07 mai, 2017

Mari Kukk - Lood (Värske Rõhk 49, 2017)

Autori neli lühilugu on… löövad ja häirivad. Sarnasus samas numbris ilmunud Zilmeriga, sugulus Lõhmusega. Nii “Ene” kui “Pöial-Liisi elu” puhul võib rääkida horrorist; “Mina olen mees” ja “Sinilill” võiks olla Lõhmusega ühes voolusängis - ehk selline minapildil põhinev raju analüüs olukorrast inimriigis (millest ei saa siis välja lugeda ei roosilisi ega ninnunännulikke järeldusi). Eks selline alasti (kompromissitu?) teksti loomine viib küsimuseni, et kui kaua on võimalik selle pealt kirjandust luua (jajah, suured narratiivid on surnud ja midagi uut pole võimalik öelda), millal see läheb lihtsalt sauterdamiseks.

Nii võttes on kahe esseelikuma lühiloo kõrval mõneti intrigeerivamad kaks õuduslugu. “Ene” on lugu naisest, kes toob koju sünnitushaiglas väljastatud platsenta, kuna internetifoorumites soovitatakse nii teha. Süüa ta seda ei taha, külmkappi külmuma kah süda ei luba, nii kallab Ene platsenta klaaspurki ning ajapikku tekib neil sõbrasuhe, mis aga hakkab pikapeale Ene elu segama, kuna platsental on naisele üha suuremad nõudmised. Ühesõnaga, olukord läheb jamaks.

“Pöial-Liisi elu” on lugu tuntud muinasjutu kangelannast, kelle abielu printsiga pole just õnnelikumate kilda kuuluv. Pöial-Liisil on omad vajadused, printsil niisamuti. Avalikkuse ees esinetakse armunud noorpaarina, aga omavahel olles… on lood närused.


Kukk ja Zilmer on head näited sellest, miks tasub lugeda Värsket Rõhku - vahel lõõtsutavad vastu rõõmustavad proosatuuled (või tuleb tänada ajakirja proosatoimetaja Tõnis Vilu kätt?), Kuigi need tekstid tekitavad pahatihti ebamugavust, ei saa vähemalt kurta leiguse pärast (muidugi, proosa ei pea alati raputama, vahel on vaja loovida ka tüünel ookeanil - et sellevõrra rohkem hinnata teravamaid emotsioone ja vastupidi). Kiusatus oleks tõdeda, et Kukk on feministlik autor, kuid see oleks liialt piirav lähenemine (ja muidugi ma olen feminismi sõber), autor lihtsalt katsetab… elu sumedust.

Kommentaare ei ole: