31 jaanuar, 2017

Eve Leimann - Sosistan sala (Looming 1, 2017)

Lugu advokaadist, tema luulekirest ja armukesest ning kuidas luule… prohvetlikuks osutub. Lee on advokaat, kes peamiselt tegeleb lahutustega. Lee leiab, et ka ta enda abielu on ammu lössi vajunud, ja ehk peaks sellegi lahutama - nüüdisajal on see toiming lihtne, piisab vaid internetis avalduse täitmisest ning selle eest tasumisest. Halli argielu talumiseks luuletuste kirjutamine, ta armuke Arks jõudiski naiseni peale üht aiapeol esitatud luulekava. Armukesega on lihtne, vahel kohtutakse ja jagatakse kehalist kirge, seejärel elab kumbki oma elu.


Aga nüüd… aga nüüd on kirjutanud Lee ühe prohvetliku luuletuse oma advokaaditöö käigus ning kui peale vahekorda armuke Arks seda loeb… on nad keeletud! Miks?

Eks nii lühikese esmatutvuse järel on raske autori kirjutatu kohta midagi mõistlikku öelda, see ei paigutu autoriga seotud laiemasse konteksti. On selline kena tekst, lugu kerib ühtlase voona (aga kahes voolusängis) puändi poole, mis võinuks ehk veidi teravam olla - kuid miks peakski keskealiste elu tingimata mürts ja pauk olema? Vahel on vaikus kõnekam.

Kommentaare ei ole: