03 veebruar, 2017

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid (2017)

Kirjastus Fantaasia panus värske auhinnatud ulme avaldamisse on päris tore (mulle meeldis ka eelmine Reynoldsi tõlkevalik) - kuivõrd toredaks võib samas nimetada teksti, kus kõiksugu vangidega täidetud transpordilaev avastab end olukorras, et peale ootamatut hibernatsioonist ärkamist viibivad nad ei tea kus ja ei tea millal ning laev on jalge all lagunemas. Eks peagi selgub, kus nad on, kui kaua on möödunud nende reisi algusest ja miks nad on sellises olukorras. Et enamik ellujääjatest on eri pooltel võidelnud ja vangi mõistetud sõjakurjategijad, siis pole kohapealne meeleolu just kiita ning liigse verevalamise vältimiseks haarab peategelane laeva üle kontrolli - ähvardades seda õhku lasta, kui vangid koostööle ei asu. Ajutiselt see lahendus töötab… kuni siis selleni, mil selgub, miks laev on just sellises olukorras ja miks see ulbib väljasurnud planeedi kohal.

Ühesõnaga, üsna sünge kosmoseooper (vms), kus terve mõistuse säilitamise ülesanne pole just kergete killast. Aga et mingigi distsipliin säiliks, tuleb teadagi inimesed tööle sundida. Ja kui vaja, tuleb lootust teeselda.

Orpheuse Raamatukogust meenub sarnastest laevaseiklustest Martini ja Heinleini raamatud, kuigi samas meeleolult oleks ehk suurem sarnasus Finlay kalgi maailmaga.

Kommentaare ei ole: