25 jaanuar, 2017

George R.R. Martin - Tants lohedega. Esimene raamat (2016)

Eks olen seda raamatut varem lugenud, aga selges eesti keeles on ikka mõnus ülelugeda - ja kui veel tead, millistele märkidele tähelepanu pöörata… mõnus. Eelmisele postitusele pole midagi olemuslikku lisada (päris pikk sai teine ning see käsitleb kogu raamatut, seega juttu vähe laiemas plaanis kui käesoleva romaanipooliku raames), eks tuleb oodata ja kannatada saamaks teada, miks see Dorne’i liin on Martinile nii oluline - seda siis loodetavasti kuuendas ja seitsmendas raamatus). Daeneryse areenilt kadumisest pole vast mõtet unistadagi, iga tema jalaaste ja mossitus on piinliku täpsusega tuleviku tarbeks talletatud. Mõttekoht on, miks need Targaryenid mulle nii vastumeelsed on - Daeneryse puhul muidugi see maailm, kus ta liigub (kas mind tõepoolest häirib naisterahva siseilm ja idamaine olustik? Vähe… piinlik) või Westerose Targaryenite puhul see… ülimuslikkus (“mis mõttes on vaid üks supersuguvõsa?”).

Sarja viies osa on pühendatud pinge üleskruvimisele (jajah, millal ilmub järgmine möll nagu “Mõõkade maru”?), lugemise põhimõnu on minu jaoks muidugi Põhja tegemistel. Mida teeb Müüril Jon Snow vaba rahva ja relvavendadega. Stannise ja Melisandre verest tühjaks jooksev ristiretk ning nende jumala kokkupõrge Põhja uskumustega. Boltonite sepitsused, Põhja elusolevate ülikute vihane haavalakkumine, Davos oma vana ja uue ülesande ülesande rakkes, raudsaarlase häving (romaani ilmumata teises pooles on küll Victarioni kuulsusrikkast retkest nii mõndagi), Bran ja tema õlule laetud missioon. Milleks oli autoril vaja välja tuua Quentyni eksirännakud… eks see kuulub sellesse Dorne’i oodatavasse mingil moel olulisse tegevusliini. Daeneryse ja Quentyni asemel saab saab rohkem olulist teada Tyrioni pagemisteekonna jooksul, kus ilmnevad mitmed huvitavad tähelepanekud Westerosi minevikust ja tulevikust.

Kui see romaani osa on paralleelne “Vareste pidusöögi” sündmustega, siis teine pool läheb kirevamaks, lisanduvad Victarioni ja Lannisteride erinevad ponnistused, natuke Arya karjääri jne. Ja mõnigi tegelane leiab kurva lõpu. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik kahe ilmumata romaaniga kõiki neid lahtiseid lugusid mingilgi moel kokku võtta - Müüritagused Teised hävitavad Müüri ning tapavad Põhjaga seotud tegelased? Cersei hävitab Kuningalinna koos sealsete tegelastega? Kuldne Vennaskond hakkab mässama ning hävitab Dorne’i? Daenerys saabub viimaks lohedega, peatab Teised ning abiellub Pisinäpuga, kes aitab Westerosi ellujäänuid Targaryenide printsessi kuningannaks tunnistama?

““Jumalad on pimedad. Ja inimesed näevad vaid seda, mida soovivad.” 
“Mina näen sind piisavalt selgelt, Paharet.” Rüütli hääletooni oli hiilinud midagi sünget. “Olen teinud tegusid, mille üle uhkust ei saa tunda, tegusid, mis viisid mu koja ja isa nime häbisse… aga tappa omaenda isa? Kuidas võib üks mees nii toimida?” 
“Anna mulle amb ja lase püksid rebadele ning näitan sulle.” Rõõmuga. 
“Kas arvad, et heidan nalja?” 
“Terve elu on üks nali. Sinu, minu, meie kõigi elu.” (“Tyrion”, lk 411)


“Roose tõusis jalule. “Sa abiellud Talitundrus. Teavitan isandeid, et asume kolme päeva möödudes teele ja kutsun nad meiega kaasa.” 
“Sa oled Põhja Vardja. Käsi neid.” 
“Kutsega saavutan ma sama. Võim mekib kõige paremini, kui seda on viisakusega vürtsitatud. Kui soovid kunagi valitseda, pead seda õppima.” Pelgukantsi isand heitis pilgu Tõhu suunas. “Ah jah, vabasta oma lemmik ahelatest. Ma võtan tema kaasa.” 
“Võtad ta kaasa? Kuhu? Ta on minu jagu. Sa ei saa teda endale.” 
See näis Roose’i lõbustavat. “Mina andsin sulle kõik, mis sul on. On parem, kui sa seda meeles pead, sohik. Mis aga puutub sellesse… Tõhku…. kui sa pole teda veel lootusetult hävitanud, võib temast meile veel tulu tõusta. Võta võtmed ja eemalda tema küljest need ahelad, enne kui kahetsen päeva, mil vägistasin su ema.” (“Tõhk”, lk 498)


Kommentaare ei ole: