Päris huvitav interpretatsioon Liivi isikust ja tema loomest. Johannes on siis jumalapoeg, keda jumal tahtis saata Poolasse – aga võta näpust, poeg tahtis millegipärast sellisesse vaimupimeduse kantsi nagu Eesti. Ja sinna ta sai ning sinna ta jäi.
Vadi kappab läbi kogu Liivi teadaoleva ja senitundmatu eluloo; nii on vend Jakob näiteks luulekuulsuse nimel soovahetaja, lisaks esinevad mitmed vadilikud üleloomulikud olendid ja ilmvõimatud juhtumised. Kappame läbi Liivi luule märksõnad koos nende võimaliku sünnilooga. Ühesõnaga, Liiv polnud hull, vaid taevast pärit jumalapoeg, kes oli… üsna hull (aga võibolla mitte). Aga nagu öeldakse – võõrad maad, võõrad kombed, küllap see pädeb Vadi Liivilegi. Oleks päris huvitav teada, kui palju materjali sellest tekstist lavastuses kasutati.
Hiljuti ilmus LRis näidend, kus oli Liivil samuti tähtis osa – see polnud küll niivõrd reaalsusi segav kui Vadi näidend.
ISA: Ja ega me ise kah ei hooli enam kõigest sellest jampsimisest.
LIIV: Miks siis?
ISA: Nüüd tuleb vaadata, et hing sisse jääb. Kõik, kes on talukohad võla peale välja ostnud, kõik nad arvasid, et linade eest saab muudkui head raha edasi, et ilus elu ei lõppegi. Aga sittagi, lina läks odavaks ja ameeriklane on hakand vilja nii odavalt müüma, et parem pane oma vili põlema, kui… ah.
EMA: Jah, meil siin lähevad talud järjest haamri alla.
LIIV: Aga selleks teil ongi mind vaja! Kui enam midagi ei ole, siis on vähemasti luule.
ISA: Sina, kurat, hoia oma suumulk kinni. Tööd on vaja teha, mitte lõugu lõksutada ja luuletada. Tööd, olgugi et selle eest ei maksa keegi mitte munnigi ja niikuinii võtavad talu käest. Aga ader on minu oma, seda nad mult juba ära ei võta!
(lk 18-19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar