12 aprill, 2017

John Scalzi - Viimane koloonia (2017)

Võib vist nukralt sedastada, et olen mandunud seiklusulme lugejaks; keerulisem SFF jääb muudkui venima. Peale Laurikut oli väga mõnus Weinbergi kätte võtta, nüüd Carteri järel on päris hea selle Scalzi romaaniga pead tuulutada. Eks seiklusulme puhul tekib küsimus, kui sügavale fantaasiasse pugeda, kas peategelane lahendab probleeme mikro- või makrovõtmes. Kas peategelane on mutrike ühisskonnas nagu ta seikluste lugejad on, või peategelane osutub viimaks elust suuremaks tegelinskiks nagu ta seikluste lugejad üldiselt olla soovivad. Scalzi on igati suurejooneline - tema mutrikesed osutuvad lõpuks sellisteks, et… maailmakord väriseb. Kuigi kas see on niivõrd üllatus, kui eelmised romaanid olid niisamuti igati suurejooneliste mõõtmetega.


Käesolevas romaanis siis küsimus selles, et inimeste Kolooniate Liit põrkub viimaks kokku Konklaaviga, mis ühendab üle neljasaja kosmoserassi ning mille loojate eesmärgiks on auru maha võtta rassidevahelistelt võimuvõitlustelt. Selleks tuleb aga saada omasuguste (sest alati on veel vägevamaid rasse, nagu konsud) seas tugevaimaks jõuks - Konklaav kuulutabki, et edaspidi on nüüd keelatud Konklaavi välistel jõududel jätkata uute planeetide (mis tihti on mõne naabri valduses) koloniseerimine… või nad pühivad koloonia sellelt planeedilt. Kolooniate Liit sellega ei nõustu, sest tundub, et niimoodi tulebki teiste ülemvõimu tunnistada ehk siis pikemas perspektiivis on ohuks kaotada iseseisvus.


Niisiis otsitakse üles erruläinud John ning Jane ning nende pere saadetakse juhtima uue koloonia loomist… mida siis Konklaav tahab hävitada, ning selgub teisigi halbu üllatusi, sest Kolooniate Liit mahhineerib Konklaavi vastu, tuues peagi puhkenud konflikti tuleliinile just selle uue koloonia, mida John ja Jane püüavad juhtida ja elus hoida. Nojah, et sellises suurjõudude võimuvõitluses ellu jääda, peavad John ja Jane mitmeid kavalusi appi võtma (tähtis on nende kasutütar, kelle abil saab kolooniale kaitset välja pressida), mil on drastilised tagajärjed - kuivõrd on reaalne oht inimkonna reeturiks saada, või olla tunnistajaks inimrassi hävinemisele.

Meelelahutuseks igati loetav romaan, õpetussõnu või mõtteainet küll eriliselt pakkumises pole. Vahest võinuks toimetaja tõlkija näpukaid korda ajada, ent küllap oli kiire raamatu trükkimisega. Ja ehk võiks mõelda Neal Asheri tõlkimisele… pole küll nii humoorikas, aga oi kui madinarikas möll modifitseeritud inimeste ja rämedate tulnukatega.


Kommentaare ei ole: