16 mai, 2017

Manjula Padmanabhan – Sharing Air (The Big Book of Science Fiction, 2016)

India climate fiction 1984. aastast, mis kirjeldab millalgi tulevikus vaba hapniku järgset ühiskonda - õhku küll hingatakse, aga seda kontollitult hapnikumaski sisaldava kiivri abil. Sünnitamise asemel on inkubaatorid. Kõike jagub, sest miljardite asemel elab nüüd Maal kaks miljonit õnnelikku hapnikutarbijat.


Üheks uusinimeste retromaiguliseks lõbustuseks on tellida 20. sajandi õhust maitseproove - see pole hingamisel ohtlik, lihtsalt närvikõdina mõjuv doos (nii on loo jutustaja endale tellinud näiteks õhulõhna, mis on kokku segatud New Delhi, Bombay, Mexico jt linnade näidistest). Aga nagu ikka igas ühiskonnas, on ka seal ekstremistid - siinsel puhul sellised, kes tahavad proovida autentset, vanamoelist õhutarbimist, hapnikumaskita. Selleks kasutatakse mingit iidset tuumajaama puhastusseadet, millega siis pumbatakse ruum vanamoodsat õhku täis ning ekstremistid võtavad koguni maskid eest… ning suhtlevad koguni omavahel otsa, ilma mikrofonide ja kõrvaklappideta. Ka loo jutustaja kutsutakse osa võtma ühest sellisest hullude kokkusaamisest - ta avastab, et see õhk ei tapagi jalapealt, on vaid erakordselt jälk ning keerab pea sassi, tollased inimesed… polnud normaalsed.


Lugu pole teab mis hüpersuper teaduslik fantastika, aga tulevikust pärit jutustaja vaatenurk, tema tõlgendused tänapäeva ühiskonna toimimisest on päris painavalt ja huvitavalt kirjutatud, see meie enesehävitustung. Esmapilgul lihtne lugu, aga üsna tinaselt rõhuv.

„But I don’t hold by such accomodating arguments. The simple fact is, those governments sanctioned polluting industries: QED, they controlled the air supply. The only thing that doesn’t make sense is that most government functionaries themselves breathed the same poisons. So perhaps there is some validity to the argument that polluted air causes personality changes as well as the gross physical damage we are all so concerned about. Maybe if you breathe enough toxins, you can no longer distinguish between well-being and ill health. So you make decisions which will only result in more toxins. And so on and on until you set the stage for total civic breakdown. Which is what happened.“ (lk 925)

Kommentaare ei ole: