28 aprill, 2017

Jüri Kolk - Inimene ja kõrvits. Lööve (Looming 4, 2017)

Kui teine lugu tegeleb autori omamüüdiga, siis avalugu… läheb esmapilgul eestluseks. Jaak on ehitanud endale ja perele suvemaja, ning nüüd, elutee ühel õhtupoolikul tunneb pettumust - tema armastatud suvekoht on määratud kaduma peale tema siitilmast lahkumist, tema poja pere ei mõista sellise puhkusevõimaluse erilisust: võtad aja maha ning nokitsed õue peal või peenramaal. Noored inimesed ei mõista üldse puhata, aega maha võtta, ikka kiire kiire kiire ja valmislahendused. See muutis Jaagu kurvaks, tema kaduvuse adumine.

Et käes on sügisene saagikoristusaeg, plaanib Jaak järgmisel päeval viia linnakodusse õunu ja kõrvitsa. Õhtuhämaruses nüsis ta kõrvitsa lahti, tõstis selle sülle… ning seljast käis läbi raksakas, mis mehe jalust niitis. Ja kohe nii, et püsti enam ei saa, valu lihtsalt ei lase. Tekib küsimus, et kuidas sügisõhtul end suvemajja vinnata, kui selle uks on lukus ning võti kõlgub räästa all. Ja see kuradi kõrvits.

Lugu jaguneb justkui pooleks - esimeses pooles vana Jaagu heietused ilmaelust ning kurbus eluolu tõttu, teises pooles valust maha niidetud mehe võitlus tuppapääsemise nimel. Kui esimene pool on petlikult uinutav, siis teksti teine pool läheb päris valu-actioniks kätte, ning heastab esimese poole uinutava nüriduse. Sellist lugu on mõneti keeruline sildistada - kas see on realismivaimus jutustamine, või on siin varjatumad hoovused. Ei tea mitte.

Kommentaare ei ole: