16 juuni, 2017

George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat (2017)

Kuigi olen seda raamatut inglise keeles lugenud, on eestikeelset tõlget ikka mõnus kätte võtta (mu meelest on just kõiksugu isiku- ja kohanimed üldiset vahvad). Seekord on võimalik koguni Meereeni sasipuntrast väikse huvi või kaasaelamisega lugeda - eeldusel, et neid reflekteerib ser Vanaisa (või Tyrion või Qyentyn oma parematel hetkedel). Selmy tõekspidamised on nii meeldivalt rüütellikud… kuidas ta on valmis kasvõi seda Daeneryse sitapeast abikaasat kaitsma (ja muud olukorrad) - sest ta teenib riiki! Meereenlastele võib selline kõbi ikka näida eriliselt napaka tulnukana.

Olles pisteliselt näinud “Troonide mängu” seriaali (ohhoo, Hardhome ja Sohikute lahing!), on ikka päris naljakas, kui irdunud on seriaal romaanisarjast. Võib vaid pöialt hoida, et raamatu-Daenerys ei pääse Meereenist ning Stannis rabeleb lumme uppumast… aga see on nõrk lootus. Samas nii väga ei tahaks, et Jon Snow edasisest kaoks.

Nagu allpool ühest tsitaadist näha, võib oletada, et kas Pisinäpp või Varys (või mõlemad korraga, aga üksteisest sõltumatult) õhutas kuulsusrikast kuningas Joffreyt reetur Ned Starki pead maha kaksama - vast siis eelkõige Varyse teene, kuivõrd tal oli see Aegon aastaid tagataskus küpsemas. Aga mis küll Varyst sellisele teele kihutas… millest selline Targaryenide lembus… Küllap paljudel inimestel on omad seletamatud kiiksud.

Muidugi tekib taas see igiammune küsimus, et kuidas autor suudab romaanisarja intriigide karnevali kuidagi lahendada. Raudsaarlased ja nende märatsemised (lisaks võimalik liit Daenerysega - Victarion, võta palun ta naiseks!). Dorne’i sepitsused Daeneryse või Aegoniga. Põhjas Boltoni ja Starkide austajate vastuseis - ning muidugi see jääzombide oodatav rünnak Müüri ja inimsoo vastu. Lannisteride probleemid oma seniste liitlastega. Pisinäpp ja Oru isandad ning nende võimalik sekkumine kuningriigi tegemistesse. Raudpank ja Westerosi võlg neile. Muidugi, nagu Martin tõestab selleski romaaniosas, tähtsaid tegelasi on kerge üle parda visata - või miks peaks ootama, et seni vaikselt podisenud osapooled peaks kindlasti võimuvõitlusse sekkuma (alati saab renlytajad ühe suletõmbega kustutada)? Alati saab Freyde kombel viimasel hetkel võitjatega ühineda või jääda saba jalge vahel redutama.

Kes viitsib otsida, siis on kättesaadavad kuuenda romaani mitmed peatükid - Stannise leerist, Meereeni kuumast mülkast ja Arianne retkest.

“Vähemalt prints Quentyn kuulas tähelepanelikult. Ta on oma isa poeg. Lühike ja jässakas, ilmetu välimusega, näis ta siiski kombekas poiss, kaine mõistusega, mõistlik, kohusetruu… aga mitte selline, kes noore tüdruku südame kiiremini põksuma paneb. Daenerys Targaryen, olgu, mis ta on, oli ikka veel noor tüdruk, nagu talle meeldis süütukest mängides väita. Nagu kõik head kuningannad, seadis ta oma rahva esikohale - vastasel juhul poleks ta kunagi Hizdahr so Loraqiga naitunud - aga tüdruk temas ihkas ikka poeesiat, kirge ja naeru. Ta soovib leeke ja Dorne saatis talle muda.” (“Hüljatud rüütel”, lk 365)

“Äkitselt taipas ta, et oli seisnud täpselt samas kohas päeval, mil isand Eddard oma pea oli kaotanud. See ei pidanud nii minema. Joff pidi talle halastama ning ta Müürile saatma. Starki vanem poeg oleks saanud Talitundru isandaks, aga Sansa oleks jäänud õukonda pantvangiks. Varys ja Pisinäpp olid kõik tingimused paika seadnud ning Ned Stark oli oma väärtusliku au alla neelanud ning nõustunud oma tütre kõliseva pea päästmiseks end riigireetmises süüdi tunnistama. Ma oleksin sõlminud Sansa jaoks hea abielu. Abielu Lannisteriga. Aga muidugi mitte Joffiga, aga Lancel oleks sobinud või üks tema noorematest vendadest. Petyr Baelish oli end välja pakkunud, meenus talle, aga see oli muidugi ilmvõimatu; ta oli selleks liiga madalat päritolu. Kui Joff oleks teinud, mida kästud, poleks Talitundru sõtta astunud ja isa oleks saanud tegeleda Roberti vendadega.” (“Cersei”, lk 441)

“Selmy käsul oli Quentyn Martell asetatud kuninganna enda voodisse. Mees oli olnud ometi rüütel ja pealegi Dorne’i prints. Tundus olevat südamlik lasta mehel surra voodis, kuhu jõudmiseks oli ta ületanud pool maailma. Voodiriided olid rikutud - linad, püürid, padjad, madratsid olid kõik verest ja suitsust läbi imbunud, aga ser Barristan arvas,et Daenerys andestab talle.” (“Kuninganna käsi”, lk 513-514)


raamatuarmastus 

Kommentaare ei ole: