Kogumiku pikim tekst on järjekordne dramaatiline pilguheit Shevi ja Javre’i seiklustele ning seob end kokku “Best Served Cold” järelmaailmaga. Shev ja Javre on nüüd 14 aastat põgenenud ja nagu selgub, on nüüd Shev mõnda aega olnud Styria valitsejanna Murcatto teenistuses, ning tema ülemuseks on Vitari (kes on tuttav juba varasematest romaanidest). Tema ülesanneteks on olnud mitmed valgustkartvad teod (millest küll lähemalt ei räägita), mis on aidanud valitsejannal Esimese Seaduse maailmas üha suuremat mõjuvõimu omandada.
Lugu algab sellega, et Styria valitsejanna kroonib oma poja Styria kuningaks. Et võim on sedavõrd kindlustatud ja Shevil on olnud selles oma osa, saab naine korraga teada, et tema jälitajad (“Small Kindnesses”) on andnud talle vabaduse - enam nad ei soovi ta pead kättemaksuks maha kaksata. Shevi õnn jääb siiski üürikeseks, sest oma koju jõudes avastab ta, et vabadust lubanud jälitajad on ta armukese Carcolfi röövinud ja ta kodu hoolikalt pilbastanud - ning jätnud kirja, kus on määratud kohtumispaik. Shev tõttab päästma, aga enne otsib ta üles Javre’i, kes aeleb linna mülgastes. Igal juhul, räsitud naised saabuvad kohtumispaika ja seal ootab neid vastik üllatus.
Loo lõppedes võib oodata järgesid (kuskilt nagu lugesin, et Abercrombie soovib seda liini edasi arendada), kus Shev ja Javre peaksid mängima hoopis kõrgematele panustele. Ning vastaseks peaks olema hoopis… jah, tema ise. Et siin tekstis on niivõrd palju viiteid Esimese Seaduse maailma juhtumistele, tekib paratamatult küsimus, kas need kaks naist on ka romaanidest läbi vilksataud - ikkagi 14 aastat ringikondamist maailma eri kohtades. Nagu ikka, kellegi usaldamine ei pruugi just… olla parim mõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar