10 veebruar, 2017

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos (2017)

Vahel tundub, et nii mitme raamatu (maa, sõda, marss, utoopia) puhul oleks võinud piirduda kahe esimese raamatuga ja sealseid sündmusi põhjalikumalt lahti kirjutada. See Marsi ja kosmosega jändamine läheb kuidagi liialt muinasjutulikuks, pakutav lillelapsefuturism jääb mulle üha kaugemaks. Nii on selle raamatu huvitavamad peatükid  ehk need, kus vana Valiente on järjekordsel hingamisretkel, ning satub koos trolliga jälitamise käigus sellesse hiiglaslikku metsa, kus ökosüsteeem toimib õige… kummaliselt. Huvitav fantaasia, mis ärgitab kujutlust, samas kui raamatu finaalis olevad retked galaktika keskmesse jäävad lihtsalt… tavapärasteks sammudeks. Parem mikro kui makro - või siis lihtsalt mu kujutlusvõime on niivõrd tönts, et kõiksugu grandioossus jääb hoomamatuks.
Teosest on raske Pratchettit leida, eessõnast selgub, et alates 39. peatükist ongi vaid Baxteri kirjutatu - kus huvitaval kombel ongi justkui kontsentreeritum tekst kui raamatu esimeses pooles. Teoses on küllaga viiteid mitmetele tänapäevakultuuri nähtustele - nt ulmeteostele, filmidele kui seriaalidele (jajah, intertekstuaalsus).

Vahel tekib mõte, et miks üldse on vaja Joshuat ja Nelsonit nii aktiivselt tegelaskonda, teksti selgroo tarvis neid otseselt vaja pole - jajah, mehed on nüüd vanad ja elu jooksul nii mõndagi kogenud ning eks selliste vanainimeste tegevused mitmekesistavad romaaniilma, Aga samas, mida oleks romaan kaotanud, kui nad poleks enam nii esiplaanil olnud - kuid muidugi, kui tegemist selle sarja viimase romaaniga, siis ikka soe hüvastijätt jne.

Aga jah, raamat siis sellest, et olgem inimlastega sõbralikud ja uudishimulised, siis avanevad (avatakse) meile hoopis uued perspektiivid jne.

“Joshua kummardus kangelt illuminaatorile lähemale ja vaatas seniidile, kus päikese loojumisega samal ajal ilmusid nähtavale tähed. Kuid see tähemaastik ei olnud Joshuale ühestki Pikkmaa maailmast tuttav ja see ei meenutanud ka Plejaadide taevast. Ta nägi hulka tähesarnaseid taevakehasid, mis täitsid taeva tihedalt, kuid lähemal uurimisel selgus, et mõned neist on hoopis täheparved, taevas oli tuhandeid Plejaadide koopiaid.” (lk 315)

Kommentaare ei ole: