt sõnahuumor, miski pole ühemõtteline, lugejast toorelt kurbust väljaväänav. Kõrvalpilk, ülepilk, teine vaade on olemas – ent ka see ei tüki peale. Ei lämmata. Kurvad lood on ju tõesti kurvad, isegi siis, kui neid kirjeldades pillatakse mõni humooriline lause ainult!

Poliitikast sain ma lugejana küll vähemgi aru, kui toonased inimesed. Oot, mitu leeri seal mängus nüüd oligi? Ukrainlased, venelased, teised ukrainlased, ilmselt ka teised venelased, vene-ukraina värk, mis rahvusest ei hooli – oot, või on kaks eelmistest leeridest ka rahvuseülesed?!
Tean, et seekord taaslugema hakates ootasin, et hea raamat, aga ideoloogiliselt kindlasti vildakas. Vene-Ukraina sõda, mis praegu käib, on mind ju nii palju valgustanud! Aga tühjagi, kui ideoloogiliselt ongi vildakas, ma ei saanud sellest lugedes aru, sest ei mõistnud üldse, kes siis peaks head olema, kes halvad, kelle kirju lehm. Nagu päriselus, pärisleeridega – ei ole olemas häid ja halbu, on inimesed. Igal pool leidub igasuguseid inimesi.


Aga inimestele elasin üleni kaasa. Jälle. Ma ei saa, mitu korda olen seda raamatut enne lugenud? 30? 40? Aga ikka läheb hinge Mõšlajevski külmus loo alguses, Nikolka iiveldus laibleha keskel loo lõpus, kõik seal vahepeal. 
Kõik!

10 juuli, 2016

Larry Correia – The Keeper of Names (Shattered Shields, 2016)

Üsna brutaalne lugu mässust, mis uputatakse verre (leidlik lause!). Kuid... kuid... see on millegi uue algus. Tegemist siis olukorraga, kus sajandeid tagasi toimus võitlus taevast kukutatud deemonitega – et inimesed ei saanud neile vastu, saadeti taevast neile appi nö päästja, kelle juhtumisel siis õnnestuski deemonid vetesügavustesse peletada. Päästja sai ülijuhiks, tema pojad paljunesid ohjeldamatult inimestega ning neist järglastest moodustus ülemklass. Aegade jooksul toimus veelgi enam klassideks jagunemist, niisamuti muutus ülemklassi struktuur, kui preestrid võtsid üle algse Päästja-kultuse. Nüüd siis olukord selline, et töölised on kastivälised, ning nad soovivad oma õiguste nimel teostada revolutsiooni, mis lõpetaks igasuguse klassiühiskonnaks jagunemise (või noh, et tekiks uus valitsev klass). Ööpimeduses ilmutab end mässujuhile ootamatu abiline – Nimede Tähendaja, müütiline kuju, kellest on jäänud mälestusi vaid lastele jutustatavates muinasjuttudes. Tema valgustab mässujuhti minevikust... ja kuidas seda on muudetud. Mäss puhkeb ja see kulgeb õige kenasti... kuni nende vastu astub...

Sellelaadsete lugude sisukokkuvõtete tegemisel tunned end vahel kui purjus, niisugust soga kirjutad kokku, et suurt isegi ei mõista. Correia tekst on kohati verine, kohati kui sissejuhatus romaanile, kus kõik võimalik peaks alles lahti hargnema. On hetki, kui pean selle antoloogia ostmist üpris ebaõnnestunud tehinguks. Aga eks näppu lõigates õpitaksegi. (Takkajärgi selgus, et Correia ajab mingit kampaaniat.)

09 juuli, 2016

Cory Doctorow – The Brave Little Toaster (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Lugu lähitulevikust, kus majapidamistarbed jms on nutikad, oi kui nutikad. Ent... kui neisse seguneb viirus, mis ei lase end elimineerida (sest nutiseadmed on tema võimu all), siis on suur häda majas. Käesolevas loos osutub probleemiks tänaval kingitud energiajooki sisaldav kotike, mis esitab hoogsaid hüüdlauseid, narrib korteri peremeest ja ei lase end hävitada. Aknast välja visata ei saa, sest aken ei avane. Mikrolaineahju ei saa pista, sest ahi keeldub kostööst. Potist ei saa alla lasta, sest... no pott muidugi ei lase. Kui korteriomanik tahab hommikul tööle minnes seda eset metroojaama prügikasti visata, arreteerib ta politsei erirühm, kuna nad said häire ohtliku aine kohta. Aga viimaks peale kõiki siin kirjeldatud ja kirjeldamata hädasid avastab korteriomanik vana tavalise röstri, mis pole mingitki viisi nutikas. Sest ta on... tavaline röster. Järgneb Pyrrhose võit...

Esimene Doctorowi tekst, mis on loetav. Kõvasti on abi sellest, et lugu on vaid neli lehekülge pikk, siin on ohtralt lõike ja mõned dialoogid; niisamuti püütakse olla humoorikas. Tahaks hüüda hurraa, kui see vaid sobilik oleks.

08 juuli, 2016

John Kessel – Iteration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu sellest, et mis võiks küll olla, kui korraga õnnestuks väikeste paranduste abil maailma paremaks muuta. Mitte et kohe üleilmne rahu saabuks, vaid et... mis oleks, kui töö juures oleks kohvi mõnuga joodav? Enzo töötab selvekaupluses ja selline töö pole teadagi just positiivsetest elamustest pakatav. Poes käivad inimesed, kes on samamoodi vaesed ja vaevatud nagu poetöötajad, kõik vahivad ühtmoodi glamuurseid seltskonnaajakirju ja tobedaid teleseriaale ja mängivad igal nädalal lotot. Räägitakse, et elu on üha parem... aga kellele küll? Nojah.

Vabal ajal surfab Enzo netis ning ühel õhtul saab ta e-maili, mis sisaldab vaid linki. Et Enzo pole just teravaim pliiats (no kes küll avaks tundmatult saatjalt tulnud linki?) klõpsab ta sellele lingile ja mille järel avaneb Iterationi nimeline veebileht, kus avaneb küsimustik jne, mille sooritamisel saab Enzo teada, et ta võib nüüd teha ühe muudatuse ööpäevas (netikuldkalake sulpsab)... Kõlab kummaliselt, Enzo soovib head ja maitsvat kohvi. Ja järgmisel päeval tulebki see muidu tüütu vahetusevanem, pakub talle kohvitassi ning kümme minutit puhkepausi. Ja nii edasi.

Päevade möödudes hakkab Enzot painama küsimus, et mis siis saab, kui seda Iterationi nimelist lehekülge koos selle vapustavate võimalustega kasutaks mõni... psühhopaat või muidu tobe inimene. Äkki kasutavaki – kui Enzo satub keset jõhkrat liiklusavariid.

Et siis poolarmas lühilugu lihtsatest inimestest ja paremast maailmast. Pisiasjadest algab... No ole kasvõi sõbralik teiste inimestega, seegi võib ootamatul kombel kellegi päeva paremaks muuta, mis omakorda võiks edasi kanduda jne; selleks pole võluvitsakest vaja. Kessel lõpetab loo toreda kainestava puändiga. Paistab, et autori tekstid on ühtviisi normaalsed.


07 juuli, 2016

C.S.E. Cooney – The Two Paupers (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Esimesel lugemisel tundus see jutustus päris ärritav soga. Käib mingi fantasy-värk, millel pole õieti saba ega sarvi, üks naine ja mees muudkui vihkavad ja armastavad teineteist ning üleloomulikud jõud kas toetavad neid või keeravad käru. Ja lõpp on selline nagu on. Et tegemist on Cooney'ga, siis ei uskunud, et tema kirjutatud lugu on minu jaoks niisugune ebaõnnestumine (no mõned vaimukad kohad ju torkasid silma). Seega võtsin loo uuesti ette... ja kohe hakkas normaalsem tunne – ikka on jah Cooney oma kiiksudega; fantasy, mis pole õnneks liialt hämar või traditsiooniline. Tegemist pole küll tipptekstiga, aga armastusloona igati normaalne.


Lugu siis sellest, kuidas skulptor ja autor elavad kõrvuti üüritubades. Midagi nagu nende vahel susiseb, kui vaid... kui vaid see oleks võimalik. Maailm, kus nad elavad, on õige maagiline (kuigi kasutuses on nii elekter kui autod), eksisteerivad veel paralleelilmad ning see skulptor... tema ja ta skulptuurid on hoopis vaimudest vaevatud. Autorist naine sekkub ja varastab skulptori viimase töö – enne kui see jõuab skulptuuri purustada, nagu ta ikka oma valminud töödega teeb. Ainult et naine ei tea, miks skulptuurid elustuvad ja milliseks otstarbeks need õieti on. Skulptor satub vargusest ärevusse ja ta läheb kohta, kust sai alguse ta vaimu vaevamine. Peagi mõistab naine, et midagi on väga mäda... ja järgneb skulptuuriga sellesse paralleelsete ilmade lõikumiskohta.

Oeh, segane? Noh, ega jutustus polegi lühilugu ning Cooney on üritanud selgitada tegelaste käitumise tagamaid jne. Omamoodi on tegemist õuduslooga, kõik need paralleelilmade kurjad tegelased ja situatsioonid. Tegelasgalerii pole mingi lihtsate inimeste kogum, nad on ikka igasuguste kiiksudega jne. Käesoleva antoloogia pikim tekst, kujutan ette, et Cooney kirjutatu võiks nii mõnelegi vähe kiiksuga ulme lugejale meeldida.

06 juuli, 2016

Rich Larson – The King in the Cathedral (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Üsna traditsioonilises laadis fantasy, ainult selle erinevusega, et üks peategelasi on homoseksuaalne. Lugu siis sellest, et kaugel-kaugel kõrbes on vangla, kus istub arestis kuninglikust soost isik (kes peale troonipärija mahalöömist on troonipärija). Uus türann laseb rahval teada, et kuninga järglane on elus, see on omamoodi märk võimuhaaraja jõust ja enesekindlusest. Võimalik troonipärija on seal roboti valve all, neil on seal omamoodi sümbioos välja kujunenud – mängivad lauamänge ja sõlmivad kihlvedusid ning nii veavad päevi õhtusse. Aga ühtäkki ilmub... noor neiu, kes olevat saadetud võimalikku kuningat justkui lõbustama – uue türanni järjekordne trikk, et troonipärijat alandada! Asi läheb veel hullemaks, prostituut tahab hoopis seda troonipärijat vabastada – põgeneda vanglast roboti valve alt ning seejärel türann kukutada.

Troonipärija on sellest plaanist enam kui vähem vaimustatud – ta ei taha põgeneda, sest temast pole head valitsejat (vahet pole, kes on võimul, alluvatel on ühtviisi halb eluolu). Tulihingeline päästja solvub, et võimalik kuningas osutub selliseks selgrootuks jobuks (erinevalt ta poolvennast kuningast, kes maha löödi), ning naine otsustab sealt kõrbevanglast üksi põgeneda. Kuid... nagu selgub, on üksi põgenemine selge enesetapp. Kuid naine asub siiski teele... ning troonipärija leebub ja kutsub ta tagasi, pakkudes neiule, et robot võib teda kõrbest läbi juhtida – seda juhul, kui troonipärija ja robot mängivad üht strateegiamängu. Kui troonipärija võidab, saadab robot tüdruku linna tagasi. Kui robot võidab... saab ta midagi väga erilist... Nupud seatakse lauale ja edasi läheb nii nagu läheb.

Nagu öeldud, iseenesest harjumatult tavapärane fantasylugu (esmatutvus Larsoniga oli hoopis dopinguteemaline). Peale mõningaid dramaatilisi pöördeid saabub finaal, mis suurt ei üllata. Muidugi, vahelduseks on päris mõnus lugeda tavalist fantasyt, mis pole tänapäevase olustiku või mingi radikaalse hämarilmaga (oeh, uskumatult puine maik ühest hiljuti loetud Wolfe'i hinnatud loost). Aga nagu SFF antoloogiate eessõnadedt võib järeldada, polnud 2015. aasta fantasy lühilugude poolest just märkimisväärne aasta, sellest siis see... võrdlemisi tavapärane lugu on antoloogiasse valitud.

05 juuli, 2016

Martin L. Shoemaker – Today I Am Paul (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Väga südamlik lugu vanadusest ja sellega toimetulekust (hiljuti sai loetud Tidhari hoopis ulmelisemat lugu). Loo jutustab android, mis on palgatud hoolitsema Mildredi eest. Vanaproua on vanadekodus ja põeb Alzheimerit, android kehastab vanainimesele ta erinevaid lähedasi – ta suudab olla nii poja, tütre kui lastelaste moodi, niisamuti naise ammulahkunud abikaasa või teiste tähtsamate isikute moodi, kes naisel meeles on. Niisamuti on android vajadusel eri põetajate rollides. Muidugi, see on androidilegi omal moel keeruline ülesanne, seda eriti juhtudel, kui tal pole küllaldaselt andmeid sellest, teisest või kolmandast isikust – ning seetõttu võib juhtuda, et mõnigi „roll“ ebaõnnestub. Android pole mehhaaniline kehastuja, ta ühtlasi õpib üha juurde, kuidas näiteks lähisugulased ühes või teises olukorras reageerida võivad... ja see omakorda võib minna konflikti vanainimese heaoluga – mis teha, kui ümberkehastununa peab android tekitama Mildredile hingelist piina. Aga noh, nii peab olema, tema ülesanne on olla võimalikult reaalne.

Et android tegeleb pideva inimkäitumise analüüsiga, on tal ühtlasi oma mõtteid külalistest sugulaste eluolu kohta... aga ta ei tohi kuidagi sekkuda või neid juhendada, et nad ise end paremini tunneks või Mildrediga inimlikumalt suhtleks jne.

Ootamatul kombel väga hea ja inimlik lugu, mille puhul võiks mõelda, kui eetiline võiks selline vanadekodu teenus olla ja kas see ikka kergendab vaimselt väsinu elukorda. Ega perekond, kes selle androidi ema eest hoolitsema palkas, tunneb end niisamuti ebamugavalt, kui miski neid muudkui imiteerib jne. Mõtlemapanev nägemus.

„The empathy net focuses mainly on Mildred and her needs, but it also analyzes visitors (when she has them) and staff. It builds psychological models, and then the emulation net builds on top of that to let me convincingly portray a person whom I've analyzed. But somewhere in the tension between these nets, between empathy and playing a character, there is a third element balancing the two, and that element is aware of its role and its responsibilities. That element, for lack of a better term, is me. When Mildred sleeps, when there's no one around, that element grows silent. That unit is unaware of my existence. But when Mildred needs me, I am here.“ (lk 235)

04 juuli, 2016

Philip K. Dick – Poodud võõras (2016)

Huvitaval kombel on ilmunud viimase aasta jooksul kaks Dicki tõlkekogu, mõlemas on jutte eelkõige viiekümnendatest (10/12). Eks tekstide nö asjade maailm võib olla tänapäevasele pilgule vähe naljakas ja iganenud, aga samas valikud ja küsimused, millega tegelased kokku puutuvad, on päris vaimukad ja kriipivad. See on kummastav ja ebamugav maailm, Dicki nägemused pole mingil juhul roosamannalikud robotijutud või optimistlikud seiklusjutud tähtede vahel. Dicki loodud tulevik on tume ja ahistav, need on hirmu ja õuduse jutud, millest mõni küll paratamatult eksib campi (nt „Mälestused kliendi omal valikul“ on õige... seebiooperlik – takkajärgi tuli mulle üllatusena välja, et see on ühe tuntud filmi alustekstiks; nojah, nägin seda viimati poisikesepõlves).

Kogumikust kerkib minu jaoks eelkõige esile „Sviblede häälestaja“ ja „Eelisikud“. Esimene algab õige kergel toonil, mis seejärel paiskub süngesse tulevikunägemusse tehisintelligentsi manipulatsioonidest. Teine jälle esitab üsna kõheda meetodi sellest, kuidas maailmas rahvastikku piirata. Nagu öeldud, Dicki tuleviku asjademaailm lähtub kirjutamise ajast, aga loode ideeline külg on samas... intrigeeriv (hmm, mõlemad lood on tegelikult rahvastiku kontrollist ja seda õige ebainimlikul moel). Dicki nägemused inimeseks olemise küsimustest võivad olla õige häirivad – ja seda mõttes, et need on inimkäitumist arvesse võttes tegelikult usutavad. Mingil põhjusel on inimkäitumisse sisse kirjutatud valmidus represseerida või olla represseeritav, olla iha või ori.

Huvitav, millised Dicki teosed võiks veel eesti keeles ilmuda? Ja milliselt kirjastuselt? Orpheuse Raamatukogus mõni lühiromaan? Või hoopis Kupra nüüdisklassika sarjas, kus on näiteks ilmunud Ballardi kaks romaani? Dicki loomet on veidi keeruline tutvustada nö tavalugejatele – esmapilgul on tegemist õige vanamoodsa ulmelise maailmaga (no tõepoolest, Marsi loomastik või Veenuse rohelised inimesed või kõiksugu tehnikasaavutused – ehk siis see eelmainitud asjade maailm), kuid tegelikult on see vaid fassaad, mille ees toimub näitemäng, kus esitatakse ebamugavaid nägemusi inimsusest.


03 juuli, 2016

Kim Stanley Robinson – Oral Argument (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ma pole küll kindel, kas jutust enamvähem mõistlikult aru sain, aga tekst on nanotehnoloogiast, mille tulemusena on inimkehad võimelised... fotosünteesima. Mille tulemuseks omakorda on, et enam ei pea niipalju sööma ja peavarju küsimus on teisejärguline (no oleneb kliimast), mis omakorda viis... mitmete majandusharude suurte raskusteni ja mis võis põhjustada üleilmse kriisi neile, kes kinnisvara või põllumajandusega varandusi kokku ajasid. Või no üldse – kui inimestel pole vaja niipalju tarbida, siis on kogu majandusel hapud päevad.

Lugu on esitatud kohtus ülekuulamise vormis (või kuidas iganes Ameerikas kohtunikke kasutatakse), kui advokaat (kes esindab inimfotosünteesi nüüdseks kadunud leiutajaid) seletab kohtunikule, kuidas sellise fotosünteesi võimaluseni jõuti. Mil viisil avastati, kuidas naha alla saada inimesele sobilikke fotosünteesi-elemente – noh, seda aitab teha... tätoveerimistehnika. Milliseid seadusi võidi rikkuda, või siis mitte.

Et siis selline lähitulevikuaineline utoopia, kus osa inimkonnast võib fotosünteesimise abil vabaneda mammona teenimisest – see ei ole enam eluliselt oluline vajadus, põhivajadused saab rahuldada päikesega (nö roheline tulevik?). Loost jääb küll arusaamatuks, kui üldkasutatav see oleks aastaringselt planeedi jahedamates piirkondades. Igal juhul, soovi korral netist loetav. Mõelda vaid, 25 aasta järel sellelt autorilt avaldamist leidnud lühijutt! Millegipärast arvasin mõnda aega, et autori puhul on tegemist naisega (nagu omal ajal arvasin, et Robin Hobb ja Lois McMaster Bujold on meesautorid – ma pole just teravaim pliiats).

02 juuli, 2016

C.C. Finlay – Time Bomb Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull ehk lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull. Ta noor kaaslanna pole üleüldse vaimustatud, et noormees tahab oma ajaseadeldist just neiu ühiselamutoas demonstreerida, sest... talle tundub, et noormees võib seda oma kire tõestamiseks kudiagi valesti kasutada – eriti kui neiul on üha süvenev soov nende suhe lõpetada (noormehel on omakorda kartus, et peale tüdruku kaotamise võib ta katse ebaõnnestumisel ülikoolist välja lennata).

Tekst on iseenesest päris huvitava ülesehitusega, demonstreerides seda, kuidas üht stseeni kahel eri viisil jutustada. Omal moel võiks seda pidada autori jõuprooviks kirjutamises, tõepoolest – mõlemad jutustamised töötavad. Lugu pole küll nii vinge kui eelmise kuu lemmikraamat samalt autorilt. Igal juhul, soovi korral netist loetav.

„We're always stuck inside our own perception. Our brain takes these little packets of perceived time and arranges them in order to create a sense of casuality. The continuum of time, the connections and flow between the events, that's cognitively constructed.“ (lk 133)

01 juuli, 2016

Anekdoodid eestlastest. Gorjatšije estonskije parni (2015)


Raamat 40+ lugejatele, kellele meeldib nõukogude minevik ja idanaabrite kultuur. Eestlased on tuimad ja narrid ja nõmedad ja totakad jne.

Kiviaeg. Väljas on pime.
Inglane tuleb koopast välja, vaatab taevasse ja ütleb:
„Night.“
Venelane tuleb koopast välja, mõtleb hetke, ütleb:
„Notš.“
Eestlane tuleb koopast välja, vaatab suu ammuli taevasse:
„Öööööö...“
(lk 16)

Eestlane kõnnib mere kaldal ja äkitselt kuuleb appihüüet.
Astub rannale lähemale ja näeb meest, kes on uppumas.
„Aidake, aidake! Appi!“ karjub mees vene keeles.
„Kuule, mees, kas sa eesti keelt õpid?“
„Õpin, õpin. Aidake mind!“
„Noh, ja samamoodi on vaja ka ujumist õppida.“
(lk 92)

Sööklas istuvad laua taga eestlane ja moldovlane.
Moldovlane: „Anna leiba!“
Eestlane: „Eeeeee...“
Moldovlane: „Olgu, võtan ise!“
Eestlane: „Ja-aaaaa....“
Moldovlane: „Anna soola!“
Eestlane: „Mida-aaaaa...“
Moldovlane: „Tänan seltskonna eest! Head isu! Ole tubli!“
Eestlane pärast moldovlase lahkumist: „Tuleb öelda, et palun ulatage leiba!“
(lk 123)

Teises ilmas kohtuvad autoõnnetuse läbi surma saanud ameeriklane, prantslane ja eestlane.
Pihivad siis saatusekaaslased üksteisele.
Ameeriklane: „Lahendasin kiire sõidu ajal arvutiga võrrandit ja sõitsin vastu posti.“
Prantslane: „Rahuldasin kiire sõidu ajal naist ja siis see pauk tuli.“
Eestlane: „Kogusin 20 aastat autoraha ja surin nälga.“
(lk 139-140)

Eestlased tõlkisid eesti keelde „Kamasuutra“.
Välja tuli lõbus lugu, aga millegipärast jälle okupatsioonist.
(lk 176)

Eestlaste hulgas on introverte kui ekstraverte. Vestluse ajal silmitsevad introverdid oma kingi, ekstraverdid aga vestluskaaslase kingi.
(lk 232)